Kasutaja:EeroBot/ETBL/Jakob Palvadre

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Jakob Palvadre (27. aprill 1889, Sangaste vald, Valgamaa11. oktoober 1936, Leningrad) oli Eesti poliitikategelane, sõjaväelane, ajaloolane ja Anton P.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jakob Palvadre oli talupidaja poeg.[1]

vend. Õppis 1904–08 Korijärve külakoolis, seejärel Valga linnakoolis. Aastast 1904 osales rev liikumises, aastast 1906 VSDTP liige. Sooritas kooliõpetaja kutseeksamid, oli 1908–09 Iigaste vallakooli õpetaja. Vallandati 1909, kahtlustatuna revolutsioonilises ja usuvastases tegevuses. Siirdus Tartu, sealt Pärnu, siis Tallinna, kus oli ajalehe "Virulane" kaastööline. Arreteeriti 1910 Tallinnas, kuid vabastati süütõendite puudumise tõttu. Arreteeriti samal a-l uuesti, oli eeluurimisel Tartu ja Riia vanglates, vabastati 1912 süütõendite vähesuse tõttu. Võeti seejärel sõjaväeteenistusse ja saadeti Verhoudinskisse sapööripataljoni. Sealt vabanenuna mobiliseeriti 1914 Peterburis, sõdis sapööripolgu koosseisus Edelarindel. Arreteeriti sõjavastase propaganda tegemise pärast ja saadeti trahviroodu. Vabanenult veebruaris 1917 valiti polgukomitee esimeheks. 1918 oli Tallinna eesti komm pataljoni komandör, osales sellega Vene kodusõjas Uurali rindel. Nov-st 1918 apr-ni 1919 viibis illeg-lt Eestis, juunist 1919 juhatas Eesti komm kütibrigaadi, vallutades 25. augustil valgetelt Pihkva; septembris lõi oma brigaadiga tagasi Poola vägede rünnaku Daugavpilsile, saades ise haavata. Eesti komm kütidiviisi komandörina osales 1919. a sügisel Lõunarinde lahingutes Orjoli, Kurski ja Mariupoli hõivamisel. 1920. a algul haigestus ja lahkus sõjaväest. Oma sõjategevuse jooksul komandörina ei kaotanud ühtki lahingut. Lõpetas 1924 Leningradi Ülikooli ajaloo erialal, oli 1924–31 samas dotsent (kohakaasluse alusel ka Eesti Töörahva Ülikoolis ja Eesti Ped Instituudis), aastast 1927 professor, 1928–30 ajaloo-keeleteaduskonna dekaan, 1930–31 ajaloo-filol instituudi juhataja, 1932–36 Leningradi Nõukoguliku Ülesehitustöö Instituudi kat-juhataja. Aastast 1920 osales VK(b)P eesti org-de tegevuses, 1920.–30. aastail oli EKP juhtkonnaga opositsioonis ja rahvusdemokratismis süüdistatud nn fontannikute (palvadristide) rühma liider. Arreteeriti Leningradis 1936 ja hukati.[1]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkond: ajalugu, leninismi probleemid EK(b)P tegevuses. Avaldas 1926 uurimuse 1905. a revolutsioonist Eestis, mitu monograafiat ja artikleid. Osa töid jäid käsikirja.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eesti töörahvas Venemaal. // Kolm aastat (1917–1920). Peterburi, 1920
  • Uuem ajalugu klassivõitluse seisukohalt. Pg, 1922
  • Kommunistlikud ülikoolid ja Eesti Sektor kolmel aastal (1920–1923). [Pg], 1923
  • Uurali väeliinilt. // Eesti diviis. Leningrad, 1924
  • 1905. aasta revolutsioon Eestis. L, 1926
  • Kõik võim sotsiaaldemokraatlikule erakonnale. // 1905. a. revolutsiooni päevilt. Tallinn, 1931
  • Введение. // В. Вельман. 1905 год в Эстонии. Воспоминания старых подпольщиков. Л, 1932.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • ENE 6, 20
  • EE 14, 649
  • Автобиография Якова Карловича Палвадре. // ERA Tõnismäe filiaal, f 25, n 2, s 1228, 51–57.
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.