Juana

Juana
Juan de Flandes. Juana Nõdrameelse portree. Õli tammetahvlil. 36 × 26 cm. Umbes 1500. Kunsthistorisches Museum Wien
Kastiilia kuninganna
Ametiaeg 26. november 1504 – 12. aprill 1555
Eelnev	Isabel I, Fernando II
Järgnev	Karl V
Isikuandmed
Sünniaeg	6. november 1479 Madrigal de las Altas Torres, Kastiilia kroon
Surmaaeg	12. aprill 1555 (75-aastaselt) Tordesillas, Kastiilia kroon
Abikaasa	Philipp Ilus
Autogramm

Affligemi meister. Kastiilia kuninganna Juana portree. Õli

Juana, tuntud ka kui Juana I ja Juana Nõdrameelne (hispaania keeles Juana la Loca; 6. november 1479 Toledo – 12. aprill 1555 Tordesillas) oli Kastiilia kuninganna alates 1504. aastast ning Aragóni ja Navarra kuninganna 1516. aastast kuni oma surmani 1555. aastal. Alates 1506. aastast ei olnud tal tegelikku võimu. Alates 1509. aastast elas ta hoiti teda kinni Tordesillases, algul oma isa, Aragóni kuninga Fernando II käsul ja seejärel oma poja, Kastiilia ja Aragóni kuninga Carlos I käsul.

Sünni poolest oli ta Kastiilia ja Aragóni infanta. Tema vanemad olid Kastiilia kuninganna Isabel I (Isabella) ja Aragóni kuningas Fernando II. Juba nooruses ilmutas ta ükskõiksust religiooni vastu, mida tema ema püüdis saladuses hoida. 1496. aastal abiellus ta Philipp Ilusaga, kes oli Austria ertshertsog, Burgundia hertsog, Brabanti hertsog ja Flandria krahv. Nende ühine esivanem oli Genti John. Sellest abielust sündis kuus last. Oma venna Juani, õe Isabeli ja õepoja Miguel da Paz surma järel sai temast Kastiilia ja Aragóni krooni pärija ning ka Biskaia emand. See tiitel oli juba tol ajal seotud Kastiilia krooniga. Juana päris selle tiitli oma emalt, Kastiilia kuningannalt Isabel I-lt. Viimase surma järel 1504. aastal kuulutati Juana koos oma abikaasaga Kastiilia kuningannaks. Pärast oma isa Fernando surma 1516. aastal sai temast nominaalselt ka Navarra kuninganna ja Aragóni krooni suverään. Seega sai temast 25. jaanuaril 1516 teoreetiliselt esimene nende kroonide ühine valitseja, millest hiljem kujunes tänapäeva Hispaania. Tegelik võim oli alates 1506. aastast algul regentide käes ja alates 1516. aastast tema poja Carlose käes. 1520. aasta Kastiilia linnade ülestõus tõi ta vangistusest välja ja palus tal mässu juhtida, kuid ta keeldus. Kui tema poeg Carlos ülestõusu maha surus, pandi ta uuesti kinni. Hiljem andis Carlos käsu sundida teda sakramente vastu võtma, kas või piinamise abil.

Lisanime sai ta sellepärast, tema isa ja poeg rääkisid vaimuhaigusest, mille nad tõid ettekäändeks, et teda troonilt kõrvaldada ja eluks ajaks Tordesillasesse kinni panna. On kirjutatud, et selle haiguse võis põhjustada armukadedus abikaasa peale ja lein pärast tema surma. Seda tõlgendust populariseeris romantism nii maalikunstis kui ka kirjanduses. Arusaam, et Juana oli hullumeelne, jäi suuremal või vähemal määral püsima ka 20. sajandil. 21. sajandil on seda hakatud ümber hindama, sest Bethany Aram, Cristina Segura Graíño ja Miguel Ángel Zalama on avastanud tema kohta uusi fakte.

Lapsepõlv ja noorpõlv

Kuninganna Juana oli Aragóni kuninga Fernando II ja Kastiilia kuninganna Isabel I (Isabella) kolmas laps ja teine tütar. Tal oli veel kaks nooremat õde.

Ta sündis Toledos 6. novembril 1479 ja ristiti oma perekonna kaitsepühaku järgi, nagu ka tema vanem vend Juan.

Ta paistis juba varakult silma ebatavalise tõsiduse ja introvertse käitumisega. Kaasaegsete kirjelduste järgi oli ta väga väike ja õrn, suurte tumedate silmadega, tundlik, meeleline ja ebatavaliselt ilus. Tal oli hea tervis ja füüsiline vorm, teda peeti kinniseks ja sõnaahtraks. Teda ja tema õdesid-vendi kasvatasid ja õpetasid peamiselt vaimulikud. Ta oskas vabalt ladina, itaalia ja saksa keelt. Pärast abiellumist Philipp Ilusaga õppis ta veel ka prantsuse keelt. Muusika oli tema lemmikõppeaine, ja juba tüdrukuna mängis ta väga hästi vihuela '​t ja klavikordi. Ta tundis kaasaegseid klassikuid, pidas filosoofilist kirjavahetust Rotterdami Erasmusega ja tema intelligentsust imetlesid peale Erasmuse paljud teisedki.

Ta sai maast-madalast kasvatuse, mis oli ette nähtud infantale, keda ei peetud tõenäoliseks troonipärijaks. See põhines rohkem kuulekusel kui valitsemisoskustel, erinevalt kroonprintsi haridusest, mis eeldas avalikku esinemist ja riigivalitsemise õpet. Ranges ja rändavas Kastiilia-Aragóni õukonnas õppis Juana religioosset käitumist, etiketti ja õukonnakombeid. Kõrvale ei jäetud kunste, nagu tants ja muusika, ratsutamist ning Pürenee poolsaare romaani keeli (prantsuse ja ladina keele kõrval). Tema peamiste õpetajate seas olid dominiiklane Andrés de Miranda ja tema ema kuninganna Isabel, kes püüdis teda kujundada omaenda vagadusideaali järgi.

Infanta maja haldamine ja seega ka tema vahetu keskkonna juhtimine oli tema vanemate täieliku kontrolli all. Majas töötasid vaimulikud, haldusametnikud, toitlustajad, teenijad ja orjatarid, kõik nad olid vanemate valitud, ilma et ta oleks saanud sõna sekka öeld. Erinevalt Juanast hakkas tema vend Juan, kes oli Astuuria prints ja Gerona prints, oma maja ja maavalduste eest ise vastutama, mis oli ettevalmistus tema tulevaste kuningriikide valitsemiseks.

Juba 1495. aastal ilmutas Juana usulist skepsist ja vähest pühendumust kristlikule kultusele ja rituaalidele. See valmistas tema emale muret. Kuninganna käskis, et seda hoitaks saladuses.

Abiellumine ja Flandria laevastik

Nagu Euroopas tol ajastul tavaks oli, vahendasid Isabel ja Fernando oma laste abielusid, et saavutada diplomaatilisi ja strateegilisi eesmärke. Kaaluti Juana abielu Prantsusmaa troonipärija dofään Charlesiga. 1489. aastal taotles tema kätt Šotimaa kuningas James IV Stuartite dünastiast. Et tugevdada sidemeid Habsburgide soost keisri Maximilian I-ga ja kaitsta end Prantsusmaa Valois' dünastia kuningate vastu, panid vanemad ette Juana abiellumise Maximiliani poja, Austria ertshertsogi Philipp Ilusaga. Omakorda palusid katoliiklikud monarhid Maximiliani tütre Austria Margaretha kätt prints Juanile.

1496. aasta augustis asus tulevane ertshertsoginna Laredo sadamast teele Genova karakil, mille kapten oli Juan Pérez. Et näidata põhjapoolsetele maadele Kastiilia-Aragóni krooni hiilgust ja vaenulikule Prantsusmaa kuningale selle vägevust, võeti laevastiku koosseisu veel 19 laeva neffidest karavellideni, kokku 3500 mehega, admiral Fadrique Enríquez de Velasco juhtimisel. Laevastiku navigeerimise eest vastutas Sancho de Bazán. Nendega ühinesid ka umbes kuuskümmend kaubalaeva villaga, mida Kastiliast igal aastal välja veeti. See oli seni suurim Kastiilia rahumeelne laevastik. Ema ja õed-vennad saatsid Juana teele ning ta alustas reisi oma tulevase abikaasa kodumaale Flandriasse.

Tormise ilma tõttu tuli 31. augustil otsida varju Inglismaalt Portlandi saarelt. Kui laevastik lõpuks sai läheneda Middelburgile Zeelandis, jooksis karile Genova karakk, mille pardal oli 700 meest, Juana rõivaid ja palju tema isiklikke asju. See jäi kinni kivisele ja liivasele madalikule ning tuli maha jätta.

Juana ja Philipp Ilusa abieluleping (1495). Archivo General de Simancas

Philipp ei tulnud Juanale vastu. Ta ei olnud oma otsustes iseseisev, sest ta oli noor ja kergesti mõjutatav. Pärast Philippi ema, Burgundia hertsoginna Marie surma 1482 olid nelja-aastase Philippi majas hakanud peagi domineerima Burgundia kõrgaadlikud, peamiselt nende huvidele ustavate nõunike kaudu. Kõrgaadlikud ja nende huvisid esindavad nõunikud jagunesid kaheks fraktsiooniks: Prantsusmaa-meelsed, kes ei pooldanud Maximiliani sõlmitud abieluliite ja püüdsid veenda Philippi sõlmima liitu Prantsusmaaga, ning Hispaania-meelsed. Paljud Prantsusmaa-meelsed olid Prantsusmaaga majanduslikult seotud, eriti tekstiilikaubanduse kaudu, ja kartsid, et liit Kastiilia-Aragóniga viib sõjani Prantsusmaaga. Abiellumine viibis. See sai teoks ainult tänu liitu Hispaaniaga toetava Berghesi aadlisuguvõsa mõjuvõimule. Ka nemad olid huvitatud poliitilisest stabiilsusest ja tekstiilituru säilimisest, kuid nende silmis tugevdas liit Hispaaniaga Habsburgide positsiooni vastasseisus Prantsusmaaga. Laulatus leidis aset 20. oktoobril 1496 väikeses Lieri linnas Püha Gummaruse kollegiaalkirikus. Printsi ja printsessi laulatas Cambrai piiskop Henri de Berghes, hilisem hispaaniameelse fraktsiooni juht Burgundia õukonnas.

Burgundia-Flandria vabameelne ja individualistlik õukond, mis oli pidutsev ja luksuslik tänu jõukusele, mille oli toonud kaasa juba poolteist sajandit kestnud tekstiilikaubandus, oli väga erinev Fernando ja Isabeli vaoshoitud, religioossest ja perekondlikust õukonnast, milles Juana seni oli elanud.

Pruut ja peigmees armusid teineteisesse esimesel kohtumisel. Philipp kaotas siiski peagi Juana vastu huvi. See tekitas Juanas armukadeduse, mida mitmed autorid on pidanud patoloogiliseks.

Varsti sündisid lapsed. Abielulise karskuse perioodid süvendasid Juana armukadedust. 15. novembril 1498 sündis Leuvenis (Brüsseli lähedal) nende esiklaps Leonor (Eleonore), kes sai nime Philippi isapoolse vanaema Portugali Leonore (Leonor) järgi. Juana valvas oma abikaasat kogu aeg. Kuigi Juana oli oma teise rasedusega juba kaugele jõudnud, käis ta 24. veebruaril 1500 Genti palees peol. Samal päeval olevat ta ühes palee käimlas poja ilmale toonud. See oli Carlos (Karl), kes sai nime Philippi emapoolse vanaisa Charles Südi auks. Järgmisel aastal, 18. juulil 1501, sündis Brüsselis tütar Isabel (Isabella), kes sai nime Juana ema Isabel I (Isabella) auks.

Mitmed vaimulikud, kelle katoliiklikud monarhid olid Flandriasse saatnud, teatasid, et Juana keeldub endiselt pihil ja missal käimisest.

Kastiilia kuninganna

Aastal 1497 suri Juana vanem vend Juan 19-aastaselt, arvatavasti tuberkuloosi. Ta oli selleks ajaks jõudnud abielluda, kuid tema abikaasa Austria Margaretha sünnitas pärast oma mehe surma surnuna sündinud tütre. 1498. aastal suri tema vanem õde Isabel (Isabella) ja 1500. aastal Isabeli poeg, Portugali infant Miguel da Paz. Nii sai Juanast Kastiilia ja Aragóni pärija. 1501. aasta novembris asusid Philipp ja Juan Brüsselist maanteed mööda teele Kastiilia poole, jättes lapsed Flandriasse. Teekond Toledosse kestis kuus kuud. 22. mail 1502 andsid nad pärijatena Toledo katedraalis Kastiilia kortese ees vande.

Affligemi meister. Osa Zierikzee viimse kohtupäeva triptühhonist. Philipp ja Juana. Umbes 1500. Belgia Kuninglik Kaunite Kunstide Muuseum

1503. aastal läks Juana abikaasa Felipe Flandriasse tagasi, rase Juana aga jäi vanemate palve tõttu Hispaaniasse. Vanemad soovisid, et ta kohtuks oma tulevaste alamatega. Abikaasast ja lastest eemaloleku tõttu langes Juana sügavasse kurbusesse. 10. märtsil 1503 tõi ta Alcalá de Henarese linnas ilmale poja Fernando (Ferdinandi), kellele ta pani nime oma isa auks. Pärast sünnitust hakkas Juana jälle paluma luba minna tagasi Flandriasse, sest tema kolm vanemat last olid Brüsselis, kuid ema oli selle vastu. Sõda Prantsusmaaga (teine Itaalia sõda) ei võimaldanud kasutada maismaateed. Kui Juana jätkas pealekäimist, käskis Isabel piiskop Fonsecal tütre La Mota linnusesse kinni panna. Ema ja tütar läksid tülli, kuid lõpuks lubas Isabel Juanal Flandriasse tagasi minna. Ta jõudis sinna juunis 1504. Poeg Fernando jäi Hispaaniasse. La Mota linnuse episood, milles tütar käitus trotslikult, oli kuningannale väga ebameeldiv eriti sellepärast, et see õõnestas tema autoriteeti ja dünastia mainet. Et oma autoriteeti säilitada ning samal ajal tütre mainet ja huve kaitsta, õigustas Isabel Juanat mitme isiku ees. Ta palus Juana abikaasat, et kui Juana Flandriasse jõuab, valvaksid teda usaldusväärsed inimesed, et vältida mässulise käitumise kordumist, kuigi ta lootis, et taasühinemine abikaasaga mõjub tütre iseloomule hästi.

Kuninganna Isabel suri 26. novembril 1504. Tekkis Kastiilia troonipärimise küsimus. Ajaloolase Gustav Bergenrothi sõnul jättis ema oma testamendis Juana pärandist ilma, sest ta ei käinud missal ega tahtnud pihil käia. Hilisemad ajaloolased ei nõustu niisuguse tõlgendusega. Isabel nimetab Juanat selge sõnaga troonipärijaks, kuid lisab klausli, et sel ajal, kui Juana ei viibi Kastiilias või ei ole võimeline valitsema, valitseb regendina Fernando. Kuningas Fernando kuulutas tütre Kastiilia kuningannaks ja jätkas ise kuningriiki valitsemist.

Ent Juana abikaasa ertshertsog Philipp ei olnud valmis võimust loobuma ja Salamanca kokkuleppega (1505) sätestati, et Philipp, Fernando ja Juana valitsevad ühiselt. Philipp ja Juana jäid esialgu Brüsseli õukonda, kus Juana 15. septembril 1505 sünnitas viienda lapse, tütre nimega María (Maria), kes sai nime oma isapoolse vanaema, Burgundia titulaarhertsoginna Marie auks. Samal ajal valmistati ette suur laevastik, et viia uus Kastiilia kuninglik perekond nende kuningriiki.

Elukäik

Ta abiellus 1496 Philipp Ilusaga, kes oli Saksa-Rooma keisri Maximilian I ja Burgundia pärijanna Marie (1460–1481) poeg. Philipp oli Juanast aasta vanem. Nende abielu oli õnnetu Philippi truudusetuse ja intriigide tõttu. Philipp soovis ise Hispaania kuningaks saada, kuid seda trooni taotles ka Juana isa Fernando. Lõpuks saavutas Philipp oma tahtmise ja krooniti Felipe I nime all Hispaania kuningaks – võimalus, et trooni pärib Juana, ei tulnud üldse jutukski.

Philippil ja Juanal sündis kuus last, kellest noorim sündis pärast mehe surma:

• Austria Eleonore (1498–1558)
• Karl von Habsburg (1500–1558)
• Austria Isabella (1501–1526)
• Ferdinand von Habsburg (1503–1564)
• Austria Maria (1505–1558)
• Hispaania Catarina (1507–1578)

Mõlemad pojad said keisriks ja kõik tütred kuningannaks. Kõik lapsed peale Maria said ka ise lapsi. Karli, Ferdinandi ja Isabella järeltulev sugu kestab tänapäevani.

1506 suri Felipe ootamatult, nähtavasti tüüfusesse, kuid on ka arvatud, et Fernando laskis ta mürgitada. Fernando nõudis Juanalt dokumendi allkirjastamist, et Juana loobub troonist Fernando kasuks, kuid Juana keeldus. Seejärel laskis Fernando Juana hulluks tunnistada ja paigutas ta Tordesillasesse Santa Clara kloostrisse. Formaalselt teda ei kukutatud, aga tal ei olnud enam mingit mõju ja Fernando kirjutas kuni surmani kõigile dokumentidele alla "mina, kuningas".

Fernando suri 1516. Ta oli abiellunud teist korda, aga sellest abielust sündinud ainus laps suri oma esimesel elupäeval ja trooni päris ikkagi Juana. Tema hulluse tõttu läks troon Juana vanemale pojale Karlile. Ametlikult jäi Juana oma poja kaasvalitsejaks kuni surmani 1555.

Kuivõrd Juana tegelikult hull oli, see on teadmata. Tänapäeva ajaloolased on oletanud nii melanhooliat, depressiooni, psühhoosi kui skisofreeniat. Poliitilised vaenlased võisid tema sümptomitega liialdada ja osalt võisid need tekkida pikaajalise eraldatuse tõttu kloostris. Juana järglastel oli märgatavalt sagedamini vaimuhaigusi, kui statistilise keskmise järgi olema peaks, aga see võis tulla ka tema järeltulevates põlvkondades levinud lähisugulasabielude mõjust.

Kirjandus

• Rosier. Johanna die Wahnsinnige, 1890.
• R. Villa. La Reina doña Juana la Loca, 1892.
• Harry Tighe. A Queen of Unrest: The Story of Juana of Castile, Mother of Charles V., Born 1479, Died 1555, 1907.
• Michael Prawdin. The Mad Queen of Spain, 1939.
• Amarie Dennis. Seek the Darkness: The Story of Juana La Loca, 1945.
• Miguel Ángel Zalama Rodríguez. Vida cotidiana y arte en el palacio de la reina Juana en Tordessillas, Secretariado de Publicaciones e Intercambio Editorial, Universidad de Valladolid 2000, ISBN 84-9768-348-X. Katkend.
• Bethany Aram. La reina Juana: gobierno, piedad y dinastía, tlk Susana Jákfalvi-Leiva, Marcial Pons Historia 2001, ISBN 9788495379313.
• Nancy Rubin Stuart. Isabella of Castile: The First Renaissance Queen, iUniverse 2004, ISBN 978-0-595-32076-9.
• Bethany Aram. Juana the Mad: Sovereignty and Dynasty in Renaissance Europe, Baltimore: Johns Hopkins University Press 2005.
• Luis Cantalapiedra Cesteros. Juana la Loca: reina de España, Madrid: Edimat Libros, S. A. 2006, ISBN 9788497647465.
• Christian Kahl. Johanna "die Wahnsinnige", Königin v. Kastilien. – Biographisch-Bibliographisches Kirchenlexikon, kd 26, Bautz: Nordhausen 2006, ISBN 3-88309-354-8, vg 732–741.
• Manuel Fernández Álvarez. Johanna die Wahnsinnige. 1479–1555. Königin und Gefangene, tlk Matthias Strobel, Beck: München 2008, ISBN 978-3-406-54769-0.
• María A. Gómez. Juana of Castile: History and myth of the mad queen, Associated University Press 2008, ISBN 978-0-8387-5704-8,
• Miguel Ángel Zalama Rodríguez (toim). Juana I en Tordesillas: su mundo, su entorno, Ayuntamiento de Tordesillas 2010. ISBN 978-84-932810-9-0
  • Juan Luis González García. Saturno y la reina "impía". El oscuro retiro de Juana I en Tordesillas. Täistekst.
  • Francisco Javier Boada González. Ars Aurificis: laus Deo, sumptus hominibus. Täistekst
• Manuel Fernández Álvarez. Juana I. – Real Academia de la Historia (toim). Diccionario Biográfico Español, kd 28, Madrid 2011, ISBN 978-84-96849-84-6, lk 320–323.
• Julia Fox. Sister Queens: The Noble, Tragic Lives of Katherine of Aragon and Juana, Queen of Castile, New York: Ballantine Books 2011.
• Alicia María Canto. Epigrafía y Arquitectura en la Universidad de Salamanca. I: El arquitecto real Juan de Talavera, firmante en la ‘Portada Rica’ de la reina Juana. – Anejos a CuPAUAM 1: Homenaje a Catalina Galán Saulnier, Madrid: UAM 2014 (avaldatud 2015), ISBN 978-84-8344-439-9, lk 207–245.Täistekst
• Mery Varona. Juana I de España. La reina cautiva, 2017, ISBN 978-1544817736.
• Gillian B. Fleming. Juana I: Legitimacy and Conflict in Sixteenth Century Castile, London: Palgrave Macmillan 2018.
• José María de Francisco Olmos. Estudio documental de la moneda castellana de Juana la Loca fabricada en los Países Bajos (1505–1506). – Revista General de Información y Documentación, 2002, kd 12, nr 2. Täistekst.