Kassikakk (perekond)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2023) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Kassikakk (Bubo) on kaklaste sugukonda kuuluv perekond, kuhu kuulub tänapäeval 10 kassikaku liiki. Mõned suuremad kakuliste seltsi liigid kuuluvad kassikakku perekonda. Varem kuulusid sellesse perekonda ainult kaklased, kellel esines kõrvamoodne sulestik, aga praegu kuuluvad perekonna esindajad ilma nendeta, näiteks lumekakk[1]. Sõna Bubo on ladinakeelne nimetus kassikakkude perekonnale, mis tähendab öökulli. Carl von Linné kasutas seda sõna juba 1758. aastal, et spetsiifiliselt kirjeldada kassikakku[2]. Liigil Bubo milesi puudub eestikeelne nimetus.
| Taksonoomia | |
|---|---|
| Riik | Loomad Animalia |
| Hõimkond | Keelikloomad Chordata |
| Klass | Linnud Aves |
| Selts | Kakulised Strigiformes |
| Sugukond | Kaklased Strigidae |
| Perekond | Kassikakk Bubo |
Kõige tuntum perekonna liik on harilik kassikakk (Bubo bubo).
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kassikaku perekonda kirjeldas esimesena 1805. aastal prantsuse zooloog André Duméril[3]. Eelneva tõlkevea tõttu pandi ekslikult aastaks 1806.
Kivististe andmete põhjal on teada, et Bubo liikide esinemine ulatub tagasi minevikku ja on seotud eri piirkondade geoloogilise ajalooga. Ulatuslike kivistiseanalüüside põhjal tundub, et Bubo evolutsiooni keskus asub Aafrikas, kuigi varased harud näivad ulatuvat Lõuna-Aasiast.[4]
Taksonoomia[muuda | muuda lähteteksti]
Perekonna liikide levila on erinev, aga neid leidub Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Austraalias ja Antarktikas puuduvad kassikaku perekonna liigid.[1] Liiv-kassikakk, mis on levinud Araabia poolsaarel ning Sahara kõrbe osades Põhja-Aafrikas, kus leidub kiviseid paljandeid, peeti kuni hiljutise ajani harilikku kassikakku alamliigiks. Liiv-kassikakk erineb ilmselt umbes 3,8% mitokondriaalse DNA poolest harilikust kassikakust, mis ületab liikide eristamiseks 1,5% minimaalset geneetilist erinevust.[5] Marokos esinevad harilikud kassikakud ei ole ristunud liiv-kassikakkudega.[6]. India kassikakk oli seni peetud hariliku kassikakku alamliigiks, aga nende väiksem suurus, eristatav häälitsus ning nende esinemine koos harilike kassikakkudega Hindustani poolsaarel on viinud järelduseni, et tegemist on eraldi liigiga[7]. Damaani-kassikakk näib tähistavat selle geneetilise liini naasmist Aafrika mandrile, kus ta elab elustiili, mis sarnaneb hariliku kassikaku omaga, kuigi lõuna pool[4]. Lumekakk on põhja kassikaku perekonna liik, kes eraldus teistest liikidest vähemalt 4 miljonit aastat tagasi[5]. Kõige silmatorkavam liik on aga ameerika kassikakk. Uuringud on näidanud, et harilik kassikakk ja ameerika kassikakk on praktiliselt identsed liigid[4].
Liigid[muuda | muuda lähteteksti]
- Lumekakk (Bubo scandiacus)
- Ameerika kassikakk (Bubo virginianus)
- Andi kassikakk (Bubo magellanicus)
Ameerika kassikaku poeg 2014. aastal - Harilik kassikakk (Bubo bubo)
- India kassikakk (Bubo bengalensis)
- Liiv-kassikakk (Bubo ascalaphus)
- Damaani-kassikakk (Bubo capensis)
- Bubo milesi
- Kõnnu-kassikakk (Bubo cinerascens)
- Savanni-kassikakk (Bubo africanus)
Suhe inimestega[muuda | muuda lähteteksti]
Öise eluviisi tõttu ei kohtu enamik kassikakke otse inimestega. Aga kaudselt mõjutab inimtegevus neid ikkagi, näiteks metsaraie või elektriliinide tõttu, mille tagajärjel kassikakud sageli surevad, otsides kõrgustikku ja sattudes elektrilöögi ohvriks[8].
Mõnes piirkonnas on kassikakud olnud suuresti ohustatud jahipidamise ja elupaikade kaotuse tõttu[9].
Kassikakke ka kasvatatakse ja kasutatakse jahilindudena[10].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Pages, The Owl. "Owls of The World from Genus: Bubo (Snowy, Horned & Eagle Owls)". The Owl Pages (inglise). Vaadatud 3. mail 2023.
- ↑ Jobling, James A. (2010). The Helm Dictionary of Scientific Bird Names. London: Christopher Helm. p. 179. ISBN 978-1-4081-2501-4.
- ↑ Duméril, C. (1803). Zoologie analytique, ou, Méthode naturelle de classification des animaux : rendue plus facile a l'aide de tableaux synoptiques. Paris: Allais, libraire.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Voous, K.H. (1988). Owls of the Northern Hemisphere. The MIT Press, ISBN 0262220350.
- ↑ 5,0 5,1 König, Claus; Weick, Friedhelm (2008). Owls of the World (2nd ed.). London: Christopher Helm.
- ↑ Owls of the World: A Photographic Guide by Mikkola, H. Firefly Books (2012), ISBN 9781770851368
- ↑ Sibley, Charles Gald; Monroe, Burt Leavelle (1990). Distribution and Taxonomy of Birds of the World. Yale University Press.
- ↑ Sergio, Fabrizio; Marchesi, Luigi; Pedrini, Paolo; Ferrer, Miguel; Penteriani, Vincenzo (30. september 2004). "Electrocution alters the distribution and density of a top predator, the eagle owl Bubo bubo: Effects of electrocution on eagle owls". Journal of Applied Ecology (inglise). 41 (5): 836–845. DOI:10.1111/j.0021-8901.2004.00946.x.
- ↑ Isaksson, M., & Tegelström, H. (2002). Characterization of polymorphic microsatellite markers in a captive population of the eagle owl (Bubo bubo) used for supportive breeding. Molecular Ecology Notes, 2(2), 91-93.
- ↑ Кузнецова-Шушкевич, И. Н., & Лыженков, В. В. (2021). Экологические методы контроля численности нежелательных видов на объектах народного хозяйства при помощи охотничьих и манных животных. In Современные проблемы охотоведения и экологии (lk. 174-180).