Karl Lashley

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Karl Spencer Lashley (7. juuni 1890 Davis, Lääne-Virginia7. august 1958) oli ameerika psühholoog, biheiviorist.

Ta on tuntud eelkõige mälu ja õppimise uurijana.

Ta on 20. sajandil tsiteerituimate psühholoogide seas 61. kohal.[1][2]

Lapsepõlv ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Lashley kasvas üles keskklassi perekonnas ning oli oma vanemate ainus laps. Isa Charles Lashley oli kirglik poliitikahuviline ning ka tegev poliitikas. Lashley on teda nimetanud väga lahkeks meheks. Ema Maggie Lashley oli koduperenaine, kes väärtustas haridust ja õppimist. Tal oli kodus palju raamatuid ning aeg-ajalt käisid tal külas kogukonna naised, keda ta erinevatel teemadel haris. See äratas Karl Lashleys huvi õppimise vastu. Ta luges juba nelja-aastaselt. Samuti armastas ta rännata metsas ning koguda näiteks liblikaid ja hiiri. Lashley oli füüsiliselt ja vaimselt väga aktiivne, aga tal ei olnud palju sõpru.

Lashley lõpetas keskkooli 14-aastaselt. Ta astus Lashley Lääne-Virginia ülikooli, et õppida inglise filoloogiat. Pärast ühe zooloogiakursuse kuulamist otsustas ta eriala vahetada. Tema otsust mõjutas suuresti professor John Johnston, kelle kohta Lashley on kirjutanud: "Pärast paari nädalat tema klassis sain aru, et olen leidnud oma elu kutsumuse." Kui bakalaureusekraad Lääne-Virginia ülikoolist oli käes, pakuti Lashleyle stipendiumi Pittsburghi ülikoolis. Seal tegi Lashley oma magistrikraadi ning õpetas tudengitele bioloogiat. Omandanuna Johns Hopkinsi Ülikoolis doktorikraadi geneetikas 1911. aasta juunis, sai Lashleyst professor Minnesota ülikooli, Chicago ülikooli ja Harvardi ülikooli juures.

Olulised mõjutajad[muuda | muuda lähteteksti]

Lashley elus oli kolm inimest, kes oluliselt mõjutasid tema elu. Neist esimene oli tema ema Maggie Blance Spencer. Maggie oli jõuline koolihariduse toetaja ning juba väga varajases eas suunas ta Karli intellektuaalselt. Tänu sellele oskas Karl juba nelja-aastaselt lugeda. Teine oluline inimene Lashley elus oli professor John Black Johnston, kes õpetas zooloogiakursust Lääne-Virginia ülikoolis. Just Johnstoni zooloogiakursusel sai Lashley aru, millele ta oma elu soovib pühendada. Kolmandaks oluliseks inimeseks ning intellektuaalses osas ehk kõige suuremaks mõjutajaks Lashley elus oli John Broadus Watson. Koos Watsoniga viis Lashley läbi erinevaid loomkatseid – näiteks uurisid teadlased, kuidas rotid erinevate uimastite mõju all labürinti lahendada suudavad.[3] Just tänu Watsonile suunas Lashley tähelepanu spetsiifilistele probleemidele õppimisprotsesside ja eksperimentaalse metodoloogia osas. See omakorda sillutas teed Lashley avastusteni õppimise ajumehhanismide osas.

Karjäär ja tähtsamad avastused[muuda | muuda lähteteksti]

Oma karjääri alustas Lashley sellega, et asus uurima, kuidas sensoorsed retseptorid seostuvad ajumehhanismidega. Lisaks uuris ta instinkte ja värvinägemist. Lashley tundis huvi ka mitmete loomade, sh primaatide vastu. Vaatamata sellele, et Lashley huvid teaduses olid laiad, tegi ta oma suurimad avastused just õppimise kortikaalsete mehhanismide osas.

Õppimise kortikaalsete mehhanismide uurimiseks tekitas teadlane rottide ajukoorde kahjustusi enne või pärast spetsiifilise ülesande sooritust. Tasustades (näiteks toiduga) rottide õigeid käitumisvastuseid, treenis Lashley rotte teatud spetsiifilisi ülesandeid sooritama. Eksperimendid rottidega näitasid, et enne või pärast ülesande sooritust tekitatud kahjustused ajukoorde mõjutasid uue informatsiooni omandamist või varasema säilitamist. Seejuures ei omanud rottide soorituse juures tähtsust ajukoore piirkond, kuhu kahjustus tekitati. Toetudes sellele, järeldas Lashley, et mälestused pole lokaliseeritud kindlasse ajukoore piirkonda, vaid paiknevad hajutatult üle terve korteksi. Nüüdseks on teada, et mälujälgede teatud kindel jaotuvus ajukoores eksisteerib, ent see jaotus ei ole tõepoolest võrdne, nagu Lashley tollal arvas.[4] Ekslikult arvas Lashley ka seda, et ajukoore V1 piirkond (esmane nägemisväli) on aluseks õppimisele ja mälujälgede salvestamisele. Sellisele väärale järeldusele jõudis teadlane ebatäiuslike meetodite tõttu, mida tollal mõne ajukoore piirkonna kahjustamiseks kasutati.

Esialgu oli Lashley teadustöö eesmärgiks leida ajus mälu bioloogiline asukoht ehk engramm. Oma uurimistöö lõpuks oli teadlane sunnitud aga oma teooria minetama, kuna leidis, et mälujäljed ei asu kindlas kohas ajus, vaid on pigem jaotunud üle terve ajukoore.[5] Selle avastusega pani Lashley aluse kahele uuele eraldiseisvale teooriale: massiaktsioon ja ekvipotentsiaalsus. Massiaktsioon viitab sellele, et õppimise kiirus, efektiivus ja täpsus sõltuvad sellest, kui suur osa ajukoorest selles osaleb. Kui kortikaalne kude on kahjustunud või kui see hävitatakse pärast keerulise ülesande õppimist, sõltub soorituse halvenemine rohkem sellest, kui suur osa ajukoorest on hävitatud, kui sellest, kus korteksi piirkonnas kahjustus asub.[5] Ekvipotentsiaalsus viitab sellele, et ajukoore üks osa on võimeline üle võtma ajukoore teise osa funktsiooni, kui viimane on kahjustunud. Seega on aju piisavalt plastiline, et kahjustunud piirkonna funktsiooni ülevõtmisega taastada aju normaalne talitlus.[6]

Hilisem elu[muuda | muuda lähteteksti]

1954. aasta veebruaris minestas Lashley ootamatult, misjärel ta hospitaliseeriti. Haiglas diagnoositi teadlasel hemolüütiline aneemia ning talle määrati kortikosteroidravi. Kortikosteroidravi tagajärjel kahjustusid Lashley selgroolülid, mistõttu tuli mehele teha splenektoomia. Olles teel Prantsusmaale koos abikaasa Claire'iga, kukkus Lashley taas kokku. Karl Lashley suri 7. augustil 1958.[3]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Olulisi publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lashley, K.S. (1929). Brain mechanisms and intelligence. University Chicago Press, Chicago.
  • Lashley, K.S. (1932). The mechanism of vision: V. The structure and image-forming power of the rat's eye. Journal of Comparative Psychology, 13, 173–200.
  • Lashley, K.S. (1935). "The mechanism of vision", Part 12: Nervous structures concerned in the acquisition and retention of habits based on reactions to light. Comparative Psychology Monographs, 11, 43–79.
  • Lashley, K.S., & Wade, M. (1946). The Pavlovian theory of generalization. Psychological review, 53, 72–87.
  • Lashley, K.S., & Clark, G. (1946). The cytoarchitecture of the cerebral cortex of Ateles: a critical examination of architectonic studies. Journal of Comparative Neurology Philadelphia, 85(2), 223–305.
  • Lashley, K.S. (1950). In search of the engram. Symposia of the Society for Experimental Biology ,4, 454–482.
  • Lashley, K.S., Chow, K.L., & Semmes, J. (1951). An examination of the electrical field theory of cerebral integration. Psychological review, 58(2), 123–36.


Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Karl_Lashley

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Bartlett, F. C. (1960). Karl Spencer Lashley 1890-1958. Biographical Memoirs of Fellows of the Royal Society, 5.
  2. Haggbloom, S.J., Warnick, J.E., Jones, V.K., Yarbrough, G.L., Russell, T.M., Borecky, C.M., McGahhey, R. et al. (2002). The 100 most eminent psychologists of the 20th century. Review of General Psychology, 6(2), 139–152.
  3. 3,0 3,1 Beach, F.A. (1961). Karl Spencer Lashley: A biographical Memoir. National Academy of Sciences: Washington D.C.
  4. Josselyn, S.A. (2010). Continuing the search for the engram: examining the mechanism of fear memories. J Psychiatry Neurosci, 35(4), 221–228.
  5. 5,0 5,1 Fancher, R.E., & Rutherford, A. (2012). Pioneers of Psychology. New York, NY: W.W. Norton & Company, Inc.
  6. Garrett, H., & Elliott, R. (1941). Great experiments in psychology. New York: D. Appleton-century Company.