Karl Luik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Karl-Juulius Luik)
Karl Luik. Foto: Armin Lomp, Tartu

Karl Julius Luik (12. juuli 1883 Koikküla vald, Valgamaa – 5. märts 1948 Tobolsk, Vene NFSV[1]) oli Tartu linnapea aastail 1920–1934.[2]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Luik õppis algul Koikküla vallakoolis ning Karula ja Rõuge kihelkonnakoolis, hiljem Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis (sooritas lõpueksamid Peterburis) ning 1906–1913 omandas õpetajahariduse Tartu Ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas, mille lõpetas matemaatikakandidaadi kraadiga.[2][3]

1914–1917 töötas Luik õpetajana Valga kommertskoolis[1] ja ka Võrus[3]. 1917. aastast oli ta Võru koolinõunik ja maavalitsuse haridusosakonna juhataja[3], 1920. aastast Tartu koolinõunik[4].

1920–34 tegutses ta Tartu linnapeana, olles üks Eesti pikaajalisemaid linnapäid[2]. Ehkki Rahvaerakonna liikme ja Jaan Tõnissoni lähedase kaastöölisena pidi Luik 1934. aastal pärast vabadussõjalase Hans Ainsoni linnapeaks valimist ametist lahkuma, jätkas ta siiski 1934–40 linnapea abina (valdava osa ajast linnapea Aleksander Tõnissoni alluvuses)[2], olles 1938–1940 ühtlasi linnanõunik ja koolivalitsuse (haridusosakonna) juhataja[5].

Karl Luik toetas Tartu tuntuima ja pikima staažiga linnaarhitekti Arnold Matteuse palkamist 1926. aastal. Nende koostöös muutus Tartu suuresti: kindlustati Emajõe kaldad ja kujundati nende haljastus, ehitati mitmed uued ühiskondlikud hooned (sh Tartu turuhoone, ujula, linnapank, linnaapteek ja mitu koolimaja), kavandati Tammelinn ning loodi Veeriku ja Tähtvere linnaosad, sõjas hävinud sildade asemele rajati Vabadussild, linnas algas bussiliiklus ning ehitati veevärk, samuti uuendati Tartu linna 1929. aastast elektriga varustav Ulila elektrijaam. Barclay platsile kesklinnas püstitati Tartu esimene purskkaev. Luige ajal algas ka koguteose "Tartu" avaldamine.[1][4][6] Luige eestvõttel tehti linna 4-klassilised algkoolid 5-klassilisteks ja loodi laste suvelaager Kaagvere mõisa[4]. Luike meenutati "väga sõbraliku, lihtsa olemise ja vaikse huumoriga mehena". Tema teeneks peeti ka altkäemaksuvõtmise kaotamist Tartu linnavalitsuses.[3]

1930. aastal anti Luigele Kotkaristi V klassi teenetemärk[4].

1937. aastal sai Luigest Rahvuskogu II koja liige[4].

Pärast linnavalitsusest lahkumist 1940. aastal töötas Luik Tartus matemaatikaõpetajana[3]. 1945. aasta märtsis Karl Luik arreteeriti ja saadeti asumisele Tjumeni oblastisse[7], kus ta suri 1948. aastal Tobolskis, enne asumise viieaastase tähtaja möödumist[2] tiisikusse[8].

Ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Luik oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige[3] ja 1932. aastast Tartu Rotary klubi asutajaliige. Ta kuulus Vanemuise seltsi (1933. aastast auliige), Noorte Kotkaste Tartu malevasse, Kaitseliitu, Tartu Jahi- ja Kalapüügiseltsi, Kõrgema Kunstikooli Pallas kuratooriumisse, Tartu Lennuühingusse ja oli Tartu Kõrgema Muusikakooli kuratooriumi esimees.[4]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Luigel ja ta abikaasal Helene Luigel oli kaks tütart ja poeg. Tütar Eha Porila (1910–2002) oli võõrkeelte õpetaja, tema mees oli ohvitser Leonhard Porila (1910–1949). Tütar Astrid Kaalep (1921–2015) oli ametnik ja abiellus luuletaja Ain Kaalepiga. Poeg Karl Luik (1924–2010) oli Teise maailmasõja ajal 1943–44 soomepoiss ning hiljem Stockholmi ülikooli õppejõud.[4]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

2016. aastal otsustas Tartu linnavalitsus püstitada talle monumendi Vanemuise parki. Luige büsti autor on Tõnis Paberit, kiviraidur Rein Karus, monumendi arhitekt Uku Põllumaa.[2] Mälestusmärgi kohavaliku määras Luige kunagine elukoht Tiigi tänaval hoones, kus hiljem on paiknenud perekonnaseisuamet[1] (Luik on küll elanud ka hilisjuugendlikus eramus Veerikul)[3].

Luige eluajal modelleeris skulptor Ferdi Sannamees tema büsti, mis asub Tartu Kunstimuuseumis[1].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Jüri Saar "Tartu plaanib linnapeale ausamba püstitada" Postimees, 17. märts 2016
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Kertu Kula "Tartu linna päeval avatakse kunagise Tartu linnapea auks monument" Postimees, 27. juuni 2016
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Malle Elvet "Valga-­ ja Võrumaalt tõusis K. Luik Tartut valitsema" Lõunaleht, 7. juuli 2009
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 http://rotary.tartu.ee/liikmed/liikmed_1932/luik_karl.htm
  5. ↑ http://www.tartulinnapaev.ee/et/linnapea-karl-luige-monumendi-avamine/
  6. ↑ Ene Puusemp "Saame tuttavaks! Mina olen teie linnapea" Postimees, 23. märts 2005
  7. ↑ Teistel andmetel 16. augustil 1946: Ene Puusemp "Saame tuttavaks! Mina olen teie linnapea" Postimees, 23. märts 2005
  8. ↑ Ain Kaalep "Mõni sõna linnapea Luigest" 2001

Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Luik, Karl; Olesk, Minni "Kuidas austada langenute mälestust. Kas mälestussammas või kultuurhoone" Postimees, 01.10.1926, nr. 266, lk. 5
  • "Elektriga kündma ja aedvilja kasvatama. Tööstus- ja majapidamisvoolu hinda alandatakse" Postimees, 01.03.1935, nr. 59, lk. 1
  • "Tartu koolivõrku tarvis laiendada arvab Tartu linna- ja maaharidusnõukogu" Postimees, 12.12.1936, nr. 336, lk. 7
  • "Ülevaade Tartu koolivõrgu kujunemisest" Postimees, 18.04.1937, nr. 104, lk. 1
  • "Elekter tungib majapidamisse" Postimees, 23.01.1938, nr. 22, lk. 4 (intervjuu)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Ants Simm 		Tartu linnapea
1920–1934 		Järgnev
Hans Ainson
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Karl_Luik&oldid=6557866"