Karkjalglased
| Karkjalglased | |
|---|---|
 Karkjalg | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Kurvitsalised Charadriiformes |
| Sugukond |
Karkjalglased Recurvirostridae Bonaparte, 1854 |
Karkjalglased (Recurvirostridae) on kurvitsaliste seltsi kuuluv lindude sugukond.
Karkjalglased on keskmise suurusega kahlajad. Nokk on pikk ja peenike ning võib olla sirge või ülespoole kõver. Jalad on pikad ja tagumine varvas puudub või on väga väike.[1] Elavad lagedatel märgaladel. Kõige rohkem liike elab Australaasias.[2]
Taksonoomia
[muuda | muuda lähteteksti]Sugukonda kuulub kolm perekonda:[3]
- karkjalg (Himantopus)
- naaskelnokk (Recurvirostra)
- punarind-karkjalg (Cladorhynchus)
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Karkjalglastel on pikk nokk, kael ja jalad, tänu millele saavad nad püüda saakloomi nii veepinnalt kui mudast.[4]
Naaskelnokkade nokk on ülespoole kõver ja lapik ning nokas on plaadid, millega filtreerida veest saakloomi. Keel on lai. Emaslinnu nokk on lühem ja kõveram kui isaslinnul. Jalad on sinakashallid, tagumine varvas on väike ja varvaste vahel on lestad.[4]
Karkjalgade nokk on sirge või natuke ülespoole kõver. Tugevate lõualihastega saavad nad noka kiiresti sulgeda ja saakloomast kõvasti kinni hoida. Jalad on roosad, tagumist varvast ei ole.[4]
Punarind-karkjala nokk on sirge või natuke ülespoole kõver, kuid nokas on samasugused filtreerimisplaadid nagu naaskelnokkadel ja keel on suur. Jalad on oranžikasroosad ja tagumist varvast ei ole.[4]
Sulestik on tavaliselt mustvalge, mõnel liigil esineb ka punakaspruune laike.[4]
Udusulis pojad on hallid või beežid tumedate täppide või triipudega. Erandiks on punarind-karkjalg, kelle pojad on üleni valged.[5]
Elupaik
[muuda | muuda lähteteksti]Karkjalglased eeilistavad lagedaid märgalasid, kus elab palju väikseid selgrootuid. Tavaliselt väldivad nad metsi.[6]
Naaskelnokad ja punarind-karkjalg elavad soolajärvede ääres ja rannikul. Nad rändavad tihti kaugele, et toituda seal, kus on saakloomi kõige rohkem. Tavaliselt elavad nad madalikel. Erandiks on andi naaskelnokk, kes võib pesitseda üle 5000 m kõrgusel merepinnast.[6]
Karkjalad elavad nii soolase kui mageda veega veekogude ääres.[6]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Kõik karkjalglased peale must-karkjala toituvad tavaliselt parvedes, kus võib olla tuhandeid linde.[7]
Karkjalglased on päevase eluviisiga, kuid mõned liigid võivad toituda ka öösel.[7]
Toitumine
[muuda | muuda lähteteksti]Karkjalglased toituvad peamiselt vees elavatest selgrootutest ja väikestest selgroogsetest, harvem taimedest ja maismaaloomadest. Naaskelnokad ja punarind-karkjalg toituvad põhiliselt koorikloomadest, karkjalad eelistavad putukaid. Lisaks söövad karkjalglased limuseid, hulkharjas- ja vihmausse, väikseid kalu ning veetaimi.[8]
Saaklooma leidmiseks võivad nad kasutada nii nägemist kui kompimist. Tavaliselt toituvad madalas vees või niiskel maapinnal, kuid võivad ka sügavas vees ujuda.[8]
Pesitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Karkjalglased pesitsevad kolooniates. Erandiks on must-karkjalad, kes on varem kolooniates pesitsenud, kuid tänapäeval pesitsevad üksikult, sest nende arvukus on väga madal. Koloonias on pesad üksteisest 5–30 m kaugusel. Kõige tihedamalt pesitsevad punarind-karkjalad, kes võivad ühele ruutmeetrile ehitada kuni 18 pesa. Karkjalglased pesitsevad tihti koos tüllide, jooksurlaste, kurvitslaste, kajakate, tiirude, haneliste ja püttidega.[9]
Kurnas on 3–4 kollast või pruuni tumedate täppide või laikudega muna. Kõige väiksem muna on karkjalal (44 × 31 mm), kõige suurem punarind-karkjalal (55 × 40 mm). Kahe muna munemise vaheline aeg on umbes 24 tundi, mõnikord ka 48 tundi. Hauduma hakatakse peale viimase muna munemist, seetõttu kooruvad pojad samal ajal. Mune hauvad mõlemad vanemad 19–26 päeva.[9]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Johnsgard, Paul A. (1981). The Plovers, Sandpipers, and Snipes of the World (inglise). University of Nebraska Press. Lk 71. ISBN 0803225539.
- ↑ del Hoyo, Josep; Elliott, Andrew; Sargatal, Jordi, toim-d (1996). Handbook of the Birds of the World (inglise). Kd 3. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 332. ISBN 8487334202.
- ↑ "Buttonquail, thick-knees, sheathbills, plovers, oystercatchers, stilts, painted-snipes, jacanas, Plains-wanderer, seedsnipes". IOC World Bird List. Vaadatud 19. novembril 2025.
- 1 2 3 4 5 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 333.
- ↑ del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 340.
- 1 2 3 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 333–334.
- 1 2 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 334.
- 1 2 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 336.
- 1 2 del Hoyo, Elliott ja Sargatal 1996, lk 338–341.