Karen Blixen

Allikas: Vikipeedia
Karen Blixen (1913)
Karen Blixen vaatamas Aafrika maski ja seinavaipa (1959)

Karen Christence Blixen-Finecke (17. aprill 18857. september 1962) oli taani kirjanik. Ta on kasutanud pseudonüüme Isak Dinesen, Pierre Andrezèl jt. Tema nimekamad teosed on "Aafrika äärel" ja "Varjud rohul" – teosed, mis lõid eurooplastele realistliku pildi Aafrika olustikust ja kultuurist.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Karen Dinesen sündis perekonna mõisas Rungstedlundis, 30 km kaugusel Kopenhaagenist. Tema isa Wilhelm Dinesen oli sõjaväelane, maaomanik, sportlane, Taani parlamendi liige ja kirjanik ("Letters from the Hunt"). Tema ema Ingeborg Westenholz Dinesen oli rikka laevaomaniku tütar, esimene naine, kes valiti Rungstedi vallavolikokku.

Tema isa sooritas enesetapu, kui Karen oli 9-aastane, põhjuseks oli poliitiline ebaedu, depressioon ja oletatavalt ka süüfilise diagnoos. Ema jäi koos tädi ja vanaemaga kasvatama nelja last – kolme tütart ja ühte poega. Tütreid õpetasid naissugulased ja koduõpetaja.

Karen, vanuselt teine laps, oli olnud isa lemmik. Kuigi Karen vaevu tundis oma isa, samastas ta end pigem tema kui oma naissugulastega. Kodus valitsev viktoriaanlik õhkkond, mis soosis kokkuhoidlikkust, tagasihoidlikkust ja moraalselt laitmatut käitumist, ei sobinud Kareni meelelaadiga. Hiljem on ta ise väitnud, et üheks Aafrikasse minemise põhjuseks olid erimeelsused tädiga.

Kõik kolm tütart olid lapsest peale andekad: õed Ea ja Elle muusika vallas, Karen kunstis ja kirjanduses. Lugusid kirjutama hakkas Karen kaheksa-aastaselt. Nooruses käis Karen Kopenhaagenis preili Sode kunstikoolis ja hiljem ka Taani kunstiakadeemias. Ta oli kunstist väga huvitatud ja pidas kunstiharidust oma kirjatööde suureks mõjutajaks. Rikkalik kirjeldus on tema loomingule omane.

1898. aastal veetsid kõik kolm õde aasta Šveitsis, kus õppisid prantsuse keelt.

Kirjandusliku debüüdi tegi Blixen 1907. aastal Taani kirjandusajakirjas Tilskueren jutuga "Erakud". Ajakirjas Gads Danske Magasin ilmus ta jutt "Künnimees". Aastal 1909 ilmus Tilskuerenis veel "De Catsi perekond". Kõik kolm juttu avaldati pseudonüümi Osceola all. Need olid kummituslood, kus peategelasteks on naised. Kuna avaldatud tööd ei äratanud erilist tähelepanu, kaotas Blixen kirjutamise vastu huvi.

Aafrikas[muuda | muuda lähteteksti]

24-aastaselt armus Karen parun Hans von Blixen-Fineckesse, kes oli tema isa Rootsi nõo poeg. Karen kihlus aga hoopis tema kaksikvenna Broriga (1886–1946), kellega nad 1914. aastal Keeniasse kolisid ja abiellusid. Seal hakkasid nad Ngongi mägede jalamil kohvifarmi pidama. Kuigi Bror ei teadnud midagi põllumajandusest ega raamatupidamisest, hakkas ta farmi juhtima.

Aasta pärast abiellumist sai Karen teada, et ta on nakatunud süüfilisse. Raviks kasutatud elavhõbedatabletid ei mõjunud ning ta pidi ette võtma raske teekonna läbi sõjas purustatud Euroopa, et minna end Taani ravima. Taanis oleku ajal kirjutas ta luuletuse "Ex Africa", mis iseloomustas maad, kust ta nii järsku lahkuma pidi.

1916. aastal osteti suurem farm Nairobi lähedale. Bror võttis juhtimise enda peale, kuid varsti selgus, et ta pole selle ameti jaoks usaldusväärne. Õige pea palus Bror Karenilt lahutust, kuid lahutus sai vastu Kareni tahtmist teoks alles 1925. aastal. Bror tagandati endiselt ametikohalt ja farmi juhtimise võttis üle Karen.

1918. aastal tutvus Karen inglasest jahimehe Denys Finch-Hattoniga. Alates 1925. aastast hakkas Finch-Hatton Nairobis viibimise ajal peatuma Kareni juures. Oletatakse, et nad olid armastajad, kuid selle kohta puuduvad otsesed tõendid.

1925. aastal Taanis viibides üritas ta luua kirjanduslikke kontakte, kuid tulutult. Siiski avaldati Tilskuerenis luuletus "Ex Africa" ja marionettnäidend "Tõe kättemaks".

1930. aastal läks kohvifarm ülemaailmse majanduskriisi mõjul pankrotti. 1931. aastal hukkus Denys Finch-Hatton lennuõnnetuses ja Karen naasis Aafrikast kodumaale.

Kirjanikukarjäär kodumaal[muuda | muuda lähteteksti]

46-aastaselt, pärast 17-aastast eemalviibimist, kolis Blixen tagasi koju Rungstedlundi. Ema Ingeborg Dineseni toetusel üritas ta alustada täiesti uut elu – teha kirjanikukarjääri. Esialgu saavutas ta populaarsuse aga Taanist väljaspool. Tal õnnestus lõpetada oma ingliskeelne jutukogumik "Seven Gothic Tales" ("Seitse fantastilist juttu"), mis avaldati Isak Dineseni nime all 1934. aastal USA-s. Seejärel avaldati jutud Inglismaal ja aasta hiljem Blixeni enda tõlkes ka Taanis. Ka 1937. aastal ilmunud "Out of Africa" ("Aafrika äärel") saavutas esmalt edu USAs.

Blixen oli aristokraatliku eluvaatega kirjanik, kes kasutas oma loomingus üleloomulikke elemente, esteetikat, õrna erootilist alatooni. Inspiratsiooni ammutas ta piiblist, Homerose eepostest, Islandi saagadest ja Hans Christian Anderseni muinasjuttudest. Oma jutustuste vormiga ja ka avalike esinemistega aitas ta luua müüti iseendast kui parunessist ja kirjanduse preestrinnast.[1]

Blixen rõhutas alati, et ta on jutuvestja selle sõna traditsioonilises tähenduses. Ta nägi end meisterliku jutustajana, kes suudab panna lugeja oma fantaasiamaailma sisse elama. Jutuvestmine ise on tema loomingus sageli oluline. Paljudes juttudes hakkab üks tegelane teisele midagi jutustama. Boccaccio "Dekameronile" vihjates on kirjanik ise öelnud, et oleks suutnud endale Firenzes katku ajal nime teha.[2]

Blixeni jutud kalduvad üldiselt müütiliste teemade suunas. Sündmustik leiab aset "eksootilises minevikus" – tavaliselt 18. sajandi Lääne-Indias, Pärsias, Aasias. Sarnaselt müütidega on tegelased Blixeni lugudes pigem stiliseeritud tüübid kui realistlikud inimesed.

Blixeni loomingule on antud mitmesuguseid hinnanguid. Ühtede jaoks on ta valge rassist, teiste jaoks suurepärane jutuvestja. Blixenit on iseloomustatud ka kui "naiselikkust jumaldavat feministi", sest ta rõhutab kahe soo erinevust ja naiselikkuse erilist jõudu.

Blixeni kaasaegsed kirjanikud, nende seas Truman Capote ja Ernest Hemingway, austasid tema loomingut väga. Karen Blixen kandideeris kaks korda Nobeli auhinnale, kuid 1954. aastal anti see Ernest Hemingwayle ja 1957. aastal Albert Camus'le.

Blixen on taani kirjanduses üks kuulsamaid nimesid, ometi leiavad mõned taani kirjandusteadlased vahel veel nüüdki, et ta on taani kirjanduse jaoks liiga suur ja liiga veider.

Blixeni elust ja loomingust on valminud mitu filmi: Orson Wellesi "Surematu lugu" (1968), Sydney Pollacki "Minu Aafrika" ("Out of Africa", 1985), Gabriel Axeli "Babette'i pidusöök" ("Babettes gæstebud", 1987) jt.

1946. aastal tehti Blixenile selgroo-operatsioon ja 1955. aastal maohaavandite operatsioon – eemaldati kolmandik tema maost. Selle tagajärjel oli ta võimetu kirjutama, kuid esines raadios. Aastal 1959 võttis Blixen ette reisi USA-sse, kus kohtus Marilyn Monroe, Arthur Milleri, Carson McCullersi ja teistega. Ta oli aukülaline riiklikus kunstide instituudis, kus kõneles teemal "Minu elu motod" (eesti keeles Loomingu Raamatukogus 1993, 37/39 ning Anu Saluääre 2008. aastal ilmunud artiklikogumikus "Põhjamaadest ja Eestist").

Blixen suri 77-aastaselt 7. septembril 1962 Rungstedlundis. Ta on maetud Rungstedlundi Ewaldi mäe tippu.

Nairobi linnaosa, kus Blixen elas ja farmi pidas, on nimetatud tema auks Kareniks. Maja, kus ta elas, on muudetud majamuuseumiks. Blixeni majamuuseum on ka Rungstedlundis.

1985. aastal sai seoses Karen Blixeni 100. sünniaastapäevaga asteroid 3318 nime Blixen. 1997. aastal trükiti Blixeni portree Taani 50-kroonisele rahatähele.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kogumikus "Seitse fantastilist juttu" avaldatud lood sisaldavad maagilisi ja üleloomulikke elemente. Blixen oli vaimustatud Mary Shelley "Frankensteinist", aga oma lugudes ei tahtnud ta luua hirmutunnet, vaid tugevaid emotsioone. Asetades lugude tegevustiku saja aasta kaugusesse minevikku, lootis ta, et realismi vältimine muudab jutud müütiliseks. Lood on omavahel peenelt ühendatud, meenutades struktuuri poolest veidi "Tuhandet ja ühte ööd". Kogumiku parimaks looks peetakse "Üleujutust Norderneys". Loo tegelased on surmale määratud, kuid nad ei kaota huumorimeelt.

Selle kogumikuga sai tema kirjanikukarjäär hoo sisse. Järgmisena avaldati "Aafrika äärel" (1937) ja "Talvemuinasjutud" (1942)

"Aafrika äärel" on mälestusteraamat, milles autor kirjeldab oma elu Aafrikas. Blixen jutustab pärismaalastest, oma külalistest ja farmis aset leidnud sündmustest, kuid mitte kronoloogilises järjekorras. Teos meenutab pigem omavahel seotud juttude kogu kui romaani. Raamatule on antud üsna erinevaid hinnanguid. Mõned on pidanud autorit meisterlikuks jutuvestjaks, teised rassistiks, kuna ta on võrrelnud pärismaalasi loomadega. Viimast arvab näiteks Keenia kirjanik Ngũgĩ wa Thiong'o. Teised kriitikud leiavad aga samades lõikudes ülla, ehk küll veidi konstrueeritud kirjelduse Aafrikast ja tema inimestest. Blixeni narratiiv on kunstlik, autori loodud maailm, kus palju tähelepanu on pööratud küllaltki tüüpiliste tegelaskujude kirjeldamisele. "Aafrika äärel" on järjekordne ilustustega lugu, mida Blixenile meeldis jutustada. Seega tuleb meeles pidada, et ükskõik kui realistlikuna ka jutustatav ei mõju, on ikkagi tegemist autori rekonstruktsiooniga.

Blixen arvas, et Aafrikas eksisteerivad inimesed ehedamal kujul kui Euroopas. Euroopas on aset leidnud moderniseerimine, tekkinud on tööstus ja suured linnad. Seetõttu on eurooplased loodusest võõrdunud ja unustanud teatud tõed, mida aafriklased hästi mäletavad. Aafrika on Blixeni jaoks paradiis. Ta on ise väitnud, et Aafrikas tundis ta end vabana euroopalikest konventsioonidest. Selline mõtteviis tuleneb 19. sajandi pastoraalse koolkonna filosoofiast, mille järgi on inimene jumalale kõige lähemal, kui tal on tiheda side loodusega.

Samuti usub Blixen, et teatud inimesed on aristokraadid, kuna nad on vaistlikult väärikad ja oskavad käituda üllalt. Aristokraatlikkust ei omista Blixen mitte ainult eurooplastele, vaid ka paljudele aafriklastele.

1960. aastal ilmunud "Varjud rohul" on teose "Aafrika äärel" järg. Tegevustik ja tegelased on jäänud samaks. Erinevus on see, et nüüd pole autori Aafrikast lahkumisest möödas mitte viis, vaid peaaegu kolmkümmend aastat. Blixen räägib rohkem oma teenijaskonnast ja sellest, mil viisil on ta jäänud pärast Aafrikast lahkumist ikkagi sellega seotuks.

Kogumikku "Talvemuinasjutud" (1942) peetakse kõige viimistletumaks. Pealkiri on tuletatud William Shakespeare'i näidendist "Talvemuinasjutt". Samas on lugudes palju vihjeid ka muinasjuttudele, piiblile ja kirjanduslikule traditsioonile. Estetismi ja kadunud aadli sädeleva pealispinna all lahkab Karen Blixen inimese otsustamisprotsesse. Jutustused tabavad inimest punktis, kus ta peab tegema oma elu määrava valiku. Raamatut trükiti õhukesele lauluraamatupaberile ja pandi 10 000 Euroopa invasiooniarmee sõduri seljakottidesse. Lahingute vaheajal lamasid mehed kaevikutes ja lugesid neid müütilisi lugusid.[3]

Raamat "Gengældelsens veje" ('Ingellikud kättemaksjad', 1947), mis avaldati Pierre Andrézeli nime all, on kirjutatud teise maailmasõja ajal, mil Taani oli natside poolt okupeeritud. See on Blixeni ainuke täispikk romaan. Noorte kangelannade läbielatud õudusi tõlgendatakse natsismi allegooriana.

"Anecdotes of Destiny" ('Saatuse anekdoodid', 1958) sisaldas viit lugu, millest kaks on ilmunud ka eesti keeles: "Babette'i pidusöök" (eesti keeles 1996) ja "Surematu lugu". Neist tuntum on "Babette'i pidusöök". Teose tegevus toimub Norra puritaanlikus kalurikülas, kus vanatüdrukutest õdede Martine ja Philippa juurde saabub ootamatult prantslanna Babette, kes oli sunnitud põgenema oma kodumaalt. Babette lubab õdesid peavarju eest truult teenida ja seda ta 12 aastat teebki. Kui Babette võidab loteriiga, kulutab ta võidu suurejoonelise lõunasöögi valmistamisele. Lõunalauas selgub, et Prantsusmaal oli Babette olnud suur kokk. Ta peab end suureks kunstnikuks ja säärase vapustava lõunasöögi valmistamine on tema jaoks oma võimete näitamine – tema õnn. Paraku on see viimane kord, kui ta seda teha sai, sest enam ei ole kedagi, kes tema kokakunsti oleks imetlenud. Seda lugu peetakse Blixeni vastuseks oma kriitikutele.

"Surematu lugu" räägib vanast rikkast teekaupmehest härra Clayst. Ühel õhtul kuuleb härra Clay loo madrusest, kellele üks vanahärra lubas maksta viis gini, kui too veedab öö tema naisega. Vanahärra soovis pärijat, kuna tal endal polnud seda õnnestunud saada. Härra Clay noor abiline Elishama ütleb, et see lugu on väljamõeldis, mida madrused ikka omavahel räägivad, kuid mida pole tegelikult kunagi juhtunud. Fakte armastavat härra Clayd ärritab selline avastus ning ta otsustab selle loo tegelikkuseks muuta. Selle loo tarvis leitakse nii noor naine Virgine kui ka noor madrus. Härra Clay loodab nüüd, et madrus hakkab temaga juhtunut edasi rääkima, kuid madrus ütleb hoopiski, et sellest ei räägi ta kunagi kellelegi.

Eesti keeles ilmunud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Heloise" kogumikus "Taani novell", koostanud Ülev Aaloe. Eesti Raamat, Tallinn 1978
  • Isak Dinesen "Aafrika äärel", inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin. Perioodika, Tallinn 1993
  • Isak Dinesen "Aafrika äärel", inglise keelest Riina Jesmin, järelsõna Krista Kaer. Varrak, Tallinn 1994
  • Isak Dinesen "Varjud rohul", inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin. Perioodika, Tallinn 1994
  • Isak Dinesen "Babette'i pidusöök; Surematu lugu", tõlkinud Piret Peiker. Varrak, Tallinn 1996
  • Karen Blixen "Aafrika äärel" (2. tr). Eesti Päevaleht, Tallinn 2005; 3. tr Postimees Kirjastus, Tallinn 2021
  • Karen Blixen "Seitse fantastilist lugu", tõlkinud Eva Velsker. Eesti Raamat, Tallinn 2011
  • Karen Blixen "Talvemuinasjutud", tõlkinud Eva Velsker. Eesti Raamat, Tallinn 2013

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Saluäär, lk 109.
  2. Isak Dinesen "Aafrika äärel", Tallinn: Varrak, 1994, lk 142.
  3. Saluäär, lk 108.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Saluäär, Anu. "Karen Blixen – Eestis tundmatu?" (kogumikus "Põhjamaadest ja Eestist. Kirjutisi 1987–2008"), Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2008.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]