Kapitalistlik turumajandus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kapitalistliku turumajanduse mudel)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kapitalistlik turumajandus on ebavõrdsusel, egoistlikul meelelaadil ning kasumil põhinev majandusvorm. Kapitalistlik majandusmudel lähtub erahuvist ning põhineb eraettevõtlusel ja eraomandil. Kapitalistliku majandusmudeli tunnuseks on võlaraha, pankade eesõigus emiteerida fiat-raha ja väljastada seda võlakohustuse vastu, ebaõiglased ja läbipaistmatud majandussuhted, isikuvabaduste ja eraomandi puutumatuse rõhutamine, teabe salastamine, perioodiliselt korduvad majanduskriisid ning rikkuse ebavõrdne jagunemine (mida püütakse pehmendada mõõduka heategevusega).

Kapitalistliku turumajanduse liikumapanevaks jõuks on ahnus, mis ilmneb kapitaliomanike ihas suurendada kasumit ning tarbijate himus tarbida palju ja odavaid kaupu, kusjuures kumbgi osapool ei hooli mõjudest, mida see tekitab ühiskonna arengule ja looduskeskkonna seisundile. Kõige lihtsam viis, kuidas kasumit suurendada, on töötasude alandamine. Selles süsteemis kasutatakse meetmeid, mis aitavad kaasa rikastumisele ehk süsteemis tegutsetakse põhimõttel: „igaüks on oma õnne sepp“ ning „võitja võtab kõik“, s.t igaühel on õigus taotleda kasumit niipalju, kui ta suudab seda tehingu käigus hankida. Kaotajale jääb alati võimalus õppida tehtud vigadest ja käituda järgmisel korral targemalt. Asjade väärtuse määrab nõudluse-pakkumise vahekord (mitte selle tootmiskulu) ning majandust juhib hinnamehhanism.

Kapitalistlik turumajandus muutub majandusarengut pidurdavaks jõuks, kui raha laenajad ning kapitaliinvesteeringute tegijad hakkavad piirama üldisi ettevõtlus- ja turuvabadusi, et kaitsta oma investeeringut tehnoloogilisest arengust tulenevate muutuste ja konkurentsist tulenevate riskide eest. See võib toimuda nii laenu väljastamisest keeldumise, varustus/turustuskanalitele ligipääsu piiramise või siis riigibürokraatia äraostetavust kasutades õiguslike takistuste (seadusandlikud piirangud, litsentsid, kvoodid, tollid jms) kehtestamise kaudu. Kapitalistliku turumajanduse tunnuseks on ka töötajate ja tarbijate organiseerumise ning koostöö otsene keelamine või selle kaudne takistamine.

Kapitalistlik turumajandus propageerib kitsast spetsialiseerumist, edendab tarbimist moe- ja brändikultuuri rakendades ning elamist tarbimislaenudele toetudes. Majanduslikus tasuvuses ei arvestata ressursside hankimisel elusloodusele tekitatud kahju hinda ja tarbimisest järelejääva materjali mõju meie looduslikule keskkonnale, mistõttu majandusteadus muutub õpetuseks iseeneses. Kapitalistliku majandusmudeli mõju ilmneb elanikkonna üldise haridustaseme languses ja planeedi loodusliku keskkonna hävimises, mille põhjuseks loodusressursside hävimine inimeste eksponentsiaalse kasvu (antropotseen) ja keskkonna saastumise tulemina. 

Kapitalistliku turumajanduse mudel valitses 19. sajandil ning muutus uuesti valitsevaks pärast Nõukogude Liidu ja sotsialistliku majandussüsteemi kokkuvarisemist 20. sajandi lõpus.

Kapitalistliku majandusmudeli osad[muuda | muuda lähteteksti]

Võlaraha. Turumajanduse mudeli olemuse määrab kasutusel olev raha. Kui rahaks on paber-rahatähed või metallist mündid (fiat-raha), mille emiteerimise eesõigus on vaid riigi keskpangal ja see laenatakse välja võlana, intressikohustusega, siis paneb see aluse ebaõiglusele, milles ühtedel on vaid õigused ja teistel üksnes kohustused. Võlaraha kasutamine tähendab, et kui seda kasutatakse maksete tegemiseks, siis iga tehingu hinnas on ka lõiv pangale, mis omakorda tõstab iga kauba hinda ja üldist elukallidust.

Kapital. Täpsemalt materiaalse kapitali (maa, loodusvarad ja raha) akumuleerumine loob võimaluse dikteerida teistele turuosalistele tingimusi, mille täitmisel nad saavad seda kasutada. Kapitali väljarentijateks võivad olla eraisikutest suurkapitalistid, raha emissiiooniõigust omavad pangad, riigivalitsus (kasutab keskpanga rahaemissiooni ja/või maksutulusid) või eraisikud ühisfinantseerimisprojektide kaudu. Kapitalitulu on maarent, intressimaksed ja dividendid.

Ebaõiglased ja läbipaistmatud majandussuhted. Ebaõiglased majandussuhted (töösuhetes, alltöövõtus jms) ning suure nõudlusega kaupade, võlakirjade ja valuutavahetusega spekuleerimine kasumi maksimeerimiseks on võimalik vaid siis, kui turg ei ole läbipaistev ning kõik „kobavad pimeduses“. Praktikas tähendab see, et turul üksikisikute vahelisi tehinguid puudutav info on salastatud. Ehk nagu vanasõna ütleb: „suurt kala saab püüda vaid sogases vees“.

Isikuvabaduste ja eraomandi puutumatuse rõhutamine. Isikud, kellel on õnnestunud akumuleerida kapitali, nõuavad peale eesmärgi saavutamist valjuhäälselt eraomandi puutumatust, et ei tekiks olukorda kus nende omanduses oleva vara võetakse neilt ära ja jagatakse ümber puuduses olijate toimetuleku parandamiseks. Kui kapitali omanike mõjuvõim kasvab, siis püüavad nad enda positsiooni kindlustamiseks piirata teiste isikute ettevõtlus- ja tegevusvabadusi, et uued tehnoloogiad ei hakkaks kahjustama nende poolt kättevõietud positsiooni.

Ebavõrdsuse süvenemine. Kapitalistlikule majandusmudelile on iseloomulik rikkuse ebavõrdne jagunemine ja ühiskonna süvenev kihistumine, mis jätkub niikaua kuni vaesusest johtuv kuritegevus kasvab liiga suureks või algavad rahvarahutused, mis võivad kasvada revolutsioonideks. Kui ebavõrdsusest tekkivat konflikti ei suudeta või ei taheta lahendada, siis lõpeb see kodusõja ja üleminekuga paternalistlikku majandusmudelisse, milles võimu haarab väike eliit ning vastupanu murtakse riikliku terroriga.

Mõõdukas „vabatahtlik“ heategevus. Isikud, kellel on säilinud südametunnistus või on see ärganud (reeglina tekib selline fenomen vanaduses, enne surma) ning kes tunnevad, et on tegutsenud ebaõiglaselt oma varasemas elus või siis kardavad oma vara ja enda lähedaste elude kaotust kasvava kuritegevusega keskkonnas või tunnevad koguni rahvamässu tekkimise ohtu, on valmis altruistlikult jagama osa oma varast avalikele heategevatele organisatsioonidele. Nende heategevuse eesmärgiks on aidata hädasolijaid, eriti aga neid kes võivad üle minna vägivaldsele toimetuleku hankimise viisile.

Riikliku institutsiooni roll. Individualistliku turumajandusega ühiskonnas jääb riigi roll alati tagasihoidlikuks, sest turg suudab põhiosa probleemidest ise lahendada. Riigi ülesandeks jääb vaid korra hoidmine avalikus ruumis, vara- ja isikuvastaste kuritegude karistamine ning territoriaalriigi piiride ja kapitali omanike kaitsmine välismaiste isikute agressiooni eest. Seejuures võib korra hoidmise ja territooriumi kaitsmise funktsiooni täitmine jääda ka erasektori ülesandeks. Näiteks vana-aja kreeka ja rooma linnriikides oli oma maa ja vara kaitsmise kohustus maaomanikel endil, kes pidid hankima ise enesele vajaliku (vastavalt oma rikkusele, kas jalaväelase või ratsaväelase) sõjavarustuse ning minema lahingusse, kui olukord seda nõudis. Tänapäeval täidavad seda ülesannet elukutselised palgasõdurid, kelle ülapidamiskulud kaetakse varamaksudest laekunud vahenditega.

Konfliktide lahendamine ja kuritegevuse piiramine. Puhtalt kapitalistliku turumajanduse mudelis lahendatakse varalised konfliktid kaubanduslikes arbitraažikohtutes ning vaid isikuvastased kuriteod riiklikes kriminaalkohtutes. Kohus peab tuvastama tekitatud kahju suuruse ning määrama selle heastamise viisi, mis varieerub kahekordsest rahalisest hüvitisest kuni määratud ajaks orjusesse määramiseni, et seeläbi hüvitada tööga tekitatud kahju.

Kapitalistliku majandusmudeli arenguetapid[muuda | muuda lähteteksti]

James Fulcher, briti sotsiaalteadlane on oma raamatus "Capitalism. A Very Short Introduction" (Kapitalism. Väga lühike tutvustus) jaganud Briti kapitalismi arengu järgmisteks etappideks:

  • Anarhokapitalism 18. ja 19. sajandi algus. Selle perioodi tunnuseks oli väikesed, kiirelt mehhaniseerivad tehased, milles tööjõu kulusid püüti jätkuvalt vähendada (tehastesse palgati naisi ja isegi 7 aastaseid lapsi, kes kõik töötasid 12-14 tundi päevas). Palgatööst keeldujad suleti vaestemajadesse, milles elu oli töötu omast veelgi hullem. Makseraskustesse sattunuid "abistasid" liigkasuvõtjad (ingl. loan shark, laenuhaid). Jätkuv kulude alandamise püüe põhjustas ennenägematuid looduskeskkonna kahjustusi. Riigi ja ühiskonna arengu määrasid tootmisettevõtted ja nende vajadused. Ühiskonna polariseerumine ja põhielanikkonna äärmiselt vilets eluolu põhjustas mässude ja revolutsioonide laine.  
  • Juhitud kapitalism 19. ja 20 sajandi kaks kolmandikku. Selle alguseks peetakse tööliste organiseerumist ja ametiühingute teket (National Association for the Protection of Labour) ning selle perioodi tunnuseks saab riigi sekkumine ettevõtlusse (lapstööjõu keelamine, töökeskkonna muutmine haiguste ja õnnetuste vähendamiseks jms), mis ilmnes õigusriigi rajamisena. Tehaste suuruse kasvu ja selle juhtimise keerukuse tõttu kaotasid omanikud kontrolli oma vara üle ning tegelik võim läks juhtkonna kätte. Majandus muutus koos transpordivõimekuse kasvuga globaalseks, tugevnes võitlus turude pärast ning senised monopolistlikud hinnapiirangud kaotati. Võitlus turgude pärast põhjustas maailma koloniseerimise ja kaks maailmasõda. Ülereguleerimine, ülejuhtimine ja suutmatus kohaneda muutuva maailmaga (nafta hinna tõus) põhjustasid süsteemse kriisi.
  • Turumajanduslik kapitalism 20. viimane kolmandik ja 21. sajandi algus. Majanduse ja ühiskonna arengut hakkasid suunama suurtootjad, riigi maksutuludes kandus põhirõhk tulumaksul. Majandusmudeli poolt tekitatud probleemide lahendamise vajadus pani aluse III industriaalsele revolutsioonile ning hoolekandeühiskonna rajamisele, kuid sellega kaasnes tollimüüride kehtestamine investeeringute ja riigi maksutulude kaitsmiseks.

Kommunistlike riikide ja nende majanduse kokkuvarisemise järel algas 1990. aastatel riigiettevõtete massiline erastamine ja turu liberaliseerimine (neoliberalism), majanduse ja ühiskonna arengut hakkasid kujundama globaalsed jaekaubandusketid. Kuna ebaõnnestunud investeeringuid ei tahetud enam maha kanda, siis kiirenes pankade võlaraha emissioon ja üleüldine võlgnevuse kasv. Riikide keskvalitsused hakkas üha rohkem maksustama tarbimist ning tulumaksukoormus langes aegamisi. [1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. James Fulcher. CAPITALISM. A Very Short Introduction. Oxford University Press. 2004. ISBN: 978-0-19-280218-7