Kapimaa malailased

Kapimaa malalased (afrikaani keeles Kaap-Maleiers) on värviliste hulka kuuluv etniline rühm Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Nende arv on hinnanguliselt umbes 200 000 (0,5% riigi elanikkonnast). Kapimaa malailased elavad peamiselt Lääne-Kapimaa provintsis, eriti Kaplinnas (umbes 166 000 inimest, 5,7% Kaplinna elanikest). Kaplinna Bo-Kaapi linnaosa peetakse nende ajalooliseks keskuseks. Seal elasid nad koos väiksemate moslemirühmadega, kes pärinesid Sansibarilt, Briti Indiast ja Malaka poolsaarelt. Lisaks elavad nad ka Mitchells Plainis, endises Cape Flatsi värviliste township 'is. Neid elab ka Johannesburgis (umbes 10 000).

Nad erinevad enamikust Kapimaa värvilistest eelkõige selle poolest, et nad on valdavalt moslemid. Apartheidi ajal arvati ka nemad värviliste hulka. Kapimaa malailased on suurim moslemite rühm riigis. Nende emakeel on enamasti afrikaani keel selle eripärases suulises ja kirjalikus vormis, mida nimetatakse araabia afrikaani keeleks.

Islam Kapimaa moslemite elus

Kapimaa moslemite seas on traditsiooniliselt domineerinud sufi vennaskonnad (tarikaadid), mis levisid koos Indiast ja Kagu-Aasiast pärit sisserändajatega. Ainuüksi Kaplinnas ja selle ümbruses on umbes 40 kohalike pühakute hauda. Enamik järgib shāfi‘īyah õiguskoolkonda.

20. sajandi lõpus levisid Lõuna-Aafrika Vabariigis eriti moslemitest haritlaste ja üliõpilaste seas islamifundamentalismi ja islamireformismi ideoloogia. Mõjukad olid näiteks Muhammad Iqbali ja Sayyid Quţbi teosed. Islami politiseerumise ilminguks oli osa Kapimaa moslemeid hõlmav organisatsioon PAGAD (People Against Gangsterism and Drugs), mis tegutses eriti aktiivselt 1996–2000. Nende ideoloogia oli radikaalne islamism ja nad kuulutasid välja "džihaadi narkootikumide vastu". Selle eellaseks peetakse 1981. aastal asutatud organisatsiooni Qibla, mis tegutses loosungi "Islamirevolutsioon on ainus lahendus" all. Võitlusmeetodite hulka kuulusid massilised protestiaktsioonid, süütamised, terroriaktid ning narkodiilerite ja kuritegelike ühenduste juhtide tapmised.

Lõuna-Aafrika Vabariigis on täheldatud moslemikogukonna religioosse identiteedi ja nähtavuse tugevnemist. Tänavatel ei ole haruldane kohata naisi pikkades kinnistes rõivastes, mis katavad isegi näo; suurtes supermarketites on tekkinud eraldi osakonnad, kust saab osta ḩālal-liha, ning märgistus ḩālal esineb isegi leival ja võil. Samuti rajatakse arvukalt moslemi keskkoole, kolledžeid ja instituute tulevaste imaamide ja mošeeteenijate koolitamiseks. Kaplinnas on alates 1994. aastast loodud 12 moslemikooli. Üks peamisi põhjusi, miks moslemikoolide arv kasvab, on vanemate soov kaitsta lapsi narkootikumide, moraali allakäigu, AIDSi ja kuritegevuse eest.

Ajalugu

Nad peavad end pärinevat Lõuna-Aafrika Hollandi koloniaalaegsetest islamiusulistest Kagu-Aasia orjadest ja lepingulistest töölistest. Hollandi Ida-India Kompanii tõi nad Madalmaade Indiast. "Malailased" tähendab siin Malai saarestiku ja Malaka poolsaare elanikke (ka Melaka oli 17.–18. sajandil Hollandi võimu all).

Esimesed malailased toodi Lõuna-Aafrikasse Hollandi kolonistide ja meresõitjate poolt pärast seda, kui Jan van Riebeeck rajas 1652. aastal Kaplinna. Need olid peamiselt orjad Malai saarestikust. Suur osa neist võttis vastu kristluse ja läks üle hollandi keelele, segunedes kohalike valgete ja aafriklastega ning moodustades uue rühma – värvilised. Nende järglased ei kujundanud Kapi malailaste identiteeti. Teine malailaste laine koosnes peamiselt asumisele saadetud poliitilisteks vangideks saanud Jaava saare eliidist, sealhulgas usujuhtidest ja mässajatest. Hollandi võimud viisid nad Madalmaade Indiast Kapimaa kolooniasse, kartes rahutusi ja vastupanu koloniaalvõimule. See rühm säilitas suurel määral oma eripära tänu islamile, kuigi aja jooksul võeti omaks afrikaani keel ja kaotati malai keel; siiski säilis osa viimase sõnavarast substraadina. Hiljem segunes kogukonnaga tasapisi khoisaneid, Ida-Aafrika ja Madagaskari päritolu inimesi ning araablasi. 19. sajandil lisandus Kapimaa moslemite hulka ka Lääne-Aafrikast pärit vabastatud orje, kelle inglased olid ära toonud Ameerikasse orje vedanud laevadelt. Juba 1842. aastal oli kogukonna suurus umbes 7500 inimest.

Köök

Kapimaa malailased on tugevasti mõjutanud Lõuna-Aafrika kööki. Pärast malailaste saabumist rikastus Lõuna-Aafrika köök uute roogade ja retseptidega. Malailased kasutasid laialdaselt aromaatseid idamaiseid maitseaineid, mis andsid Kapimaa traditsioonilistele roogadele omapärase maitse. Nad kohandasid oma traditsioonilisi retsepte kohalikele oludele.

Bobotie on vürtsikas hakkliharoog magusate lisanditega ja munakastmega. Selles tasakaalustati tšillipipra teravat maitset rohkete mandlite, kuivatatud aprikooside ja sidrunilehtedega.

Peale selle tõid malailased Lõuna-Aafrika traditsioonilisse kööki bredie (lambalihahautis köögiviljadega), sosatie (šašlõkitaolised vürtsikad grillitud lihatükid) ja breyani (samuti vürtsikas liharoog). Samuti õpetasid nad koloonia elanikele idamaiste soolatud toitude ja marinaadide valmistamist.

Tuntud esindajaid

Zackie Achmat

Vaata ka

Malailased

Kirjandus

Сиим А. Ю. Арабографическая традиция Южной Африки: Литература капских мусульман, kandidaaditöö, СПб. 2004.
Sindre Bangstad. Global Flows, Local Appropriations. Facets of Secularisation and Re-Islamization among Contemporary Cape Muslims, doktoritöö, International Institute for the Study of Islam (ISIM), Amsterdam University Press, 2007. Täistekst.
Gerald Stell. From Kitaab-Hollandsch to Kitaab-Afrikaans: The evolution of a non-white literary variety at the Cape (1856-1940). – Stellenbosch Papers in Linguistics, kd 37, 2007. Täistekst.

Воеводский А. В. Ислам в общественно-политической жизни ЮАР (1994—2007). – Африка: континент и диаспора в поисках себя в XX веке, М. 2008.

Välislingid

Karen Williams. The Indonesian anti-colonial roots of Islam in South Africa, mediadiversified.org, 25.8.2016
Cape Malay in South Africa, joshuaproject.net