Kangakudumine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kanga kudumine.

Kangakudumine on üks tekstiili valmistamise viisidest.

Kangas tekib lõime- ja koelõngade ristlemisel. Lõimelõngad veetakse telgedele vajalikus pikkuses, tiheduses ja laiuses. Koelõngad kootakse lõimelõngadesse lõnghaaval. Lõime- ja koelõngad ristlevad omavahel kanga rakenduses ettenähtud reeglite alusel. [1]

Kangakudumise mõisted[muuda | muuda lähteteksti]

Kangas tekib koe- ja lõimelõngade ristlemisel. Igal kangatehnikal on iseloomulik lõngade ristlemine, mis erineb teiste tehnikate ristlemisest. Kanga lõime- ja koelõngade ristlemine tuleneb kanga rakendusest.

Kanga rakendus

Rakendus koosneb kangakirjast, niietusest, tallamisest ja sidusest. Rakenduse märkimisel kasutatakse ruudupaberit.

Kangakiri märgitakse ruudupaberile skeemina, kus on näidatud lõime- ja koelõngade omavaheline ristlemine. Vertikaalsed read tähistavad lõimelõngu ja horisontaalsed read koelõngu. Märgitud ruut kangakirjas tähendab, et sellel kohal on lõimelõng koelõnga peal. Tühi ehk märkimata ruut tähendab, et lõimelõng on koelõnga all.

Niietus on skeem lõimelõngade niietamise korrast. Ruudupaberil märgitakse niietus kangakirja alla, jättes paar ruudurida vahelt tühjaks. Kirjale kõige lähemal on esimene niis. Märkimist alustatakse tavaliselt esimeselt niielt paremalt vasakule. Erinevalt ristlev lõimelõng märgitakse uuele niiele. Kõik ühtemoodi ristlevad lõngad märgitakse ühele ja samale niiele. Kanga rakenduses on nii mitu niit, kui palju on erinevalt ristlevaid lõimelõngu kirjakorras.

Tallamine näitab koelõngade ristlemise järjekorda. Samasuguse niietusega kangast mitmel viisil tallates saab erinevaid kangakirju. Ruudupaberil märgitakse tallamine vertikaalselt kangakirjast paremale, jättes paar ruudurida vahelt tühjaks. Kirjale kõige lähem on esimene tallalaud. Märgitakse alt üles. Esimene koelõng märgitakse tavaliselt ristlema esimesele tallalauale. Iga järgmine erinevalt ristlev koelõng märgitakse uuele tallalauale. Rakenduses on nii mitu tallalauda, kui palju on kirjakorras erinevalt ristlevaid koelõngu. Niietamis- ja tallamisviise on mitmeid.

Sidus paikneb rakenduses all paremas nurgas niite ja tallalaudade ristumiskohas. Sidus näitab, kuidas niied ja tallalauad on omavahel ühendatud. Märgitud ruut siduses tähendab, et antud tallalaual tõusevad vastav niievarb ja sellele niietatud lõimelõngad. Tühi ruut tähistab vastava niie langemist.

Kirjakord on väikseim osa kangakirjast, kus on esitatud kõik erinevalt ristlevad lõime- ja koelõngad.

Siduse märkimine.

Siduse märkimine toimub järgmiselt. Kangakirjas määratakse kirjakord. Vaadatakse, kuidas liigub koelõng esimesel tallalaual ja millistele niitele on niietatud esimese koelõnga peal olevad lõimelõngad. Siduses märgitakse need niied esimese tallalaua kohal tõusma. Koelõnga all olevaid lõimelõngu ei vaadata. Sama korratakse iga tallalaua koelõngaga kogu kirjakorra ulatuses. Teise tallalaua kohal märgitakse siduses tõusma need lõimelõngad, mis on teise koelõnga peal jne. Langevaid lõimelõngu ehk neid, mis koelõngade all, ei märgita.

Algkangas on kangas, millest tuletatakse uusi kangaid. Algkangad on labane, toimne ja atlass. Algkanga mõistet kasutatakse ka siis, kui kangas ei kuulu eelpoolmainitute hulka, kuid temast tuletatakse uus kangas. Näiteks liitkangad ühendatakse kahest või enamast kangakirjast, mida kutsutakse sel juhul algkangasteks ehk aluseks võetud kangasteks. [2]

Telgedel kudumise ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Püstteljed

Algelised kangasteljed olid tuntud juba vanades Idamaades, muistses Indias ja Hiinas, hiljem enamikul maailma rahvastest. Eestis on hiljemalt vanemast rauaajast jälgi püsttelgedest. Sellele osutavad lõimelõngade pingutamiseks kasutatud raskusvihtide arheoloogilised leiud, üksikud vanad tekstiilesemed ning Põhja-Eestis ja saartel tuntud kangaspuude nimetus kangasjalad. Püstkangaspuud koosnesid kahest püsttulbast, neile toetuvast lõimepoomist, lõimelõngu eraldavast põiklatist ja vajalikust hulgast niielattidest. Püstkangaspuudel oli võimalik kududa ainult lühikesi, kuid üsna laiu kaheniielisi labaseid ja neljaniieleisi toimseid võrdlemisi hõredakoelisi riidetükke, sh ornamenditud sõbasid.

Rauaaja lõpul olid usutavasti tuntud ka rõhtsad kangasteljed. Neil oli palju hõlpsam luua niitega ühendatud tallalaudu sõtkudes koelõngade läbiviimiseks vahelikku. Ka võimaldasid need kududa mitmesuguse pikkusega tihedamaid, vastupidavamaid ja keerukama koemustriga kangaid. Rõhtsate kangaspuude areng ja levik toimus Eestis üsna pikka aega. Täiustumisel on need läbinud mitu vaheastet. Eriti oluline on olnud voki kasutuseletulek ja areng. Sellega rööbiti võeti arvatavasti saksa kangrute eeskujul tarvitusele ka 19. sajandil üldised sammaskonstruktsiooniga kangaspuud koos nende sagedase nimetusega (kangas)teljed.

Rõhtsatel telgedel kudumise keerulisemaid ja vastutusrikkamaid töid oli kanga loomine ehk käärimine ja sellele järgnev lõimelõngade kangaspuudele rakendamine. Kangalõim veeti üles (loodi) majaseina löödud pulkade vahel, 19. sajandil juba järjest rohkem käärpuudel. Loodud kangalõim tuli rakendamisel ühtlaselt jaotada kogu kanga laiuses, keerata lõimepoomile, niietada ja soastada.

Igapäevaseks tarbeks kooti enamasti lihtsakoelisi 2—4 niielisi labaseid ja toimseid kangaid. Labast tehnikat kasutati peamiselt takuste ja peenlinaste, harvemini villaste kangaste kudumisel. Labase tuletisena on Eestis seelikuriide ja vaipade valmistamisel rohkesti rakendatud juba keskajal tuntud koeripstehnikat. Tunduvalt vähem leidub rahvapärastes tarbetekstiilides lõimerips- ja panamakude. Toimses tehnikas on kootud enamik villaseid ja poolvillaseid kangaid, kuid ka linaste ja takuste töörõivaste materjal on tiheduse ja vastupidavuse suurendamiseks sageli tehtud toimsena. Kasutatud on nii lõime-, koe- kui ka tasapindset toimset kude. Läbivillased ülerõivaste ja sõbade kangad kooti neljaniielises tehnikas. Seevastu kolmeniielist nn pooltoimset riiet leidub 19. sajandi tekstiilidest veel vaid Muhu ja Hargla seelikutes. 18. sajandi teisest poolest alates on kutseliste kangrute eeskujul taludeski rohkesti hakatud kasutama segatoimset tehnikat, milles lõngade ristumissageduse ja lõimejoonte suundade muutmisega oli võimalik kududa erinevate koemustritega nurk-, murd-, rist- ja astangtoimseid (kilbilisi, murrelisi, anesilmseid) kangaid. Kolmandat põhitehnikat, atlassi, on selle lõtvuse ja kiire kulumise tõttu Eesti tarbetekstiilides kasutatud vähem. Ainult siin-seal saartel ja Lõuna-Eestis võib leida poolatlasstehnikas tekstiilesemeid.

19. sajandi teisel poolel hakati põhitehnikaid täiendama mitmesuguste kirikangaseadlustega, mille tulemusena saadi juba drell-, raanu- ja vagupindseid ning pitstehnikas kangaid. Eriti osavad kangakudujad olid setu naised, kes lihtsatel maatelgedel on osanud valmistada 2—8-niielisi nn kotsanitse kangaid. Rahvakunsti esindusesemete kudumisel on Eesti eri piirkondades osatud erinevalt mitmevärviliste lõngadega mustrite korjamis-, naast-, roosimis- ja pindpõimetehnikas liitkirjadega luua teisendirohkeid kaunistustekstiile.[3][4]

Algkangad[muuda | muuda lähteteksti]

Kangad, millest tuletatakse erineval viisil kõik ülejäänud kangad. Algkangad on labane, toimne ja atlass.

Labane kangas[muuda | muuda lähteteksti]

Labase kanga rakendus

Vanima ja lihtsaima rakendusega kangas. Labase kanga kudumiseks on vaja kirjakorras kahte teineteisele vastupidi ristlevat lõime- ja koelõnga. Lõimelõng liigub ühe koelõnga pealt ja teise koelõnga alt. Kõik paarisarvulised lõngad ristlevad ühtmoodi ja paarituarvulised neile vastupidiselt.

Labase kanga kudumiseks on vaja kahte niit ja kahte tallalauda, kuid kududa saab ka suurema arvu niitega. Nelja niiega kootakse, kui lõim on peenike ja suga tihe. Kududes paarisarvu niitega, võime niietada järjeliselt ja nurkselt, paaritu arvu niitega peab niietama nurkselt. Olenemata niite arvust on tallalaudu alati kaks.

Kasutades erinevaid materjale ja erineva tihedusega sugasid, saab labases tehnikas kududa eriilmelisi kangaid. Hõreda soaga kududes ja koelõnga tugevasti kinni lüües katab koelõng lõime täielikult. Kõnepruugis nimetatakse seda ka koeripsiks. Koelõnga lõdvalt kinni lüües ja osa piivahesid tühjaks jättes saab kududa õhulisi ja ažuurseid kangaid. [2]

Toimne kangas[muuda | muuda lähteteksti]

Toimse kanga rakendus.

Toimsed kangad liigitatakse lihtkangaste (kangas, millel on üks lõim ja üks kude) ja nende alaliigi algkangaste alla. Kangast iseloomustavad toimejooned, mis kulgevad diagonaalselt üle kanga. Ühes ja samas kangas võib olla mitme laiusega toimejooni. Toimses rakenduses ei ole kindlat niite ja tallalaudade arvu, see sõltub erinevalt ristlevate lõngade arvust kirjakorras, kuid niite ja tallalaudade arv on alati võrdne. Mida rohkem on erineva jämedusega toimejooni, seda suurem on niite arv.

Toimne kiri märgitakse valemi järgi, näiteks Joone peal ja all olevate arvude summa tähendab toimse kanga kirjakorra suurust. Kirja märkimist alustatakse kirjakorra alumisest vasakust nurgast lõimelõngade kaupa.

Valemis joone peal olev arv näitab, mitme koelõnga peal ristleb lõimelõng. Joone all olev arv näitab, mitme koelõnga all ristleb lõimelõng. +1 tähendab, et järgmine lõimelõng kirjakorras alustab ristlemist ühe koelõnga võrra kõrgemalt. -1 tähendab, et järgmine lõimelõng kirjakorras alustab ristlemist ühe koelõnga võrra madalamalt.

Tasapindne toimne (ingl k plain twill). Lõim ja kude on võrdselt näha. Lõimelõng liigub võrdse arvu koelõngade alt ja pealt. Niisi on alati paarisarv, kõige väiksem tasapindne toimne saab olla 4-niieline. Tasapindtoimsetest vanim ja lihtsaim on 2/2 toimne (diagonaalne toimne) – nelja vahelikuga toimne, kus lõimelõng läheb kahe koelõnga alt ja kahe pealt.[5]

Koepindne toimne. Kanga peal on valdavalt näha kude. Lõimelõngad liiguvad kirjakorras enamasti koelõngade all. Niisi võib olla paaris või paaritu arv. Kõige väiksem niite arv saab olla kolm.

Lõimepindne toimne. Kanga pealmisel poolel on rohkem näha lõime. Lõimelõngad liiguvad kirjakorras pikalt koelõngade peal. Niite arv on piiramatu, kõige väiksem saab olla 3-niieline. [2]

Atlass[muuda | muuda lähteteksti]

Atlasskanga rakendus.

Ühtlase sileda pinnaga kangas, kus on koest või lõimest pikad lõngajooksud. Lõime- ja koelõngade ristlemiskohad on hõredalt hajutatud. Atlass võib olla koe- või lõimepindne. Niite arv ei ole piiratud, kõige väiksem reeglipärane atlass saab olla 5-niieline. Niite ja tallalaudade arv on alati võrdne.

Iga lõimelõng ristleb kirjakorras vaid ühe koelõngaga ja ainult üks kord. Ristlemiskohad hajutatakse nii, et need ei oleks lähestikku ja jääksid kangas pikemate lõngajooksude varju. Ristlemiskohtade märkimiseks leitakse tõusuarv. See näitab, mitme koelõnga võrra antud lõimelõngast kõrgemalt ristleb järgmine lõimelõng koelõngaga. Tõusuarv saadakse, kui kirjakorras olevate niite arv jagatakse kaheks nii, et pooled ei oleks võrdsed ja saadud arvud ei jaguks teineteisega ega niite arvuga. Jagamisel saadakse kaks tõusuarvu, märkimiseks valitakse neist üks. Kui kangas on 5-niieline, võib tõusuarvuks olla 2 või 3. 7-niielises kangas võib tõusuarv olla 3 või 4, 2 või 5.

Tavaliselt valitakse väiksem tõusuarv, tiheda soa puhul võib see olla ka suurem. Atlassi märkimiseks võetakse soovitud suurusega kirjakord, mille vasakusse alumisse nurka märgitakse esimese lõimelõnga siduspiste. Sellest ülespoole loetakse tõusuarvu jagu siduspisteid ja järgmine lõimepindne siduspiste märgitakse ristlema järgmisele lõimele tõusuarvu võrra ülevaltpoolt. Märkimisel loetakse ainult kirjakorra sees olevaid lõngu.

4-niieline atlass. Ebareeglipärane atlass, ei märgita tõusuarvu järgi, vaid ristlemiskohad hajutatakse kirjakorda teatud kindla kava järgi. Väiksema niite arvuga atlassi kududa ei saa. Nimetatakse ka poolatlasskangaks. [2]

Tuletatud kangad[muuda | muuda lähteteksti]

Tuletatakse algkangastest niietuse, tallamise, siduse või kogu rakenduse muutmise teel. Tuletades uusi kirju, võib algrakendust muuta sümmeetriliseks, katkendlikuks või osaliselt vastandlikuks. Toimsest tuletatud kangastel muudetakse toimejoon nurkseks, ristuvaks, murtuks, astmeliseks, looklevaks või põimituks. Aluseks võetud toimse kanga niite ja tallalaudade arv ning sidus üldjuhul säilivad. [2]

Liitkangad[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevad kangatehnikad liidetakse ühes kangas nii, et säiliks nende omapära ja nad oleksid kangas pinnana eristatavad. Tehnikaid võib ühendada pikitriibuliselt, põikitriibuliselt, diagonaalselt, ruuduliselt või täpiliselt. Ühtlasem tulemus saadakse, kui liidetakse lähedase sidumistihedusega kirju. [2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Mälksoo, L. "Kangakudumine", Tallinn: Valgus, 1976.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Kelpman, M. "Kangakudumine", Tallinn: Koolibri, 1998.
  3. Viires, A., Vunder, E.. "Eesti rahvakultuur", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008.
  4. Viires, A.. "Eesti rahvakultuuri leksikon", Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.
  5. Bender Jørgensen, Lise. (1992). North European Textiles until AD 1000. Aarhus University Press.