Kandiline naistepuna

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kandiline naistepuna
Geflecktes Johanniskraut.jpg
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Angiospermae
Klass Kaheidulehelised Dicotyledoneae
Selts Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond Naistepunalised Hypericaceae
Perekond Naistepuna Hypericum
Liik Kandiline naistepuna
Binaarne nimetus
Hypericum maculatum
Crantz

Kandiline naistepuna (Hypericum maculatum) on naistepunaliste sugukonda naistepuna perekonda kuuluv rohttaim.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kandiline naistepuna on mitmeaastane sügavajuureline rohttaim, mis kasvab 20–90 cm kõrguseks. Taime vars on neljatahuline, püstine ning enamasti punakas. Erinevalt liht-naistepunast on vars vähem harunev.

Tupplehed on tömbitipulised ning viie rooga. Alumistel lehtedel võib näha läbipaistvaid, kroonlehtedel musti näärmetäppe. Lehed on elliptilised ja rootsulised.

Õied on kuni 2 cm läbimõõduga, viie pikliku kroonlehega ja kuldkollased. Asuvad kahekaupa lehekaenlais. Kui õisi ja lehti näppude vahel hõõruda, värvuvad sõrmed erituva mahla tõttu tumepunaseks.

Kandilise naistepuna viljaks on kupar, milles leidub rohkelt seemneid.[1][2]

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Antratseenderivaadid (hüperitsiini kuni 0,4%, sisaldust mõjutab eeterlike õlide näärmete hulk lehtedes), atsetüülfloroglutsinoolid, flavonoidid, ksantoonid, tanniinid, eeterlikud õlid, lima, antotsüaanid, karoteen, vaikaine, alkaloidid, kohvhappe derivaadid.[1]

Levik ja kasvukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Kandiline naistepuna on põhiliselt levinud Euroopas, Siberis, Kesk-Aasias, Kaukaasias jm. Eestis on taim tavaline ning võib kasvamas leida aruniitudel, metsa- ja teeservadel, kuivades võsades ning kraavikallastel.[1]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Euroopa farmakopöale on ametlikuks droogiks liht-naistepuna ürt. Samaväärse asendajana kasutatakse kandilise naistepuna ürti, mille droog peab sisaldama vähemalt 0,08% hüperitsiini. Kandiline naistepuna õitseb juulist septembrini. Puitumata vartega ladvaosa lõigatakse maha õitsemise perioodil ning kuivatatakse temperatuuril 35–60 °C. Kiiresti kuivatades püsib varre loomulik värvus, lõhn on nõrk, maitselt mõrkjas, vaigune ning kootav. Kvaliteetsema droogi saamiseks on soovitatav eemaldada enne kuivatamist vartelt õied ja lehed ning loobuda vähese toimeainesisaldusega vartest.

Naistepuna on üks laialdaseima toimespektriga ravimtaimi, mida kasutatakse depressioonivastase ja rahustava vahendina. Seespidiselt on abiks seedimise korrastamisel, jämesoolepõletiku, seedehäirete, köha, maksa- ning põiehaiguste korral. Välispidiselt soodustab õlitõmmisena haavde, kriimustuste, naha- ja limaskestapõletike paranemist. Samuti avaldab head mõju kesknärvisüsteemile. Naistepuna on soovitatav lisada erinevatele teesegudele (eriti kõhuteedele).

Naistepuna ei sobi kasutamiseks koos teiste ravimitega ning kasutusperioodil tuleks vältida päevitamist ja solaariume, sest suurendab naha valgustundlikkust. Samuti on vastunäidustatud raseduse ja imetamise ajal ja ei soovitata alla 12-aastastele lastele. Päevane annus ei tohiks ületada 4–5g ning maksimaalselt võib tarvitada 3–4 nädalat järjest. Liigne kasutamine võib põhjustada kõhukinnisust ning mürgitust, mille sümptomiteks paistetus, eriti pea piirkonnas, ning nahasügelus.[1][3][4]

Eestis kandiline naistepuna kuulub tugevatoimeliste droogide loetellu.[5]

Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerikas kasutusel toiduainete konservandina. Valge karvakattega loomadel (nt lammastel) põhjustab naistepuna mürgitust, mistõttu pritsitakse mõnel pool valged lambad enne karjamaale viimist üle sinise aniliinvärviga (pestakse enne pügamist maha).[1]

Rahvapäraseid nimetusi[muuda | muuda lähteteksti]

Emaserohi, hobumarana, jaanipuna, saksamaa ninn, viinalill.[2]

Retsepte[muuda | muuda lähteteksti]

Kodustes tingimustes tõmmise valmistamine on keeruline.

  1. Vesitõmmis – 1 supilusikatäis droogi kuumutatakse 1 klaasi veega keemiseni ning keedetakse veel 10 minutit nõrgal tulel, lastes vahetevahel segades täiesti jahtuda, kurnatakse. Kasutatakse 0,3 klaasi 3–5 korda päevas 20–30 minutit enne söömist. Aitab depressiooni, ärevuse, hirmutunde ja seedeelundkonna vaevuste korral.
  2. Alkoholtõmmis – Valmistamisel kasutatakse peenestatud droogi viinaga vahekorras 1:5–1:10. Segu jäetakse vähemalt 7 päevaks suletud anumas pimedasse seisma seda aeg-ajalt loksutades ning viimaks kurnatakse. Tarvitatakse 0,5–1 teelusikat 3–5 korda päevas enne söömist. Välispidisel kasutamisel võetakse 1 teelusikatäis tõmmist 1 klaasi vee kohta ning tehakse kompressi, loputatakse või kuristatakse.
  3. Õlitõmmis – Kasutatakse hästi kuivatatud ja peenestatud ürti segades seda taimeõliga suhtes 1:10 ning kuumutatakse ettevaatlikult 3 tundi 60–80 °C juures. Õli kurnatakse droogikihilt ning määritakse mitmesugustele haavadele ja haavanditele. Tarvitatakse reumaatiliste valude korral.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ain Raal (2010). Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 
  2. 2,0 2,1 Carl-Fredrik Lundevall, Gebbe Björkman (2007). Põhjamaa õistaimed. Varrak. 
  3. 3,0 3,1 Ain Raal (2003). Taimedes talletuv tervis. Valgus. 
  4. "Kandiline naistepuna Hypericum maculatum". Vaadatud 10.05.2017.
  5. Riigi Teataja. "Droogide käitlemise ning pakendi märgistamise tingimused ja kord ning droogide loetelu". Vaadatud 06.03.2017.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]