Kanakoole

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kanakoole
Ranunculus ficaria, from Rize DSC06931.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Katteseemnetaimed Anthophyta
Klass Päriskaheidulehelised Eudicotyledonae
Selts Tulikalaadsed Ranunculales
Sugukond Tulikalised Ranunculaceae
Perekond Tulikas Ranunculus
Liik (Harilik) kanakoole
Ladinakeelne nimetus
Ranunculus ficaria[1]
L.

Kanakoole (Ranunculus ficaria, Ficaria verna) on mitmeaastane rohtne õistaim, mis kuulub tulikaliste sugukonda. Teda kutsutakse veel kanakooljaks, luutõverohuks, südamerohuks.[2]

Kanakoole on levinud nii Aasias kui Euroopas (sealhulgas Eestis)[2] ja esineb invasiivse liigina ka Põhja-Ameerikas[3].

Ta eelistab niiskeid varjulisi kasvukohti ning õitseb aprilli- ja maikuus[2]. Kanakoolme juured, mugulad ja vanemad lehed on mürgised[4].

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kanakoole on kaheiduleheline mitmeaastane rohttaim, mille kõrgus on 5–30 cm, enamasti ligikaudu 15 cm. Taimel esineb nii varre- kui juurmisi lehti, mis ehituselt on sõrmroodsed südaja või neerja kujuga lihtlehed. Lehed on tumerohelise värvusega ja läikivad, leheserv terve või täkiline. Juurmised lehed on pikarootsulised ja kileja lehetupega, varrelehed lühirootsulised ja väiksemad.[2]

Kanakoolme kahesugulised õied on kuldkollased ja läikivad ning esinevad üksikult lehekaenaldest lähtuvate pikkade õieraagude otsas. Õiekate on kaheli (esinevad nii kroon- kui tupplehed), kroonlehti on 8–12 ja tupplehti 3. Õied on mõlemasugulised – esineb emakas ja arvukalt tolmukaid. Kanakoolme õied on lahklehised ja kroonlehed on pikliku kujuga. Õied on suhteliselt suured, nende läbimõõt on ligikaudu 3 cm. Kanakoolme vili on karvane pähklike, mis sisaldab üht seemet.[2][4]

Kanakoolme vars on ilma karvakesteta ja alusel kaetud lehetuppedega. Vähemalt osal lisajuurtest esinevad enamasti piklikmunajad mugulad, mida vahel kasutatakse vegetatiivseks paljunemiseks.[2][5]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Kanakoole kasvab kõikjal Euroopas, Lääne-Siberis ja Kesk- ning Lääne-Aasias. Ta toodi sisse ka Põhja-Ameerikasse, kus pakub konkurentsi kohalikele taimeliikidele ja võtab nende kasvukohti üle. Seetõttu käsitletakse teda seal invasiivse umbrohutaimena, mida aktiivselt hävitada püütakse.[2][3] Kanakoolme kasvukoht on niisked võsad, lehtmetsad, pargid ja niidud. Sageli leidub teda veekogude (ojad, jõed, kraavid) kallastel, ta on niiskuselembene ja kasvab ka hooajaliselt vee all oleval pinnasel, ent mitte püsivalt veega kaetud kohtades. Taim talub hästi varjulisi kasvukohti ja moodustab seal tänu konkurentsi vähesusele tihti vaibataolise massi. Kanakoole ei kasva hästi väga happelisel mullal, aga talub üldiselt teisi pinnasetüüpe.[1][2][5]

Eestis on kanakoole pärismaine ja levinud igal pool. Esimest korda mainiti tema kasvu Eestis 1777. aastal. Ta on apofüüt, mis tähendab, et on võimeline kasvama mõõdukast inimtegevusest hoolimata.[6]

Elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Kanakoolme õied (viide)

Kanakoole hakkab õisi kandma mõni aasta peale kasvama hakkamist. Talve elab taim üle maa-aluste osadega ja kevadel hakkab kasvama siis, kui päevad on veel lühemad ja valgustase suhteliselt madal, sõltuvalt asukohast alates märtsist või aprillist maini. Seemned valmivad mai lõpust juunini, mil taim juba vananeb ja lehed kolletuvad. Kanakoolme vananemine algab siis, kui päevad on pikemad ja temperatuurid kõrgemad. Taim paljuneb nii suguliselt seemnete kui vegetatiivselt lehekaenaldes asuvate sigisibulate abil.[2][5]

Kanakoole on putuktolmleja, mille õied on erksavärvilised ja sisaldavad nektarit. Tema õitsemisaeg on aga enne, kui enamik tolmeldavaid putukaid aktiivseks muutub, seetõttu ei ole putuktolmlemine väga efektiivne. Kuna taim on ühekojaline ja õied mõlemasugulised, toimub ka isetolmlemine, aga tolmlemise efektiivsust vähendab suure hulga tolmuterade steriilsus. Seetõttu ei viljastu paljud kanakoolme õied ja tekib väga vähe elujõulisi seemneid. Kui need aga siiski tekivad, vajavad nad peale vabanemist aega järelküpsemiseks. Peale jahedas veedetud perioodi hakkavad seemned kevadel idanema ja esimese suve lõpuks areneb algeline juuremugul ning mõned lehed. Seemnete puhul on eriline, et kuigi kanakoole on kaheiduleheline, on tema seemnel ainult üks iduleht.[5][7]

Enamasti paljuneb kanakoole aga vegetatiivselt, moodustades lehekaenaldesse väikesed heleda värvusega sigisibulad, mis muutuvad nähtavaks peale õitsemisperioodi.[3] Oma suuruselt meenutavad sigisibulad nisuteri. Kui taime maapealsed osad suve algul kuivama hakkavad, vabanevad sigisibulad ja kukuvad maapinnale, kust vihm nad mõnikord eemale kannab, soodustades nii kanakoolme levikut algsest kasvukohast kaugemale. Sigisibulad arenevad nendel taimedel, millel pole õnnestunud seemneid toota ja neid võib ühel taimel olla kuni 24.[5][7]

Lisaks sigisibulatele võib kanakoole paljuneda vegetatiivselt veel juuremugulate abil, kui need taimest eralduvad ja kui neil pung olemas on. Peale taime maapealsete osade kuivamist suve algul areneb mugulatel üks suurem ja mõnikord mõned väiksemad pungad. Suve algul lähevad mugulad umbes 6 kuud kestvasse puhkeseisundisse. See lõpeb temperatuuri langemisel, mille tulemusel muutuvad mugulatel olevad uinuvad pungad talve algul roheliseks ja hakkavad pikemaks kasvama, lisaks tekivad uued lisajuured. Sigisibulad on mugulatele sarnase ehitusega, moodustudes paksenevast juurealgmest, pungast ja mõnikord soomuselistest lehealgmetest.[5][7]

Keemiline koostis ja toksilisus[muuda | muuda lähteteksti]

Juuremugulad on kanakoolme mürgiseim osa

Sarnaselt teiste tulikaliste sugukonda kuuluvate taimedega sisaldab kanakoole ranunkuliini (0,06–0,35%), mis kuulub glükosiidide hulka. Taime vigastamisel laguneb ranunkuliin ensüümi toimel glükoosiks ja protoanemoniiniks, mis on ohtlik, sest on lenduv, teravalõhnaline ja kudesid ärritav, aga samas on sellel antimikroobne toime. Seismisel, kuivatamisel ja kuumtöötlemisel muutub protoanemoniin anemoniiniks, mis ei ole ärritava toimega. Lisaks sisaldab kanakoole triterpeenglükosiide (helerageniini ja oleanoolhappe glükosiidid); tanniine ehk parkaineid, mis toimivad kootavalt ehk kokku tõmbavalt limaskestadesse; saponiine (fikariin), mis on seebitaolised ained, aga pole püsisoojastele liikidele mürgised. Veel sisaldab ta helidoniini ja kolerütriini, mis kuuluvad alkaloidide hulka, ja vitamiinidest palju C-vitamiini (L-askorbiinhapet).[8][9]

Kanakoolme peaaegu kõik osad sisaldavad mürgiseid aineid (eriti muguljuured), vaid esimesed lehed ja väga noored võsud võivad neid mitte sisaldada (taim muutub mürgisemaks õitsedes). Välispidiselt põhjustab taim ja tema mahl naha ja limaskestade ärritust, tekitab ville ja haavandeid. Seespidiselt põhjustab ta maoärritust, kõhukrampe, kõhulahtisust ja neeruärritust ning harvem tõsisemaid nähte. Mürgistuse korral manustatakse lahjendatud kaaliumpermanganaadi lahust.[2][4][9]

Kasutamine rahvameditsiinis[muuda | muuda lähteteksti]

Kanakoolet kasutati vanasti hemorroidide ja haavandite ravimiseks. Keskajal usuti, et taime kaasas kandmine aitab samuti hemorroidide vastu. Kanakoolme haavandeid tekitavat toimet kasutasid vanasti kerjused, et tekitada endale nahavigastusi.[7] Rahvameditsiinis on teda kasutatud sarnaselt kibeda tulikaga krooniliste nahahaiguste, bronhiidi ja närvivalu korral, vahel eesmärgiga tekitada nahaärritust. Liigesereuma puhul tehti taime värskest ürdist kompressi ja üldiselt teati, et seespidist kasutamist peaks vältima.

Siiski on tema lehti seespidiselt nii Eestis kui mujal kasutatud skorbuudi ravimiseks, sest ta sisaldab palju C-vitamiini. C-vitamiini saamiseks on aga palju ohutumaid võimalusi.[9] Ühtlasi soovitas Eesti rahvameditsiin näiteks krampide, kehas olevate valude ja paelussi vastu teha kanakoolmest teed, välispidiselt aga asetada seda kärnadele.[10] Teda kasutati muu hulgas ka verejooksude ravimiseks.[2]

Kasutamine ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval ei soovitata kanakoolet üldiselt ravimtaimena kasutada, sest sisaldab mürgiseid aineid. Mõnel pool, näiteks Suurbritannias, teda siiski kasutatakse. Droogiks on ürt, mida kasutatakse peamiselt värskelt, ja mugulad. Droog kogutakse õitsemise ajal aprillikuus ja mõnikord kuivatatakse. Suukaduselt teda ei võeta – ürti pannakse veritsevatele haavadele ja igemetele, tüügastele, naha-abstsessidele ning tursunud liigestele. Kanakoolmest on valmistatud ka loomarasva ja ravimtaimedega salve, millest tehakse kompresse või mida kasutatakse suposiitidena hemorroidide korral. Hemorroidide ravimiseks võidakse kanakoolet lisada ka vanniveele.[4][9][10]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Kanakoole". eElurikkus, 2008. Kasutatud 27.04.2016. Eesti.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Margus Pedaste, Triin Marandi, Tago Sarapuu, Maie Toom. "Õistaimed". 2000, 2005. Loodusteaduste didaktika lektoraat MRI, Tartu Ülikool. Kasutatud 27.04.2016. Eesti.
  3. 3,0 3,1 3,2 Chuck Schuster. "Weed of the Week – Lesser Celandine". 2013. The University of Maryland Extension. Kasutatud 28.04.2016. Inglise.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Jiří Stodola, Jan Volák. The Illustrated Book of Herbs. Praha: Octopus Book Ltd, 1984. Lk 240
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 W Bond, G Davies & R Turner. "The biology and non-chemical control of Lesser Celandine (Ranunculus ficaria L.)". 2007. Failitüüp: PDF. Kasutatud 28.04.2016. Inglise.
  6. Eesti Maaülikool, Põllumajandus- ja keskkonnainstituut. Eesti taimede levikuatlas. Tartu: Eesti Maaülikool, 2005. Lk 18, 273
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 M. Grieve. "Celandine, Lesser". A Modern Herbal, 1931. Kasutatud 28.04.2016. Inglise.
  8. Ain Raal. Farmakognoosia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2010. Lk 212–213, 378–379
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Ain Raal. Maailma ravimtaimede entsüklopeedia. Eesti: Eesti Entsüklopeediakirjastuse AS, 2010. Lk 770–771
  10. 10,0 10,1 Renata Sõukand, Raivo Kalle (koostajad). "Rahvapärased taimenimetused". HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas, 2008. Tartu: EKM Teaduskirjastus. Kasutatud 28.04.2016. Eesti.