Kalevala-mõõt

Allikas: Vikipeedia

Kalevala-mõõt ehk kalevalamõõt on läänemeresoome rahvaste pärimuses rahvalauludes kujunenud värsimõõt. Nimetus tuleneb Elias Lönnroti koostatud eeposest "Kalevala", mis koosneb seda mõõtu värssidest, ja on anakronistlik, kuna värsimõõt on palju vanem – tekkinud eri hinnangutel 1000–2000 aastat tagasi.

Kalevala-mõõtu on uurinud Henrik Gabriel Porthan, Elias Lönnrot, Matti Kuusi, Aulis Rintala ja paljud teised Soome asjatundjad.

Klassikalise Kalevala-mõõdu reeglid on täpselt määratletud, kuid elavas pärimuses ei järgitud neid alati täielikult. Kuulsalt Karjala laulikult Arhippa Perttuselt üles kirjutatud rahvalauludes on 2–3% värsimõõdu "vigu" – umbes sama palju kui Lönnroti "Kalevalas".

Kalevalamõõduline värss koosneb kaheksast silbist – neljast kahesilbilisest trohheilisest värsijalast. Värsijala languses ehk rõhutus osas ei tohi kalevalamõõdu põhireegli järgi olla pikka silpi (mis lõpeb konsonandiga või sisaldab pikka vokaali või diftongi). Esimene värsijalg võib harva olla kolme- või isegi neljasilbiline (sel juhul on need reeglina lühikesed silbid), teised on alati kahesilbilised. Värsi viimases silbis ei tohi olla pikka vokaali ja see ei tohi olla ühesilbiline sõna. Pikemad sõnad esinevad pigem värsi lõpuosas kui algul.

Kalevalamõõdulise värsi juurde kuulub algriim. Tugev algriim nõuab, et värsis algaks vähemalt kaks sõna sama konsonandi ja vokaaliga. Nõrk algriim tähendab, et sõnad algavad sama konsonandi või vokaaliga. Lõppriimi ei kasutata, kuid lõppriimi efekt võib tekkida parallelismist, kus korratakse sarnast mõtet samu keelelisi vorme kasutades.

Eesti regilaulu värsimõõt regivärss on Kalevala-mõõduga sama algupära, kuid vormi- ja stiilinõuete suhtes vähem range.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kuusi, Matti 1952: Kalevalaisen säkeen, säeryhmän ja runon painavoituvuudesta. – Virittäjä 56, 241–261.
  • Leino, Pentti 1994: The Kalevala Metre and its Development. – Siikala, Anna-Leena & Vakimo, Sinikka (ed.): Songs beyond the Kalevala. Transformations of Oral Poetry. Helsinki: SKS, 56–74.
  • Aulis Rintala: Kalevalamitan opas urbaanille runoniekalle. Kalevalaisen Runokielen Seura 1999
  • August Anni (Annist): Kanteletar. Soome antoloogia I ja II. 1930–31