Kaleva kirik

Kaleva kirik (soome keeles Kalevan kirkko) on kirik Tamperes Kaleva linnaosas. Kirik ehitati aastatel 1964–1966. Arhitektide Raili Pietilä ja Reima Pietilä projekteeritud ebatraditsiooniline kirik kuulub Tampere tuntumate vaatamisväärsuste hulka.^[1]

Kirik võeti 2006. aastal kaitse alla. Soome muuseumiamet nimetas seda Soome uuema kirikuarhitektuuri kõige monumentaalsemaks näiteks.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kaleva kogudus loodi Tamperes juba 1953. aastal^[1], kuid oma kiriku sai kogudus alles 1966. aastal.^[2]

Aastal 1959 kuulutas Tampere evangeelsete luterlike koguduste kirikuvalitsus välja võistluse Liisankalliosse Kaleva kogudusele kiriku ehitamiseks. Võistlusel osales 49 tööd. Edasiseks aruteluks valiti välja Reima Pietilä kavand "Hellitä mäkivyötä, meridiaani", mille puhul oli inspiratsiooni saadud kristlikust sümbolist: kiriku põhiplaan oli kalakujuline.^[2]

Lõpliku projekti teostamisel osalesid Reima ja Raili Pietilä koos. Nende kujundatud on ka kogu kiriku sisustus. Teostamise käigus vähendati ehituse mahtu esialgsete võistlustingimustega võrreldes 15 protsendi võrra.^[2]

Kiriku ehitamist alustati 1964. aastal ning see valmis 1966. aastal. Kirik pühitseti sisse augustis 1966.^[1]

Kiriku asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Kaleva kirik asub Kaleva linnaosas Liisankallios^[2] Teiskontie ja Sammonkatu vahel väikese künka otsas. Kirikut ümbritseb avar hõreda puudesaluga Liisa park. Tänu sellele paistab kirik kaugele.

Kiriku geograafilised koordinaadid on 61° 29′ 57″ N, 23° 47′ 38″ E.

Kiriku kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikul on kõrged vertikaalsed seinad. Välissein meenutab värvuselt pleegitamata lina. Kiriku sees on palju puidust pindu. Põrandast laeni ulatuvad aknad lasevad valgusel sisse paista ja rõhutavad seinte katedraalilikku kõrgust. Kiriku sisemus on avar ja hele.^[2]

Välimuse tõttu on kirikut nimetatud ka hingede elevaatoriks; kunagise koguduse juhi Paavo Viljase järgi ka viljaelevaatoriks.^[3]

Kiriku kogupindala on 3600 m² ja kubatuur 47 000m³.^[2] Lisaks kirikusaalile on hoones ka koosviibimiste ruumid ja abiruumid. Kirikus peetakse jumalateenistusi ja viiakse läbi sakramente.^[1]

Ülesehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku põhielemendid on valmistatud betoonist pidevvalu meetodil. 1960. aastatel oli selle meetodi kasutamine haruldane, eriti sakraalehitiste puhul. Kokku koosneb kiriku konstruktsioon 4500 m³ betoonist ja 150 tonnist terasest. Seinte valamiseks kulus 12 ööpäeva.^[2]

Terasbetoonist sarikad on nelja meetri laiused ja asetsevad kümnemeetriste vahedega. Pikim sarikas on 35 meetri pikkune. Kirikul on 18 maast laeni ulatuvat eri suurusega pakettakent ja 18 välisust.^[2]

Fassaad on kaetud heleda tellisplaadiga. Telliste valmistamisel on kasutatud seitset erinevat inglise savi. Kokku kulus 150 000 (8000 m²) plaati. Esialgsete võistlustingimuste järgi pidi välisvooder olema betoonist, kuid kardeti terasarmatuuri roostetamist, mis oleks aja jooksul seinu määrima hakanud, ning seetõttu muudeti esialgset kava.^[2]

Kirikut köetakse õhkkeskküttega. Välisseintes on põranda lähedal pilud, kust soe õhk sisse puhutakse. Õhk imetakse saalist välja keskmise rea pinkide all asetsevate klappide kaudu.^[2]

Kirikusaal[muuda | muuda lähteteksti]

Suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Saali kõrgus on 30 meetrit, kubatuur 36 000 m³ ja pindala 1200 m². Istekohti on 1120, sealhulgas 115 kohta koori liikmetele.^[4]

Saali pikkus uksest altarini on 50 meetrit. Põrand langeb selle teekonna jooksul poole meetri võrra. Saali põrandaplaadid on valmistatud Soomes. Need on märja rannaliiva värvi.^[2]

Sisustus[muuda | muuda lähteteksti]

Reima ja Raili Pietilä kujundatud on kogu kiriku sisustus, sealhulgas altariskulptuur.^[1] Altar, pingid ja orelikapp on valmistatud Soomes kasvanud männist.^[2] Ka sisekujunduses on ebatavalisi elemente. Näiteks on altari rist veidi kõver. Selle kummarduv kuju sümboliseerib õnnistust ja kaitset.^[2] Altaripiire avaneb kuulajate suunas. Altarikattel on tähed alfa ja oomega, mis sümboliseerivad asjaolu, et Jeesus on nii esimene kui ka viimane.^[2]

Altariskulptuuri "Särkynyt ruoko" valmistas Reima Pietilä 1969. aastal. Ta sai inspiratsiooni Piibli Jesaja raamatu fraasist "rudjutud pilliroogu ei murra ta katki".^[2]

Valgustus on suunatud nii alt üles kui ka ülevalt alla ning selle heledus on reguleeritav. Seintes on abiruumidega ühenduses olevad avad teleülekannete tarvis.^[2]

Akende pesemiseks kasutatakse käsitõstukit. Aknasüvendites on redelid, mida saab kasutada valgustite vahetamisel.^[2]

Orel ja võimendus[muuda | muuda lähteteksti]

Orel on valmistatud Kangasala orelitehases. Orelil on 41 registrit, kolm manuaali ja pedaal. Ka 16 meetri kõrgune oreliprospekt on Reima ja Raili Pietilä kujundatud. Orel on osaliselt mehaaniline ja osaliselt elektropneumaatiline. Orelil on kokku 3500 vilet; neist pikim on 6,3 meetri ja lühim 1,5 cm pikkune.^[2]

Saalis on kaheksa kõlarit. Jumalateenistusel saab kasutada viit või kuut mikrofoni.^[2]

Kellatorn[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku katusel on ristikujuline kellatorn.^[4] See on ühtaegu nii kellatorn kui ka rist. Kiriku väliskujunduses ühtki teist risti polegi. Kellatornis on kolm Saksamaal valmistatud kella, mis kaaluvad 1300 kg, 840 kg ja 550 kg. Kellade helikõrgused on e-g-a. Iga päev kell 12 kõlab kellamäng, mida nimetatakse rahukellade löömiseks. See traditsioon on pärit Ungarist.^[2]

Kalevala monument[muuda | muuda lähteteksti]

Liisa pargis Kaleva kirikust lääne pool kõrgub 4,5 meetri kõrgune pronksist Kalevala mälestusmärk, mille autor on Terho Sakki. See avati 30. septembril 1973. Skulptuur kujutab maailma sündimist sõtka munast. Sakki eesmärk oli luua kontrast kõrvalasuva kiriku vertikaalsete pindadega. Ta tahtis tähelepanu juhtida ka sellele, kuidas "Kalevala" ja ristiusu sümbol seisavad külg külje kõrval.^[5]