Kaketiod
Kaketiod (Caquetío, Caiquetío, Caiquetia) olid Loode-Venezuela ja ABC saartel põliselanikud hispaanlaste vallutuse ajal. Nende keel, kaketio keel, kuulub aravaki keelkonda. Nad kuulusid aravakkide hulka.
Venezuela
[muuda | muuda lähteteksti]Kaketiod elasid Maracaibo järve kallastel. Venezuela koloniseerimise ajal liikusid nad sisemaale, et vältida hispaanlaste kätte langemist. Aastatel 1529–1556 toimusid ka märkimisväärsed põgenike ränded mandrilt Arubale. Nagu naaberhõimud kirikired ja hiraharad, surid koloniseerimise käigus välja ka kaketiod.
Hiraharade ja kaketi kultuurid olid üsna sarnased. Nad olid intensiivsed põlluharijad ja kasvatasid oma põhitoiduaineid maisi, maguskartulit ja maniokki niisutatud põldudel. Peale selle nad küttisid palju ning korjasid kaktuste vilju ja teisi metsikuid taimi. Nende külades olid õlgkatusega onnid paigutatud kahest kuni neljast elamust koosnevate ridadena ja plokkidena. Rõivad piirdusid väikese suguelundite kattega, ehetega ja kehamaalinguga. Peamine käsitööala oli keraamika. Kudumine oli vähetähtis, sest rõivaid kanti väga vähe. Nende sotsiaalsest ja poliitilisest korraldusest on vähe teada. Oli mitu pealikku ja nähtavasti ka aadlikud, kes tohtisid mitut naist pidada. Nad kummardasid päikest ja kuud ning tõid neile arvatavasi ka inimohvreid. Iga perekond austas ka oma jumalusi. Kaketio keelt nimetatakse mõnikord kummituskeeleks, sest sellest pole praktiliselt midagi säilinud. Alles on 17. sajandi tekstides talletatud nimi.
"See rahvas on väga suur, kuid elab paljudes üksteisest eraldatud piirkondades," kirjutas 16. sajandi kroonik Juan de Castellanos.[1]
Aruba, Bonaire ja Curaçao
[muuda | muuda lähteteksti]1499. aastal, kui Alonso de Ojeda avastas Aruba, Bonaire ja Curaçao, leiti seal elanikke. Amerigo Vespucci ja Alonso de Ojeda nõudlesid Arubat Hispaaniale ning mõlemad nimetasid Arubat hiiglaste saarteks, viidates kohalike elanike suhteliselt pikale kasvule. Kolonisatsiooni esimestel aastatel nimetasid hispaanlased neid inimesi kaketiodeks. Arvatavasti elas Arubal sel ajal umbes 600 kaketiot. Nende eluviis traditsioonilisel küttimisel, kalapüügil ja põllumajandusel..
Caquetiod olid Arubale, Curaçaole ja Bonairele tulnud tõenäoliselt kanuudega, mis olid tehtud õõnestatud puudest, mida nad kasutasid kalapüügiks. Kanuudega, mida kaketiod Venezuelas ehitasid, oli võimalik sõita 27 km mööda avamerd Paraguaná poolsaarelt Arubale. Arubale olid mandril elavad kaketiod ka kõige lähemal elav hõim. Arheoloogilised leiud viitavad tihedatele sidemetele mõlema rühma vahel Kolumbuse-eelsel perioodil.
Aruba, Bonaire ja Curaçao kuulutati 1513. aastal kasututeks saarteks. Kaks aastat hiljem viidi umbes 2000 kaketiot kolmelt saarelt Hispaniolale, kaevandustesse tööle. Tõenäoliselt oli see saarte kogu elanikkond. Aastal 1526 saadeti aga 150–200 inimest Arubale ja Curaçaole tagasi, et naf aitaksid tsesalpiiniat, kahkjat meskiidipuud ja parke-leopardipuud välja vedada. Arubale ja Curaçaole tagasisaadetud inimesed olid peamiselt kaketiod, kuid rühmaga liideti ka mõned aravakid teistelt Kariibi mere saartelt.
Aastateks 1533–1636, kuni hollandlaste vallutuseni, jätsid hispaanlased Aruba hooletusse. Sel ajal kõneldi laialdaselt nii hispaania keelt kui ka indiaani keeli (peamiselt kaketio keelt). Hollandlaste vallutuse ajal hispaanlased põgenesid ja põliselanikud küüditati mandrile, sest arvati, et nad on hispaanlaste vastu sõbralikud. Aruba koobaste keerulised labürindid viitavad sellele, et koobastes elasid valdavalt inimesed, kes olid küüditamise eest varju läinud või mandrilt sisse rännanud. Aastal 1636 määras Hollandi Lääne-India Kompanii Aruba hobuste ja veiste kasvatamiseks. Nendeks tegevusteks valiti ka põliselanikke, sest nad olid tuntud osavate metsikutel hobustel ratsutavate küttidena.
Pärast Münsteri rahu Hollandi ja Hispaania vahel vähenes Aruba tähtsus ning saar jäeti taas hooletusse. Aastal 1655 tunnistas Lääne-India Kompanii Aruba vabu elanikke kaubanduspartneritena. Neile anti maa, mida harides nad said end ülal pidada. Samuti raiusid ja müüsid nad puitu ning kasutasid mereressursse. Oma kirjelduses arubalaste eluviisist 17. sajandi teisel poolel märgib Alexandre Exquemelin, et elanikud rääkisid hispaania keelt ja olid katoliiklased ning neid külastasid sageli Hispaaniast pärit preestrid. Näitena nende tihedatest sidemetest mandriga nõustus 1723. aastal umbes 200 inimest Arubalt lahkuma, et asutada Coro linna kirikliku jurisdiktsiooni all Venezuela linn El Carrizal.
Hollandi registrite järgi suri Arubal viimane põlisarubalane umbes 1862. Kuid paljudel arubalastel on tänini kaketiodele iseloomulikud näojooned. 2003. aastal näitas mitokondriaalse DNA analüüs, et indiaanlaste DNA on arubalaste seas alles.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Toro-Labrador, Gladys, Wever, Oswald & Martinez-Cruzado, Juan. Mitochondrial DNA Analysis in Aruba: Strong Maternal Ancestry of Closely Related Amerindians and Implications for the Peopling of Northwestern Venezuela. – Caribbean Journal of Science, 2003, kd39, nr 1, lk 11–22, Mayaguez, Puerto Rico.
- ↑ Juan de Castellanos'. Elegías de varones ilustres de Indias, 1997, lk 411.