Kajalokatsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Nahkhiired teevad oma saaklooma asukoha kindlaks just kajalokatsiooniga

Kajalokatsioon on mõnedel kõrgematel loomadel (vaalad, delfiinid, nahkhiired, mõned linnud jt) arenenud mingi kindla lainepikkusega heli tekitamine ja selle vastuvõtmine.

Loomade kajalokatsiooni uurimise pioneeriks oli Donald Griffin, kes seda nähtust uuris ja demonstreeris esmalt nahkhiirtel.

Kajalokatsiooni põhimõte seisneb selles, et looma poolt keskkonda välja saadetud (emiteeritud) heli mingitele objektidele jõudes peegeldub (kajana), ja loom on võimeline seda siis jälle vastu võtma ja töötlema.

Loomad kasutavad kajalokatsiooni näiteks saaklooma asukoha kindlakstegemisel, teiste liigikaaslastega suhtlemisel jt eesmärkidel.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]