Kaiseri mäed

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kaiseri mäed vaadatuna lõunast

Kaiseri mäed (saksa: Kaisergebirge, tõlkes "Keisrimäed") või lihtsalt Kaiser on mäestik Põhja-Lubjakivi Alpides ja Ida-Alpides. See koosneb kahest peamisest mäeahelikust – Zahmer Kaiser ("õrn või loid keiser") põhjas ja Wilder Kaiser ("metsik või raevukas keiser") lõunas. Kogu mäestik asub Austria Tirooli liidumaal Kufsteini ja St. Johann in Tiroli vahel. Kaiseri mäed pakuvad mõnd kõige ilusamat maastikku kogu Põhja-Lubjakivi Alpides.

Jaotised[muuda | muuda lähteteksti]

Kaiseri mäed jagunevad Wilder Kaiseri või Wild Kaiseri mäeahelikuks, mis moodustub peamiselt paljast lubjakivi kaljust, ja Zahmer Kaiseriks, mille lõunakülg on kaetud peamiselt mägimändidega. Need kaks mäestikku on ühendatud 1580 m kõrge Stripsenjochi kuru kaudu, kuid neid eraldab läänes Kaisertal ja idas Kaiserbachtal. Kokku on Kaiseri ulatus umbes 20 km ida-lääne suunaliselt ja umbes 14 km põhjast lõunasse, mis annab kogupindalaks umbes 280 km². Zahmer Kaiser murrab vaevu 2000 m piiri (Vordere Kesselschneid). Wilder Kaiseri kõrgeim tipp on Ellmauer Halt Kufsteinis (2344 m). On veel umbes 40 muud tippu, sealhulgas palju tuntud ronimistippe, nagu Karlspitzen, Totenkirchl, Fleischbank, Predigtstuhl, Goinger Halt, Ackerlspitze ja Maukspitze.

Wilder Kaiser vaadatuna põhjast
Kaiseri mäed vaadatuna lõunast

Looduskaitseala[muuda | muuda lähteteksti]

Juba 1920. aastatel nõudsid üksikud loodusearmastajad, sealhulgas "keiser paavst" Franz Nieboer, Kaiseri ainulaadse looduspiirkonna suuremat kaitset. Kaitse peamine eesmärk oli vältida Kaiseri mägede arengut köisraudteede ja maanteede abil. Nendel päevadel olid sellised ideed edutud. 1961. aastal, pärast referendumit, otsustati luua looduskaitseala, mis avati ametlikult 19. aprillil 1963. Kaitseala, mis kattis kõik Wilder ja Zahmer Kaiseri tipud, on pindalaga 102 km² ning asub Kufsteini, St. Johann in Tiroli, Ebbsi, Ellmau, Goingi, Kirchdorf in Tiroli, Scheffau ja Walchsee valdade territooriumil. Looduskaitseala maapinna kõrguste vahe on 480 m kuni 2344 m Ellmauer Halti tipus. Ainus tehislik tõstuk kaitsealal on tooltõstuk Brentenjochi sadulale. Teised tõstukiprojektid ei realiseerunud looduskaitseala tõttu. Pikka aega oli maantee ehitamine Kaisertali kuumalt vaidlustatud, kuna see oli ainus ilma teedeta asustatud org Austrias. Kaisertali maantee, mis kulgeb praegu Ebbsist Anna tunneli (813 m pikk) kaudu Kaisertali, avati 31. mail 2008. See ehitati Ebbsi valla poolt erateena kasutamiseks ainult väga kitsale rühmale kasusaajatele: elanikud, talunikud, ametiasutused ja turvalisusfunktsioonidega organisatsioonid.

Looduskaitseala taimestik ja loomastik on väga rikas. Kaiseri mägedes on umbes 940 erinevat õistaime-, 38 erinevat sõnajala- ja üle 400 erineva samblaliigi. Seente ja samblike kolooniad on väga rikkalikud, esindatud on vastavalt 100 ja 236 erinevat liiki. Metsapiirkond koosneb peamiselt pöögi, nulu ja kuuse segametsast. Jalamil on ka saari ja mägivahtraid ning päikesepaistelistel külgedel leppi. Luhad, viletsad rohumaad ja karjamaad on tüüpilised alpiheinamaad. Subalpiinses piirkonnas leidub tüüpilisi poolpõõsatüüpe nagu mägimänd ja roostelehine rododendron ning haruldane kääbusrododendron. Alpi polsterrasen ("pehmed rohumaad") leidub kogu teel tippu. On ka mitmesuguseid märgalasid, kaetud tüüpiliste taimedega. Jääaja protsesside tulemusena on Kaiser koduks ka paljudele haruldastele, osaliselt endeemilistele selgrootutele, nagu Allobobophora smaragdina (kollakasroheline vihmauss), sulgsuulane, ning arvukalt ämblikke ja liblikaid. Tüüpilised selgroogsed on alpi ja tähniksalamander, harilik silenastik, harilik rästik (ebatavalised värvivariandid), kunel, pähklinäpp ja harilik leethiir. Kõrgemates piirkondades on mägikits, kärp, lumemügri ja valgejänes. Tüüpilised linnud on mets-lehelind, väike-kärbsenäpp (Põhja-Tiroolis endeem), mägikrook, ronk, kivipääsuke, põhjatihane, lõuna-urvalind (Carduelis linaria rufescens), mägiraat, müürik ja teder - metsis ja lumepüü. Kaiseris esinevad röövlinnud on kanakull, raudkull, kaljukotkas, kodukakk, värbkakk ja karvasjalg-kakk.

Geoloogia ja hüdroloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Kaiser on osa Põhja-Lubjakivi Alpidest ja koosneb peamiselt Wettersteini lubjakivist ja dolomiidist. Wettersteini lubjakivi maksimaalne paksus on umbes 1000 m, mis vastab Kaiseri kaljuseinte (Felsabbrüche) maksimumkõrgusele. Nooremaid dolomiite leidub peamiselt orulohkudes. Ulatuslikud moreeniväljad on Weichseli jäätumise jäänukid. Kaiseri mägesid kuivendab läänes Sparchenbach, mis voolab läbi Kaisertali ja suubub siis Inni; idas Kaiserbach, mis voolab läbi Kaiserbachtali ja suubub Großachesse, mis omakorda voolab Chiemsee järve; põhjas Weissenbach ja lõunas, niinimetatud Ellmauer Torist läänes Weißache, mis suubub samuti Inni, ja Ellmauer Torist (veelahe) idas Goinger Hausbach ja Rettenbach, mis mõlemad voolavad Reither Achesse, Großache teise lisajõkke. Fleischbanki ja Goinger Halti vahel on väike jäätsirkus, mis arvatavasti kaob varsti, kui keskmine temperatuur tõuseb. Mäestikust kaugel läänes on Hintersteiner See, mida kasutatakse suplusjärvena.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene dateeritud tõend inimasustusest Kaiseri mägedes pärineb 4000 kuni 5000 aasta tagant. Need on avastused kiviaja küttide säilmetest Tischoferi koopas. Teised avastused on näidanud pronksiaja asukate kohalolu koopas. Dokumentaarsed tõendid inimasustusest Kaisertalis keskajal pärinevad vähemalt 1430. aastast. Sellest aastast on ostu-müügi leping talule Hinterkaiser. Piirkonna nimi "Kaiser" on vanem ja ilmus juba 1240. aastal Kitzbüheli kaubaloendis, mis räägib Gamsgiayt an dem Chaiserist.

Kaiseri turismiarendus algas 19. sajandi teises pooles. Enamus selle tippude dokumenteeritud esmavallutusi pärinevad sellest ajast kuni sajandivahetuseni. Siiski on tõenäoline, et enamik tippe oli aeg-ajalt kohalike poolt juba vallutatud, ilma igasuguse arvestuseta. 19. sajandi lõpust Esimese maailmasõjani oli aeg, kui Wilder Kaiseri lubjakiviseinad olid Müncheni ronimisstseeni häll, kui ronimise tuntud teerajajad, nagu Hans Dülfer, arendasid täiesti uusi ronimistehnikaid ja stiile.

Peamiselt enne Esimest maailmasõda arendatud, mõnikord kõrgelt tehnoloogiakesksed ronimisstiilid ja tehnikad mõjutasid ronimist Kaiseril kuni 1960. aastateni. 1977. aastal viidi Reinhard Karli ja Helmut Kiene poolt Fleischbankil sisse VII kategooria ronimine Pumprisse vaba tõusuga. 1970. ja 1980. aastatel avati Kaiseri mägedes kogu ulatuses mõnikord väga rasked sportliku ronimise marsruudid. Praegu on kõige keerulisem marsruut "Keisri uued rõivad" (Des Kaisers neue Kleider, kategooria X+) Stefan Glowaczi poolt Fleischbanki haripunktis.

Wilder Kaiseri olulised tipud ja marsruudid[muuda | muuda lähteteksti]

Wilder Kaiseri lõunakülg vaadatuna Ellmaust

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Zahmer Kaiseri olulised tipud[muuda | muuda lähteteksti]

Zahmer Kaiser vaadatuna Stripsenkopfilt

Naabermäerühmad[muuda | muuda lähteteksti]

Kaiser külgneb järgmiste Alpi mäerühmadega:

Mägihütid[muuda | muuda lähteteksti]

Oruasulad[muuda | muuda lähteteksti]

Kufstein, Ebbs, Durchholzen, Kiefersfelden, Walchsee, Kössen, Schwendt, Kirchdorf in Tirol, St. Johann in Tirol, Going, Ellmau, Scheffau, Söll

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]