Kahjunõue Euroopa Liidu vastu

Allikas: Vikipeedia

Euroopa Liidu vastu kahju nõudmise õiguslik alus tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi ELTL) artiklist 340. Lõige 2 näeb ette, et lepinguvälise vastutuse korral heastab ühendus kõik oma institutsioonide või oma teenistujate poolt ülesannete täitmisel tekitatud kahjud vastavalt liikmesriikide seaduste ühistele üldprintsiipidele.[1]

Seega saab ELTL artikli 340 järgi ametlikult kahjunõude esitada kas kogu Euroopa Liidu vastu (mida võib esindada nii üks kui ka mitu institutsiooni) või Euroopa Keskpanga vastu. Praktikas on aga lisaks Euroopa Liidu lepingu artiklis 13 mainitud institutsioonidele võetud vastutusele ka Euroopa Investeerimispank (lahend C-370/89), mistõttu ei ole välistatud olukord, kus kahjunõude korral võivad olla vastutavad kõik organid ja ametkonnad. Artikli 340 lõike 3 sõnastusest tulenevalt vastutab erandina Euroopa Keskpank oma tegevuste eest ise, mitte Euroopa Liit tervikuna. [2]

ELTL artikkel 268 kohaselt kuuluvad Euroopa Liidu vastu esitatud kahjude hüvitamisega seotud vaidlused Euroopa Liidu Kohtu (CJEU) ainupädevusse. See tähendab, et kõiki kahjunõudeid Euroopa Liidu vastu käsitletakse Euroopa Liidu Kohtu siseselt Üldkohtus ning eelnev võimalus pöörduda teistesse riiklikesse või rahvusvahelistesse kohtutesse puudub. [3] Vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikele 3 on Euroopa Liidu vastase kahjunõude esitamise õigus igaühel, sh nii füüsilistel kui ka juriidilistel isikutel.[4]

Kahjunõude eeldused[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks, et ära märkida liikmesriigi vastutuse mõttelised eeldused, on Euroopa Kohus selgitanud, et need sõltuvad eelkõige konkreetse kaasuse asjaoludest ja sellega seotud rikkumise iseloomust.[5] Sellegipoolest on võimalus välja tuua kolm põhilist kahju hüvitamise eeldust, mis peavad olema täidetud, et Euroopa Liidu liikmesriigil tekiks ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest vastutus. Samuti tasuks ära mainida, et liikmesriigi ning Euroopa Liidu vastase kahjunõude eeldused ei tohi erineda üksteisest, kui just ei esine erandlikke põhjuseid, mistõttu kehtivad liikmesriigi eeldused ka Euroopa Liidu vastase kahjunõude puhul.[6] Need on järgmised:

  1. õigusnorm, mida on rikutud, peab looma üksikisikule õigusi;
  2. rikkumine peab olema piisavalt tõsine;
  3. peab eksisteerima otsene põhjuslik seos üksikisikule tekkinud kahju ja õigusrikkumise vahel.[7]

Selleks, et üksikisikul tekiks õigus nõuda Euroopa Liidu õiguse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist liikmesriigilt, on nende kolme eelduse täitmine oluline.[8] Lisaks sätestab Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikkel 46, et kahju hüvitamise hagi Euroopa Liidu vastu tuleb esitada 5 aasta jooksul vastutuse aluseks olevast sündmusest.[9]

1. Õigusnorm, mida on rikutud, peab looma üksikisikule õigusi[muuda | muuda lähteteksti]

Rikutud õigusnormi ning puututatud isiku huvide vahel peab olema seos, et täidetud oleks esimene eeldus, mille kohaselt rikutud õigusnorm peab looma üksikisikule õigusi. Kui Euroopa Liidu õiguse rikkumine liikmesriigi poolt on seotud mõne direktiiviga, peab direktiivi sätete põhjal olema üksikisikule antavate õiguste sisu piiritletav. Üksikisikule õigusi loovaks normiks võib sõltuvalt tingimustest pidada ka õigusnorme, mille eesmärk on esindada pigem üldisi huve kui üksikisiku omasid.[10] Riigi ülesandeks võib olla ka isikule õiguse andmine millegi tegemiseks.[11]

2. Rikkumine peab olema piisavalt tõsine[muuda | muuda lähteteksti]

Selleks, et hinnata rikkumise olulisust, tuleb võrrelda liikmesriigi enda kaalutlusõiguse ulatust, normi selgust ja täpsust ning seda, millega konkreetne õigus on tagatud. Kui säte võimaldab erisuguseid tõlgendusi, peaks kontrollima, kas tõlgendus liikmesriigi poolt on selle sõnastusest mõistlikult tuletatav.[12] Ka tahtlikkust ja vabandatavust peab rikkumise puhul kontrollima, ent kui õiguse rikkumine on ilmne, pole viimane määrav.[13] Piisavalt olulise rikkumise kriteeriumite näol on Euroopa Kohtu praktika järgi tegemist eelkõige subjektiivsete kui objektiivsete teguritega. Kui kohus peaks hindama liikmesriigi Euroopa Liidu õiguse rikkumist, ei ole tal ilmtingimata kohustust tuvastada kõikide asjaolude esinemist.[14] Kui jätkatakse tegevust, mille puhul on Euroopa Kohtu eelotsusest või väljakujunenud praktikast ilmselge, et vastav tegevus on vastuolus Euroopa Liidu õigusega või selle tegevuse õigusvastasus on kohtuotsusega varem tuvastatud, on tegemist igal juhul piisavalt olulise rikkumisega.[15]

3. Otsene põhjuslik seos üksikisikule tekkinud kahju ja õigusrikkumise vahel[muuda | muuda lähteteksti]

Riigi enda kohtul on õigus oma äranägemise järgi otsustada, kas esineb põhjuslik seos.[16] Kui varasema Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pidanud põhjuslik seos olema otsene rikkumise ja kahju vahel, siis aastatega on see läbinud teatava arengu.[17] Nõue, et otsese põhjusliku seose olemasolu tuleb tõendada, sai paika pandud varasemale praktikale järgnevate lahenditega.[18] Põhjusliku seose kindlakstegemise mõttelised tingimused määrab Euroopa Kohus sarnaselt piisavalt olulise rikkumise arusaamaga.[19] Et tagada tõhus õiguste kaitse, peab kahjuhüvitise suurus olema võrdne kahjuga, mis on põhjustatud. Hüvitise suurust on võimalik liikmesriigi kohtul hinnata ise, pidades kinni tõhususe ja võrdväärsuse nõuetest. Et määrata hüvitist, tuleks hinnata, kas kehtiva õiguse toel oleks mõistliku isiku seisukohast olnud võimalik tekkinud kahjust hoiduda.[20]

Hüvitamisele kuuluv kahju[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus on öelnud, et isikule makstav hüvitis peab olema proportsionaalne Euroopa Liidu õiguse rikkumise tulemusena tekkinud kahjuga. Selle eesmärgiks on kanda üksikisiku õiguste kaitset.[21] Proportsionaalsuse hindamisel tuleb silmas pidada, et kahju hüvitamine oleks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on kahju hüvitamine kui see soodustab eesmärgi saavutamist. Vajalik on selline meede mis on isikule kõige vähem koormavam. Mõõdukuse all tuleb vaadata, et tegemist poleks soovitud eesmärgiga võrreldes ebaproportsionaalselt koormava meetmega.[22]

Euroopa Kohtu praktikale tuginedes peab hüvitamisele kuuluv kahju olema: 1) selgelt määratletav, 2) spetsiifiline, 3) otsene, 4) tegelik ja kindel.[23] Selge määratluse all peetakse silmas, kas tegemist on varalise või mitterahalise kahjuga. Kahju hüvitamist saab nõuda, kui isikule on lasunud materiaalne ehk varaline kahju või mittevaraline kahju.[24] Varaline kahju on otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.[25] Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise ning kahju tekitamisega seoses kantud mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.[26] Mittevaralise kahju puhul peetakse silmas kahju, mis on isikule tekkinud emotsionaalsete ja füüsiliste kannatuste tulemusena ning isiku au või hea nime ja maine kahjustamisest.[27] Mittevaraliseks kahjuks võib olla näiteks stress, mis on seotud isikuandmete rikkumisega.[28] Tuleb rõhutada, et võimalikel hüpoteetilistel ega tulevikus tekkida võiva kahju juhtumite puhul ei ole isikul õigust hüvitisele.[29] Küll aga kuulub hüvitamisele saamata jäänud tulu.[30] Otsese varalise kahjuna kuulub hüvitamisel üldjuhul kogu kahju, mis on põhjuslikus seoses kahju põhjustanud intsidendiga. Euroopa Kohus on toonud välja, et selleks võib olla näiteks esinduskulud.[31] Kui need eeldused on täidetud, siis võib kahju hüvitamist nõuda.[32]

Tekkinud kahju tõendamine ja kahju suuruse määratlemine[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt peab kannatanu nii era- kui ka avalike suhete puhul tõendama kahju tekkimist ja ulatust ning põhjuslikku seost kohustatud subjekti teo ja kahju vahel.[33] Kannatanu peab põhjusliku seose tõendamisel tõendama, et kas liikmesriik ega kannatanu ise ei ole rikkunud põhjusliku seose ahelat (kohtuasi 132/77 Exportation des Sucres).[34] Kannatanu hooletuse tagajärjeks on seega kas kahju vähendamine või hagi täielik tagasilükkamine (kohtuasi 145/83 Adams; T-178/98 Fresh Marine).[35] Liikmesriikide seadused erinevad tsiviilvastutuse tuvastamiseks nõutavate tõendite standardi osas. Tavaõiguses ja Skandinaavia õiguses on kohaldatav standard "tõendite ülekaal"; enamikus mandriosa õigussüsteemides on selleks "suur tõenäosus" või "väga suur tõenäosus"; ja Saksamaa õiguses on selleks "(väga) suur tõenäosus" vastutuse aluste tuvastamisel ja "selge ülekaal" taotletud kahjude tegeliku suuruse tõendamisel. Euroopa Kohus ei ole kunagi avaldanud, millist tõendamisstandardit ta rakendab, märkides lihtsalt, et kannatanu (kaebaja) ei olnud esitanud piisavalt tõendeid.[36]

Järgmiseks tuleb määratleda kahju suurus, kui kahju tekkimine isikule on tõendatud. Üks olulisemaid tegureid kahju hüvitamise eesmärgi täitmisel on kahju suuruse määratlemine. Eesmärgiks on viia kahjustatud isik võimalikult lähedale seisundile, milles ta oleks olnud, kui ta poleks kahju osaliseks üldse saanud. Kahju ulatust mõistmata oleks raske seada inimest sellisesse olukorda, kus ta oli enne kahju tekkimist ja kui kahju tekitanud intsident poleks üldse aset leidnud. Tuleb juhtumipõhiselt selgeks teha, kas isik on väidetavalt kannatanud varalist või mittevaralist kahju, sest see määrab tõendamiskoormise ja kahju suuruse kindlaksmääramise protseduuri.[37]

Üldiselt võrreldakse kannatanu olukorda pärast kahju tekkimise intsidenti ja hüpoteetilist olukorda, milles isik oleks olnud, kui ta poleks kahju osaliseks saanud, et hinnata varalise kahju ulatust. Kahju ulatuse määratlemisel ja hüvitamisel tuleb sellest maha arvata igasugune kasu, mida kannatanud isik sai kahju tekkimise tõttu selleks, et ei tekiks olukorda, kus isik põhjendamatult rikastub.[38]

Mittevaralise ja moraalse kahju või saamata jäänud tulu puhul on keerulisem määratleda täpset kahju suurust. Riigikohus on ka öelnud antud teema kohta järgmist: ,,Valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel.[39] Siit järeldub, et ei olegi kindlat viisi, kuidas mittevaralist kahju mõõta vaid kohus kasutab enda kaalutlusõigust, et määratleda kahju suurus.

Vastutus õiguspärase aktiga tekitatud kahju eest[muuda | muuda lähteteksti]

1998. aasta otsusega Dorsch Consult v Council sätestas Esimese Astme Kohus teoreetilise vastutuse kahju eest, kui see on tekitatud õiguspärase aktiga. Selles kohtuasjas nimetati kolm alust sellise (võimaliku) olukorra tekkeks. Esiteks peab õiguspärase (kui ka õigusvastase) akti eest ühenduse lepinguvälise vastutuse kohaldamiseks olema kindlaks määratud väidetavalt tekitatud kahju tegelik esinemine ning põhjuslik seos antud akti ja kahju vahel. Samuti on sellise vastutuse kohaldamise eelduseks “ebatavalise” või “erakordse” kahju olemasolu.[40]

Hageja Dorsch Consult sõlmis Iraagi ministeeriumiga 30. jaanuaril 1975 lepingu, mille järgi kohustus ta pakkuma Iraq Express Way nr 1 teenuseid, mis olid seotud ehitustööde korraldamise ja järelevalvega.[41] 1990. aasta alguses saadetud Iraagi ministeeriumi kirjades tunnustati võlgasid hagejale 2 279 859,69 Saksa marga ulatuses.[42] ÜRO Julgeolekunõukogu võttis 6. augustil 1990 vastu resolutsiooni nr 661, millega kehtestas kaubanduskeelu Iraagi ja Kuveidi vastu. Põhjuseks toodi Iraagi sissetung Kuveiti. Euroopa Liidu Nõukogu võttis 8. augustil 1990 vastu määruse nr 2340/90, millega tõkestati kaubavahetus Iraagi ja Kuveidiga. Iraagi Vabariik võttis 16. septembril vastu seaduse nr 57, millega külmutati kõigi Iraagi-vastaste riikide valitsuste, ettevõtjate, äriühingute ja pankade käsutuses olevad varad, omandi ja nendelt saadavad tulud.[43]

Kui Iraak ei tasunud hagejale võlgasid, esitas ta hagiavalduse esimese astme kohtule ja tõi põhjenduseks seose määruse nr 2340/90 ja sellele järgnenud seaduse nr 57 vahel, mille tõttu muutus tema nõuete rahuldamine võimatuks. Sellist põhjuslikku seost kohtuasjas ei tuvastatud. Kohus selle seisukohaga ei välistanud siiski täielikult vastutust õiguspärase aktiga tekkinud kahju eest aga samas ka ei kinnitanud seda.[44]

Ühenduse vastutus õiguspärase akti eest on võimalik ainult teatud eeldustel. Esiteks peab esinema kahju, mis on eeldatavasti “tekkinud ja olemasolev”. Teiseks eelduseks on ebatavaline kahju ehk kui kahju avaldab teatud kindlat liiki ettevõtjate ringile ebaproportsionaalselt suurt mõju võrreldes teiste ettevõtjatega. Viimane eeldus on erakordne kahju. See tähendab, et kahju ületab asjaomasele sektorile omaseid majanduslikke riske, ilma et kahju osutanud õiguspärase aktiga oleks õigustatud üldiste majanduslike huvidega. Selles kohtuasjas ei peetud hagejat siiski ettevõtjaks, kelle huve oleks sellisel viisil riivatud, mis eristaks teda kõigist teistest ettevõtjatest, kelle nõuete rahuldamine muutus võimatuks embargo tõttu. Samuti kuulus hagejal esinenud risk oma teenuste osutamisel Iraagis selle majandusharu iseloomuliku riski alla.[45] Samasid eeldusi on toetatud ka hilisemas Beamglow' (T-383/00) kohtuasjas.[46] Selles kaasuses oli õiguspärase aktiga kahju tekitamine siiski hüpoteetiline olukord, sest selles kohtuasjas “võitnud” poolt ei olnud. Hagi jäeti rahuldamata.[47]

Hilisemas kohtupraktikas, liidetud kohtuasjas C-12/13 P ja C-13/13 P lükkas Euroopa Kohus õiguspärase aktiga tekitatud kahju vastutuse võimaluse tagasi.[48]

Kriitika seoses kahjunõude hüvitamisega[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimise põhjal on sedastatud, et Euroopa Liidu vastu esitatud kahjunõuete väljanõudmisega seotud hagide võitmise määr on ebatavaliselt väike. Liidu loomisest kuni 2000. aastani on edukad olnud vaid 20 hagi ning järgneva 14 aasta lõikes (s.o perioodil 2000–2014) rahuldati 19 hagi seoses kahjunõudega Euroopa Liidu vastu, mis teeb keskmine edukuse määraks ainult 8%.[49]

Teadlased on märkinud, et Euroopa Liidu Kohtu üldises õiguses sätestatud nõuded, mis käsitlevad Euroopa Liidu vastutust kahjude hüvitamise eest, muudavad hüvitise saamise keeruliseks. Seega, probleemi tuumaks ei ole vaid kasin edumäär, vaid ka kohtu poolt välja töötatud raamistik, mis ei ole piisavalt selge, küll aga keerukas. Mõned teadlased on leidnud, et Euroopa Liidu vastutuse põhimõte kahju hüvitamise eest on lausa „illusoorne” ja et hagi kahju hüvitamise eesmärgil ei ole tõhus vahend põhiõiguste kaitseks. [50]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Internationaler Hilfsfonds eV v Commission of the European Communities. Luksemburgi esimese astme kohtu (kolmas koda) 11.07.2005 a. määrus asjas T‑294/04, p 1.
  2. R. Mańko. Action for damages against the EU. European Parliamentary Research Service. December 2018, lk 3-4.
  3. "Euroopa Liidu toimimise leping". Euroopa Liidu Teataja. 26. oktoober 2012. Vaadatud 13. märts 2021.
  4. "Euroopa Liidu põhiõiguste harta". Euroopa Liidu Teataja. 26. oktoober 2012. Vaadatud 13. märts 2021.
  5. EK 8. oktoobri 1996. a otsus liidetud kohtuasjas C-178/94, E. Dillenkofer jt vs Bundesrepublik Deutchland, ELT I-4845, p 20; EK 15. juuni 1999. a otsus asjas C-140/97, Rechberger jt, ELT I-3499, p 21.
  6. C-352/98 P, Bergaderm and Goupil [2000] ECR I- 5291
  7. Välja toodud tingimuste minimaalse täitmise kohustuslikkus on järeldatav näiteks sellistest EK otsustest nagu 15. juuni 1999. a otsus asjas C-140/94, Rechberger jt, ELT I-3499; EK 17. oktoobri 1996. a otsus liidetud kohtuasjas C-283/94, Denkavit Internationaal jt vs Bundesamt für Finanzen, ELT I-5063; 18. jaanuari 2001. a otsus asjas C-150/99, Stockholm Lindöpark, ELT I-0493; 4. juuli 2000. a otsus asjas C-424/97, Haim vs Kassenzahnärtztliche Vereinigung Nordrhein, ELT I-5123; op cit Brasserie (C-46/93); op cit Dillenkofer (C- 178/94) jt.
  8. Op cit Denkavit (C-283/94), p 48; op cit Haim (C-424/97), p 36; op cit Stockholm Lindöpark (C-150/99), p 37; EK 24. septembri 1998. a otsus asjas C-319/96, Brinkmann Tabakfabriken vs Skatteministeriet, ELT I-5255, p 25
  9. "Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon". Euroopa Liidu Teataja. 7. juuni 2016. Vaadatud 13. märts 2021.
  10. T. Tridimas. Member State Liability in Damages for Breaches of Community Law: An Assessment of the Case Law. – J. Beatson, T. Tridimas (toim). New Directons in European Public Law. Oxford: Hart Publishing, 1998, lk 20–21
  11. Ibid, punkt 54
  12. EK 26. märtsi 1996. a otsus asjas C-392/93, The Queen vs H.M. Treasury, ex parte British Telecommunications, ELT I-1631, p-d 43 ja 44
  13. Ibid p-d 56 ja 80
  14. EK 16. oktoobri 2008. a otsus asjas C-452/06, Synthon, ELT I-7681, p-d 37-39; EK 13. juuni 2006. a otsus asjas C-173/03, Traghetti del Mediterraneo, ELT I- 5177, p 43.
  15. Ob cit Brasserie (C-46/93), p 57.
  16. K. Rugo, 2014. Liikmesriigi vastutus Euroopa Liidu õiguse rikkumise eest ja selle kohaldamine Eesti siseriiklikus õiguses, p 65
  17. EK 14. juuli 1994. a otsus asjas C-91/92, Faccini Dori vs Recreb, ELT I-3325, p 27; EK 7. märtsi 1996. a otsus asjas C-192/94, El Corte vs Blazques Rivero, ELT I-1281, p 22.
  18. EK 10. juuli 1997. a otsus asjas C-373/95, Maso jt vs INPS ja Repubblica Italiana, ELT I-4051, p 35; EK 22. aprilli 1997. a otsus asjas C-66/95, The Queen vs Secretary of State for Scial Security, ex parte Sutton, ELT I- 2163, p 32; EK 10. juuli 1997. a otsus liidetud kohtuasjas C94/95, Bonifaci jt et Berto jt vs INPS, ELT I-3969, p 47; EK 28. juuni 2001. a otsus asjas C-118/00, Larsy, ELT I-5063, p 36; EK 25. jaanuari 2007. a otsus asjas C- 278/05, Robins jt, ELT I-1053, p 69 ja neis viidatud kohtuasjad.
  19. Taro, A. Euroopa Ühenduse õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ühenduse liikmesriigi vastutus. – Juridica 2003, lk 177
  20. EK C-261/95, Rosalba Palmisani v Istituto nazionale della previdenza sociale, EU:C:1997:351, punkt 40
  21. M. Velling. Riigivastutus õigusmõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest. Tartu Ülikool õigusteaduskond. Tartu 2014, lk 13-14.
  22. RKÜKo 21.01.2014, 3-4-1-17-13, p 32.
  23. M. Velling. Riigivastutus õigusmõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest. Tartu Ülikool õigusteaduskond. Tartu 2014, lk 14.
  24. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus). - ELT L 119/1, 27.04.2016, artikkel 82.
  25. Võlaõigusseadus. - RT I, 04.01.2021, 19. § 128 lg 2.
  26. Ibid., § 128 lg 3.
  27. Ibid., § 128 lg 5.
  28. M. Velling. Riigivastutus õigusmõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest. Tartu Ülikool õigusteaduskond. Tartu 2014, lk 14.
  29. K. A Stefanou, H. Xanthaki. A Legal and Political Interpretation of Article 215(2) (New Article 288(2)) of the Treaty of Rome: The Individual Strike Back. Dartmouth Publishing Company 2000, p 94.
  30. M. Velling. Riigivastutus õigusmõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest. Tartu Ülikool õigusteaduskond. Tartu 2014, lk 14.
  31. EK 17. detsembri 1998. a otsus asjas T-203/96, Embassy Limousines & Services v Euroopa Parlament, ELT I4239, p 89.
  32. M. Velling. Riigivastutus õigusmõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest. Tartu Ülikool õigusteaduskond. Tartu 2014, lk 14-16.
  33. I. Pilving, J.Jäätma. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 25 komm, punkt 17. - https://pohiseadus.ee/sisu/3496
  34. EKo C-132/77, Société pour l'Exportation des Sucres SA v Commission of the European Communities.
  35. EKo C-145/83, Stanley George Adams v Commission of the European Communities. ; EKo C-472/00, Commission of the European Communities v Fresh Marine Company A/S.
  36. R. Mańko. Action for damages against the EU. European Parliamentary Research Service. December 2018, lk 5-6.
  37. M. Velling. Riigivastutus õigusmõistmisel Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju eest. Tartu Ülikool õigusteaduskond. Tartu 2014, lk 44.
  38. Ibid., lk 44-45.
  39. RKHKo 30.01.2012, 3-3-1-78-11.
  40. 28.aprill 1998. aasta kohtuotsus Dorsch Consult vs. Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste komisjon, T-184/95, ECLI:EU:T:1998:74. punkt 59
  41. Ibid., punkt 2
  42. Ibid., punkt 3,14
  43. Ibid., p-d 5,6 ja 8
  44. Ibid., p-d 9 ja 71
  45. Ibid., p-d 80,82 ja 85
  46. 14. detsember 2005. aasta kohtuotsus Beamglow vs. Euroopa Parlament, T‑383/00, ECLI:EU:T:2005:453, punkt 208,
  47. Dorsch Consult vs. nõukogu, punkt 101
  48. 14. oktoober 2014. aasta kohtuotsus Gérard Buono jt ja Syndicat des thoniers méditerranéens vs. Euroopa Komisjon, C‑12/13 P ja C‑13/13 P, ECLI:EU:C:2014:2284, punkt 43.
  49. R. Mańko. Action for damages against the EU. European Parliamentary Research Service. December 2018, lk 8-9.
  50. Ibid, lk 9.