Kahekõnelus (3)

Allikas: Vikipeedia

Kahekõnelus (3)

Martin Buberi raamatu "Kahekõnelus" kolmanda osa "Kinnitus" kokkuvõte

KINNITUS

Vestlus vastasega

Loodan, et minu osutused loevad läbi kaht tüüpi lugejad. Amicus ['sõber], kes teab tegelikkusest, millele ma tahaksin näpuga näidata, nagu teeb seda Ristija Johannes Matthias Grünewaldil, ja hostis ['vaenlane'] ehk adversarius ['vastane'], kes seda tegelikkust eitab ja sellepärast astub minu vastu välja, sest ma osutan sellele kui tegelikkusele, seega viin eksitusse. Ta suhtub siin öeldavasse sama tõsiselt nagu mina, kes ma pärast pikka ootamist kirjutan seda, mis peab saama kirjutatud, – sama tõsiselt, kuid miinusmärgiga. Selleta, kes pole rohkem kui inimicus ['vaenlane'], kelleks pean ma aga igaüht, kes püüab viia küsimust ideoloogilisele pinnale ja sundida mind seal näitama oma vaadete tähendust, ajaksin ma heameelega läbi.

Amicus 'ele pole mul siin mõtet midagi rääkida. Ühise surelikkuse ja ühise tee kellalöögid kumisevad ühtmoodi tema ja minu kõrvus, just nagu viibiksime ühes ruumis ja tunneksime teineteist.

Mis aga puutub adversarius 'esse, siis ei piisa siin, kui ma ütlen, millele ma tema jaoks osutan – tema varjatud isiklikule elule, tema saladusele ja sellele, et minnes üle läve, mida ta hoolega väldib, avastab ta selle, mida ta eitab. Sellest ei piisa. Ma ei peaks hoiduma vastusest tema tõsisele vastuväitele, ma pean võtma seda sellisena, millisena ja mis ajendil see on esitatud, ja vastama.

Niisiis, adversarius istub minu vastas oma tavalisel avaldumiskujul, mis vastab aja vaimule, ning ütleb, pigem mulle tähelepanu pööramata kui minu poole pöördudes, tavalise ebaisiksusliku universaalse duelli toonis ja maneeris: "Kõiges selles ei võeta arvesse meie kaasaegse elu faktilist külge, ja üldse elutingimusi. Kõik see, millest te räägite, leiab aset mingis olematus maailmas, mitte sotsiaalses keskkonnas, milles me veedame oma päevad ja mis määrab meie reaalsuse, kui selle üldse miski määrab. Kaks inimest, kellest te räägite, istuvad ühel pingil, nähtavasti puhkuse ajal reisides; suure linna kontoris te ju ei saaks neid niimoodi istuma panna; seal ei saaks see püha akt aset leida. Seda katkendlikku vestlust peavad intellektuaalid mõni kuu enne vapustavaid sündmusi, fantaseerides viisidest, kuidas neid vaimse mõjutamise teel ära hoida. See võib pakkuda teatavat huvi inimestele, kellel puuduvad kindlad kohustused. Ent kas see tähendab, et kaubandusfirma töötaja peab end oma kolleegidele avama? Või et konveieri taga seisev tööline peab ootama vastust temaga toimuvalt? Või et tohutu suure tehnilise ettevõtte direktor peab dialoogis vastutustunnet üles näitama? Nõudes tähelepanu olukorrale, mis inimesel ette tuleb, te ignoreerite alalist olukorda, milles igaüks meist on, niivõrd kui ta osaleb ühiskonna elus. Ja kõikide üleskutsete juures konkreetsusele kujutab see endast vaid sõjaeelse [[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] eelse] individualismi parandatud väljaannet."

Mina aga, kes ma sügavalt teadvustan peaaegu täielikku võimatust ühiselt mõelda (isegi vastandlikelt positsioonidelt lähtudes), kui puudub ühine taju, vastan:

Kõigepealt, mu armastusväärne vastane, selleks et me räägiksime teineteisega, mitte teineteisega paralleelselt, palun ma teid arvesse võtta, et ma ei nõua mitte midagi. Selleks pole mul kutsumust ega isegi mitte õigust. Ma ainult püüan öelda, et miski on olemas, ja osutada selle omadustele; ma lihtsalt teatan. Ja kuidas üldse saaks nõuda kahekõnelust! Kahekõnelust ei tehta kellelegi ülesandeks, vastus ei ole kohustus, vaid võimalus.

Ja vastus on tõesti võimalik. Dialoogilisus ei ole intellektuaalsuse eelis nagu dialektilisus. Ta ei teki inimsuse tipul, ta ei alga kõtgemal, kui ta algab. Siin ei ole andekaid ja andetuid, on vaid need, kes on valmis sellele tundele alluma, ja need, kes sellele vastu seisavad. Ja see, kes seda homme tunda saab, ei märka seda täna üldse, ta ei tea isegi, et see temas on, et see on meis kõigis, ta avastab selle, ja kui avastab, siis imestab.

Te räägite mulle nendest, kellel on teatavad kohustused ning kes töötavad ettevõtetes. Just neid ma peangi silmas, neid, kes töötavad vabrikus, kaupluses, kontoris, kaevanduses, aurukatla juures, koostetsehhis, inimesi. Ma ei otsi teatud inimesi, ma ei otsi neid välja, ma võtan need, kes on siin, neid ma peangi silmas – neid, kes seisavad konveieri juures, jooksevad rattas, mida nende töö tingib. Kahekõnelus ei ole vaimse luksuse ja vaimse õitsengu ilming, see on loodu asi, – ja see ongi inimene, kellest ma räägin, inimene, kellest me räägime, loodu, triviaalne asendamatus.

Oma osutustes dialoogilisusele võtsin ma nii "puhtad", nii paradigmaatilised näited, nagu mälu mulle pakkus, et selgelt väljendada seda, mis on saanud nii kaugeks, nii unustatuks. Sellepärast kuuluvad minu jutustused valdkonda, mida te nimetate vaimseks, tegelikult aga on see õnnestunud, lõpule viidud näite valdkond. Aga tähtis pole mulle mitte see, mis on puhas. Mulle on tähtis see, mis on ähmane, pärsitav, aeglane, lootusetu mõttetus – mulle on tähtis läbimurre. Mulle on tähtis läbimurre, mitte täiuslikkus, ja mitte läbimurre, mis tuleneb meeleheitest, millel on hävitav ja mässav jõud; ei jutt ei ole suurest, katastroofilisest, ühekordsest läbimurdest (sellest tuleb mõnda aega vaikida, isegi omaenda südames), vaid väljumisest umbse petlikkuse, rahulolematuse seisundist, milles on inimene, kes minu näidetes on rahvamassist huupi haaratud, ja millest välja rabelda ta suudab, ja mõnikord rabelebki välja. Kuhu? Mitte millessegi ülevasse, kangelaslikku, pühasse, mitte absoluutsesse, vaid üksnes teatavasse argipäeva rangusse ja halastusse, kus ma puutun kokku just selle tegelikkusega, mille kohustuste sfääris ma viibin, puutun kokku vastastikuse pilguga, noogutusega – ühesõnaga nii, et ma tunnen end antuna sellele ja seda antuna mulle, ennast kõnelevana sellele ja seda kõnelevana mulle, – ja siis astub keset rutiini müra, mida ma nimetan oma tegelikkuseks, minu ette oma suuruses äkki tegev tegelikkus, elusolendite tegelikkus, mis neile on usaldatud, mille eest nad vastutavad. Mõtet ei leia me asjades, me ei pane seda nendesse, kuid ta võib tekkida meie ja nende vahel.

Ei maksa mulle omistada pateetilist nõuet "Kõik või mitte midagi!" ja siis tõestada selle kujuteldava nõude võimatust. Ma ei tea, mis on kõik ja mis on mitte midagi, nii üks kui ka teine tunduvad mulle ühtviisi ebainimlikud ja väljamõeldud; ma pean silmas vaid selle quantum satis 't ['niipalju kui tarvis'], mida inimene sellel oma elutunnil suudab teoks teha ja leida, – kui ta söandab. Teiste sõnadega, kui ta ei luba ümbruse väljakujunenud harjumuspärasusel endale sisendada, et on olemas loomisest välja jäetud sfäärid ning et tema töötab ühes nendest sfääridest ning saab mõtte juurde loomisest tagasi tulla alles pärast tööpäeva lõppu; või et kõik see on vananenud ja kui seda kunagi ka oli, on see ammu möödas, praegu aga on olemas tootmine, töö, ja tuleb peat välja heita igasugune romantika, pigistada hambad kokku ja tulla toime sellega, mis on tunnistatud vajalikuks. Kordan: kui inimene ei luba endale seda sisendada! Pole olemas vabrikut ega kontorit, mille loomine oleks sedavõrd unustanud, et ühelt töökohalt teisele, ühelt töölaualt teisele ei saaks heita inimese pilku, kainet ja vennalikku, mis oleks tagatiseks, et loomine tõesti toimub: quantum satis. Ja pole midagi, mis Jumala ja inimese vahelisele dialoogile rohkem kaasa aitaks kui see mittesentimentaalne ja mitteromantiline inimestevaheline pilguvahetus võõras ruumis.

Ent kas see on kaheldamatult võõras ruum? Kas tõesti peab edaspidi kõikidel aegadel ettevõttes töötava inimese aeg olema jaotatud võõra maa, "töö" valla, ja kodumaa, "puhkuse" valla vahel? Kas tema elu – sest õhtu ja pühapäev ei saa vabaneda tööpäeva iseloomust, vaid kannavad vältimatult selle pitserit – peab olema jaotatud töö ettevõtmiseks ja puhkuse ettevõtmiseks, ilma mingi jäljeta vahetuolekust, reguleerimata ülejäägist – vabadusest? (Kusjuures vabadust, mida ma silmas pean, ei loo mingi uus ühiskonnakord.) Või ehk hakkab kõikide maharahustatavate rahulolematuste all juba liikuma miski tundmatu ja algselt sügav, mille jaoks ei ole veel kuskil leitud rahuldamise piiri, kuid mis saavutab sellise võimsuse, et dikteerib tehnilistele juhtidele, ettevõtjatele ja uurijatele: ratsionaliseerige, kuid humaniseerige endas see ratsionaliseeriv ratsionaalsus, et ta oma eesmärkide ja arvestuste sekka haaraks elus inimese, kes tunneb vajadust maailmaga vastamisi seista. Mu armastusväärne vastane, kas sügavuses on juba tärganud – impulsina viimase revolutsiooni suureks ettevalmistamiseks või selle sädemekesena – püüdlus ettevõtet dialogiseerida? Quantum satis sõnastuses tähendab see: töö sfääri selliseks korrastamiseks, et ettevõte oleks elu dialoogilisusest sedavõrd läbi immutatud, kui täidetavad ülesanded seda võimaldavad. Aga seda, mil määral nad seda võimaldavad, võib praegu vaevalt isegi oletada, – ajal, mil minu püstitatud küsimuse lahendamine on jäetud tegelikkuse suhtes pimedatele õigeaegsuse fanaatikutele ja maailma vältimatu traagilisuse ettekuulutajatele, kes on pimedad võimaluste suhtes.

Mõelge, millest annab tunnistust see, et tööline võib isegi oma suhet masinaga tajuda dialoogilisena, et trükitööline jutustab, kuidas ta ükskord masina undamises tabas "minu poole pööratud lõbusa ja tänuliku naeratuse, mis väljendas arusaamist, et mina aitasin kõrvaldada takistused, mis olid teda seganud, teda haavanud ja talle haiget teinud, ja nüüd ta saab kergelt liikuda." Kas teil ei tule seoses sellega meelde lugu Androklosest ja lõvist?

Ent seal, kus inimene elutule esemele iseseisvust ja otsekui hinge andes toob ta oma soovi ja dialoogi valda, peab tal tekkima eelaimus dialoogist maailmaga, dialoogist maailmas toimuvaga, sellega, mis teda ümbritsevas asjade keskkonnas on talle lähedane. Või kas te tõesti mõtlete, et märgid ja nende tajud jäävad pidama ettevõtte lävele, kui ettevõttes leidub tõeliselt avatud hing? Te küsite naerdes: kas siis suure tehnilise ettevõtte juht saab üles näidata dialoogilist vastutust? Saab. Ta näitab seda üles siis, kui ta kujutleb ettevõtet, mida ta juhib, niipalju kui see on võimalik quantum satis, ette selle konkreetsuses: kui ta ei näe selles mitte nende mehaaniliste jõudude keskuste ja neid teenindavate organismide keskuste kogumit, mis tema jaoks diferentseeruvad ainult oma funktsioonide poolest, vaid kogumit inimestest, kellel on nägu, nimi ja elulugu, kes on seotud teatava tegevusega, mis väljendub keerulise mehhanismi toimingutes, kuid ei seisne nendes; kui ta distsiplineeritud fantaasia abil kujutab endale seesmiselt ette nende inimeste hulka, – keda ta muidugi ei saa tunda ja mäletada, – siis, kui keegi neist millegipärast tõesti satub kindla indiviidina tema vaatevälja või otsuste sfääri, ei taju ta teda numbrina, mis kannab inimese maski, vaid ilma igasuguse pingutuseta tajub teda isiksusena, kui ta, suuremalt jaolt sunnitult, kaudselt – mitmesuguste kommunikatsioonisüsteemide vahendusel (sõltuvalt ettevõtte mõõtmetest, iseloomust ja struktuurist), ja talle organisatsiooniliselt alluvates allüksustes – ka vahetult tajub neid inimesi isiksustena ja suhtub nendesse vastavalt. On enesestmõistetav, et algul kuulutavad mõlemad pooled, kapitalistid ja proletariaat, selle fantastilise tegevuse fantastiliseks ning tema praktika ettevõtte tööliste suhtes diletantismiks, kuid on sama enesestmõistetav, et ainult seni, kuni tema tehnilised saavutused teda nende silmis õigustavad (sellega ma ei taha muidugi öelda, et tehnilised saavutused tingimata saavutatakse: tõe ja edu vahel ei ole prestabiliseeritud harmooniat). Tõsi küll, siis järgneb midagi halvemat: teda hakatakse jäljendama pragmaatilistel motiividel, st kasutama tema "meetodeid" ilma tema veendumusteta ja tema tajuta, kuid see vaimuajaloo iidne demoonia (tuletage meelde maagia tungimist religiooni) võidetakse inimhingede eristamisvõimega. Aga tuleb loota, et samal ajal tuleb uus, elult õppiv põlvkond ja suhtub sellesse küsimusse tõsiselt nagu temagi.

Pole kahtlust, et inimese sõltuvus "tingimustest" meie ajal suureneb. Ei kasva mitte ainult objektiivsete sotsiaalsete tegurite absoluutne mass, vaid ka nende suhteline jõud. Indiviid, keda need tingivad, on igal minutil maailma konkreetsuse ees, mis tahab end talle pakkuda ja temalt vastust saada; olukorra poolt koormatuna satub ta uute olukordade ette. Ja kogu selle mitmekesisuse ja läbipõimituse kasvu juures on ta jäänud Aadamaks: temas küpseb ikka veel reaalselt otsus, kas ta hakkab järgima asjades ja sündmustes kõlavaid Jumala sõnu või ei hakka neile tähelepanu pöörama. Ja loodu pilk, mis on suunatud teisele loodule, võib mõnikord olla piisavaks vastuseks.

Inimese sotsiaalne tingitus kasvab. Aga see kasv on ülesande küpsemine – mitte olemapidamises, vaid võimaluses ja vajaduses, püüdluses ja halastuses. Tuleb loobuda pantehnilisest janust või harjumusest iga olukorraga "toime tulla". Kõik, alates argipäeva triviaalsetest müsteeriumidest kuni hävitava saatuse suuruseni, tuleb allutada tõelise elu dialoogilisele võimule. Ent ülesanne muutub järjest keerukamaks, selle täitmine kohtab üha rohkem takistusi, ja selle lahendused muutuvad üha arvukamaks. Kogu ajastuomane korrastatud kaos ootab läbimurret, ja seal, kus inimene kuuleb ja vastab, toob ta seda läbimurret lähemale.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]