Kahanevad linnad

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Kahanevad linnad on linnad, mille elanikkond on aja jooksul tunduvalt vähenenud. Kahanemise põhjuseks on tavaliselt emigratsioon. Selliste linnade infrastruktuur on ehitatud suurema elanikkonna jaoks ja selle hooldamine võib muutuda suureks probleemiks. Lisaks kaasnevad rahvastiku vähenemisega majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid. Akadeemilistes uurimustes hakati kahanevate linnade nähtusega tegelema pärast Teist maailmasõda, kui inimeste ja kapitali väljavoolust tingituna tööstuslinnade elanikkond vähenes. Linnade kahanemisega seotud nähtus on vastulinnastumine.

Mõiste päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Kahanevate linnade mõiste viitab tavaliselt metropolidele, mille rahvastik lühikese aja jooksul tunduvalt väheneb.[1] Teooria on tuntud ka vastulinnastumise nime all.[2] Mõiste levis laiemalt, viidates Ida-Euroopa postsotsialistlikele protsessidele, mille käigus vanad tööstusregioonid erastati ja need liikusid lääneliku kapitalistliku süsteemi suunas.[1][3] Seevastu USAs on alates 2006. aastast elanike arv vähenenud tihedalt asustatud kesklinnades, kuid äärelinnad on jätkanud kasvamist.[4] Eeslinnastumine koos deindustrialiseerumise, migratsiooni ja 2008. aasta suure majandussurutisega on olulised kahanemise põhjused USAs.[1] Teadlased hindavad, et üks kuuest linnast kasvava majandusega riikides ja üks neljast linnast deindustrialiseerumist läbivates riikides kahaneb.[1] Kahanevate linnade kontseptsiooni peamiseks probleemiks on see, et see proovib asetada ühe teooria sisse väga erinevatel põhjustel kahanevad linnad. Erinevad põhjused võivad olla näiteks rahvastiku vananemine, muutuv tööstus, tahtlik kahandamine, et parandada elukvaliteeti linnas, või üleminekufaas linna arengus. Kõik põhjused nõuavad erinevat lähenemist ja oma lahendusplaani.[5]

Põhjused[muuda | muuda lähteteksti]

Tühjana seisvad elumajad Detroitis

Sellele, miks linnad kahanevad, on erinevaid teoreetilisi selgitusi. Hollander et al[6] ja Glazer[7] nimetavad võimalike põhjustena raudteid sadamalinnades, riigi infrastruktuuri (nt kiirteed) mitteväärtustamist ja suburbaniseerumist. Pallagst[1] leiab, et kahanemine on deindustrialiseerumise tulemus, sest töökohad liiguvad linnakeskusest odavamale maale ääremaal. Sellised arengud on toimunud näiteks Detroitis, mille autotööstus kolis äärelinna, kus on ruumi laienemiseks ning odavam kinnisvara.[8] Bontje[3] toob välja kolm linnade kahanemise faktorit, millele järgneb neljandana Hollanderi nimetatud põhjus:

  1. Linna arenemise mudel. Fordistliku industrialiseerimise mudeli järgi on urbaniseerumine tsükliline protsess ning linnade ja regioonide kahanemine võimaldab lõpuks suuremat kasvu.[3]
  2. Monofunktsionaalne mudel. Linnad, mis keskenduvad liiga palju ühele majandusharule, muutuvad haavatavaks kiirete muutuste ees.[3]
  3. Šokiteraapia mudel. Riigi omanduses olevad firmad ei pea vastu erastamisega kaasnevatele muutustele, mis viib tehaste sulgemiseni ja laiaulatusliku töötuseni. On levinud eriti Ida-Euroopa postsotsialistlikes riikides.[3]
  4. Tark kahanemine. Linnaplaneerijad on kahanevate linnade mõiste tekkimisele tahtmatult kaasa aidanud, planeerides "vähemale": vähematele inimestele, vähem hooneid, väiksem maakasutus.[6] See on arengumeetod, mis keskendub elukvaliteedi parandamisele praeguste elanike jaoks, võtmata arvesse nende elanike vajadusi ja surudes seega rohkem inimesi linnakeskusest välja.[6]

Mõjud[muuda | muuda lähteteksti]

Majanduslikud[muuda | muuda lähteteksti]

Linna elanike vähenemine viitab linna majandus- ja planeerimistingimuste muutumisele. Linnad hakkavad kahanema majanduslanguse tõttu, mis on tavaliselt sõja, võla või piisava tootmis- ja tööjõu puudumise tulemus. Rahvastiku vähenemine mõjutab suurt hulka kogukondi, nii suurte linnastunud alade lähedal kui ka neist kaugel. Need kogukonnad koosnevad tavaliselt põliselanikest ja pikaajalistest elanikest, seega esialgne elanikkond ei ole suur. Inimeste väljaränne on sellisel juhul kahjulik tootmispotentsiaalile ja elukvaliteedile nendes regioonides ning ühtlasi kaasneb sellega rahvastiku ja tootlikkuse vähenemine.[9]

Sotsiaalsed ja infrastruktuurilised[muuda | muuda lähteteksti]

Kahanevates linnades väheneb sündivus ja oodatav eluiga, rahvastik vananeb ja leibkonna struktuur muutub. Teine selliseid muutusi esilekutsuv põhjus on töömigratsioon.[9] See põhjustab erinevaid majapidamisnõudmisi, mis esitavad väljakutse linnade eluasemeturule ja uue maa või linnaplaneerimise arendamisele. Rahvaarvu vähenemine ei tekita usalduslikku õhkkonda linnas ja sageli halvendab omavalitsuse moraali. Koos nõrga majandusega hakkab linn ja selle infrastruktuur halvenema kodanike korrashoiu puudumise tõttu.[9]

Poliitilised[muuda | muuda lähteteksti]

Kahanevad linnad on ajalooliselt olnud poliitikas tabuteemaks. Saadikud ignoreerisid probleemi ja keeldusid sellega tegelemast, pannes paljusid uskuma, et tegemist pole reaalse probleemiga. Tänapäeval on linnade kahanemine tõsine probleem, millele linnaplaneerimisfirmad koostöös lahendusi otsivad..[9]

Teooriad[muuda | muuda lähteteksti]

Teisele maailmasõjale järgnenud inimeste väljaränne ja kapitali väljavool tööstuslinnadest viis linnade kahanemise põhjuste akadeemilise uurimiseni. Õiglusprobleemid, rassism, majanduslik ebavõrdsus, arstiabi erinev kättesaadavus ja erinevad võimusuhted on linnade kahanemise tagajärjed. Selle kohta, mis põhjustab linnade kahanemist, on erinevaid teooriaid. Kolm peamist neist on deindustrialiseerumine, globaliseerumine ja eeslinnastumine.

Deindustrialiseerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene kahanevate linnade teooria on deindustrialiseerumise teooria ehk investeeringute väljavool linnadest.[10] See teooria keskendub peamiselt Teise maailmasõja järgsele Euroopale. Pärast Teist maailmasõda nihkus globaalmajanduslik võim Lääne-Euroopast Ameerika Ühendriikidesse.[11] Tootmine vähenes sel ajal Lääne-Euroopas ja suurenes USAs.[11] Tulemuseks oli Lääne-Euroopa liikumine alternatiivse tööstuse suunas ning industrialiseerumise vähenemine.[11] Seda muutust illustreerib hästi teenindussektori kasv Inglismaal. Muutus tööstuses tõi endaga kaasa paljude töökohtade kaotamise või paigutamise teistesse riikidesse.[12] Tulemuseks oli rahvastiku vähenemine linnades ja massiline demograafiline liikumine varasematest tööstuskeskustest äärelinnadesse ja maapiirkondadesse.[12]

Globaliseerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu deindustrialiseerumise teooria näitas, peavad nii majandusteadlased kui ka demograafid globaalseid kapitalivoogusid väga oluliseks rahvastiku stabiilsuse teguriks. Paljud teoreetikud viitavad Bretton Woodsi konverentsile, mis lõi eeldused uueks globaalseks kaubavahetuseks ning investeerimiseks.[13] Koos Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga loomisega ning USA majandusabi programmidega (nt Marshalli plaan) toovad paljud teadlased esile Bretton Woodsi konverentsi kui maailma majandussuhete muutjat. Uus riikide jaotamine arenenud riikideks ja arengumaadeks tõi endaga kaasa kapitali investeerimisvoogude ja linnade asustustiheduse teoretiseerimise pärast Teise maailmasõja globaalset rahanduse ümberorganiseerumist.[14]

Eeslinnastumine[muuda | muuda lähteteksti]

Jõukamate inimeste ja perekondade väljaränne tööstuslikest linnakeskustest lähedastesse äärelinnadesse oli peamiselt USAs 20. sajandi keskpaigast kuni sajandi lõpuni märgatav trend.[15] Täpsemad teooriad selle rände kohta erinevad erialati.[16]

Näited[muuda | muuda lähteteksti]

Linnade kahanemine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige rohkem kahanemisest mõjutatud linnad jäävad Eestis Kirde-Eestisse. Sealsed monofunktsionaalsed tööstuslinnad, nagu näiteks Püssi, on olnud sõltuvad ühe firma käekäigust ning selle firma halva käekäigu korral kannatab kogu linn. Teine kahanemise all valusamalt kannatav piirkond Eestis on Lõuna-Eesti (Kilingi-Nõmme, Mõisaküla, Abja-Paluoja ja Karksi-Nuia). Seal piirkonnas käib lausa tihe võitlus elanike pärast. Eesti näidete puhul võib kahanemise põhjustena peamiselt välja tuua deindustrialiseerumisega kaasnenud tööpuudust. Näiteks Mõisaküla rahvastik hakkas kahanema pärast raudtee sulgemist ja Kilingi-Nõmmes pärast maantee suunamist linnast mööda. [17]

Rahvusvahelised perspektiivid[muuda | muuda lähteteksti]

Varasemad sotsialistlikud riigid Euroopas ja Kesk-Aasias on ajalooliselt kõige enam kannatanud rahvastiku kahanemise ja deindustrialiseerumise tõttu. Nii Ida-Euroopa linnad kui ka endised Jugoslaavia ja Nõukogude Liidu territooriumid olid tugevalt mõjutatud nõrgast majanduslikust olukorrast, millesse nad jäid pärast sotsialistliku korra lagunemist. Euroopa riikide taasühinemine ja sotsialistliku režiimi kukutamine tõid nii kasu kui ka kahju. Saksamaa linnad, nagu Leipzig ja Dresden, kogesid drastilist rahvastiku vähenemist, kui paljud inimesed migreerusid läänes asuvatesse linnadesse, nagu Berliin. Eriti suurt rahvastiku kasvu koges 1991. aastal pärast Saksamaa taasühinemist Hamburgi linn. Leipzig ja Dresden kannatasid vastupidiselt Berliinile ja Hamburgile allakäiva majanduse ja hüljatud taristu käes. Need linnad olid ehitatud palju rohkemate inimeste jaoks, kuid meenutasid pigem kummituslinnu. Kahanevad linnad USAs seisavad silmitsi teistsuguste probleemidega. Paljud elanikud migreeruvad teistesse osariikidesse paremate majandustingimuste ja ohutuma elukeskkonna pärast. Arenenud kapitalistlikes riikides on rahvaarv üldiselt suurem ja seetõttu ei ole selline migratsioon nii suur demograafiline oht kui postsotsialistlikes riikides. USAs on ka rohkem eraettevõtjaid, kes on valmis investeerima kahanevate linnade elluäratamisse. Saksamaa linnad aga pole saanud sarnast tähelepanu USA linnadega. Linnaplaneerimise projektide heakskiit ja elluviimine võtab seal palju aega.[18]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Pallagst, K. (2009). "Shrinking cities in the United States of America: Three cases, three planning stories". The Future of Shrinking Cities 1: 81–88.
  2. Frey, William (1987). "Migration and Depopulation of the Metropolis: Regional Restructuring or Rural Renaissance". American Sociological Review 52 (2): 240–287. doi:10.2307/2095452.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Bontje, M. (2005). "Facing the challenge of shrinking cities in East Germany: The case of Leipzig". GeoJournal 61 (1): 13–21. doi:10.1007/sgejo-004-0843-7.
  4. Hollander, J.; J. Németh (2011). "The bounds of smart decline: a foundational theory for planning shrinking cities". Housing and Policy Debate 21 (3): 349–367. doi:10.1080/10511482.2011.585164.
  5. Maheshwari, Tanvi. "Redefining Shrinking Cities. The Urban Fringe, Berkeley Planning Journal".
  6. 6,0 6,1 6,2 Hollander, J. (2010). "Moving Toward a Shrinking Cities Metric: Analyzing Land Use Changes Associated with Depopulation in Flint, Michigan". Cityscape 12 (1): 133–152.
  7. Glazer, Sidney (1965). Detroit: A Study in Urban Development. New York: Bookman Associates, Inc.
  8. Martelle, Scott (2012). Detroit: A Biography. Chicago, IL: Chicago Review Press.
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 Schteke, Sophie; Dagmar Haase (September 2007). "Multi-Criteria Assessment of Socio-Environmental Aspects in Shrinking Cities. Experiences from Eastern Germany". Environmental Impact Assessment Review 28: 485
  10. Clark, David. Urban Decline (Routledge Revivals). Hoboken: Taylor and Francis, 2013.
  11. 11,0 11,1 11,2 Couch, Chris, Jay Karecha, Henning Nuissl, and Dieter Rink. “Decline and sprawl: an evolving type of urban development – observed in Liverpool and Leipzig.” European Planning Studies 13.1 (2007): 117–136.
  12. 12,0 12,1 Lang, Thilo. “Insights in the British Debate about Urban Decline and Urban Regeneration.” Leibniz-Institute for Regional Development and Structural Planning (2005): 1–25.
  13. Vernon, Raymond. “The Product Cycle Hypothesis In A New International Environment.” Oxford Bulletin of Economics and Statistics 41.4 (1979): 255–267.
  14. Martinez-Fernandez, Cristina , Ivonne Audirac, Sylvie Fol, and Emmanuèle Cunningham-Sabot. “Shrinking Cities: Urban Challenges of Globalization.” International Journal of Urban and Regional Research 36.2 (2012): 213–225.
  15. Voith, Richard. “City and suburban growth: substitutes or complements?” Business Review (1992): 21–33.
  16. Mitchell, Clare J.A. “Making sense of counterurbanization.” Journal of Rural Studies 20.1 (2004): 15–34.
  17. Mari Luukas: Hääbuvad linnad, Eesti Päevaleht, 10.01.2013.
  18. Harms, Hans. "Changes on the Waterfront-Transforming Harbor Areas".