Kaarsõlg

Allikas: Vikipeedia
Rauaaegne pronksist ja hõbedast profileeritud kaarsõlg Järnåldernist, Västergötlandist
Kullatud hõbedast langobardi sõrmiksõlg 7. sajandist

Kaarsõlg, ka fiibula (ladina keeles fibula 'nõel', 'okas'[1]) on haaknõela põhimõttel funktsioneeriv[2] ja pronksiajast keskajani kasutusel olnud sõletüüp, mis koosneb kaaretaolisest sõlekehast ja selle alla kinnitatud nõelast.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Kaarsõle dekoratiivseks osaks on sõle kaar, mis võib olla väga erineva kujuga, isegi kettakujuline (ketassõlgedel). Kaarsõled arenesid välja rõivakinnitusnõeltest juba I aastatuhandel eKr. Eesti alal võeti need kasutusele rooma rauaaja algul.[3]

Eesti ala kaarsõlgedest moodustavad kõige arvukama rühma ambsõled, mis on peamiselt rahvasterännuajale iseloomulik sõlevorm. Enamasti on Eestist leitud ambsõlgede eeskujud lõunapoolse Baltikumi ja Ida-Preisi alade sõled. Samlandi poolsaart peetaksegi Eesti ambsõletüüpide lähtealaks. Läti ja Eesti ambsõlgede tüpoloogia sõle jala kuju alusel esitas Harri Moora 1938. a oma doktoriväitekirjas ja see käibib praeguseni. Eesti ambsõlgesid on põhjalikumalt uurinud Mari-Liis Rohtla.[4]

Jaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti 2.–10. sajandi arheoloogilises materjalis leiduvad kaarsõled jagatakse kaare ja jala kuju ning kaunistuste järgi järgmistesse tüüpidesse[5][6]:

Kaarsõlg kinnitusvahendina riietel[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi arheoloogilisei leide kujutavatele illustratsioonidele on fiibula tavaliselt paigutatud laiema osaga kõrgemal (nii-öelda ristikujuliselt), võib kaasaegsetel kujutistel näha kandmist nõnda, et laiem osa on ette- ja allapoole suunatud ning pikk sõlejalg suunaga taha ja üles.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]