Kaarma õpetajate seminar
Kaarma õpetajate seminar (vene keeles Кармельская учительская семинария) oli Saaremaal Kaarmal asunud pedagoogikaõppeasutus, mis tegutses aastail 1871–1910.
Asutamine ja ülevalpidamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kuni 19. sajandi keskpaigani said Saaremaa luteri usu vallakoolid õpetajaid peamiselt kohalikest kihelkonnakoolidest. Et Saaremaa kihelkonnakoolide õpetuse tase jäi tunduvalt maha Liivimaa mandriosa koolidest, oli ka sealsete rahvakooliõpetajate pedagoogiline ettevalmistus nõrgem. Külakoolmeistrite haridustaseme tõstmiseks valis Saaremaa sinod 1867. aastal õpetajate seminari asutamiseks komitee, kes pöördus vastavasisulise ettepanekuga Saaremaa rüütelkonna poole. Saaremaa rüütelkond otsustas seminari finantseerimise enda kanda võtta, andes asutamiskuludeks 2000 hõberubla ning määras iga-aastaseks toetuseks 1000 hõberubla. Seminari jaoks renditi talu Kaarma kirikumõisalt ja 1870. aastaks valmis ühekordne seminarihoone.[1]
Seminari üle teostas järelevalvet Saaremaa ülemkirikuvöörmünder. Alates 1882. aastast vähendati kiriku osa seminari juhtimises ja õppeasutus allutati rohkem Saaremaa rüütelkonnale. 1886. aastast teostas seminari üle järelevalvet inspektor. Seminari tööd juhtis direktor.
Direktorid ja õpetajad[muuda | muuda lähteteksti]
Seminari juhatasid Kaarma koguduse õpetajad, keda seminari tegevuse ajal oli seitse.
Seminari esimene direktor aastatel 1871–1875 oli Kaarma pastor Julius Leo Immanuel Girgensohn. Talle järgnes aastatel 1876–1878 Christoph Friedrich von Mickwitz. Pärast Christoph Friedrich von Mickwitzi lahkumist täitis Kaarma õpetaja ametit Kärla koguduse õpetaja Johannes Kerg, kes oli aastatel 1879–1882 ka Kaarma õpetajate seminari direktor. Talle järgnes aastatel 1882–1884 Kaarma pastori ja seminari direktorina luuletaja ja kultuuriloolane Martin Lipp. 1884. aastal kutsuti Martin Lipp Kaarmalt Nõo koguduse õpetajaks. Koguduse ja seminari eest hoolitses taas Johannes Kerg. 1885. aasta sügisel asus Kaarma koguduses õpetajaks ning ühtlasi ka Kaarma õpetajate seminari direktoriks ja usuõpetajaks Friedrich Wilhelm Ederberg, kes jäi sinna 17 aastaks (kuni 1902. aastani). Friedrich Wilhelm Ederberg on ka Saaremaa kurttummade asutuse kuratooriumi liige. Viimane Kaarma õpetajate seminari direktor oli aastatel 1903–1910 August Pass.[2]
Seminari esimene õpetaja oli kuni aastani 1882 pedagoog ja põllumajandustegelane Georg Markus. Aastail 1882–1900 oli seminari õpetaja Thomas Undritz. Pärast Undritzi lahkumist kuni seminari sulgemiseni oli seminari õpetaja Johann Kirotar. Alates 1886. aastast oli seminari palgal ka abiõpetaja, kelle ülesandeks oli peamiselt vene keele õpetamine. 1887. aastani oli abiõpetaja Mart Reinik.[3]
Õppetöö[muuda | muuda lähteteksti]
Kaarma õpetajate seminari eesmärk oli vallaametnike ning küla- ja kihelkonnakoolmeistrite ettevalmistamine. Seminari võeti vastu kihelkonnakooliharidusega noormehi, kursus kestis esialgu kolm aastat, alates 1903. aastast pikendati seda ühe aasta võrra.[4] Õppetöö toimus esialgu eesti keeles, alates 1880. aastate teisest poolest hakati seoses venestamisreformidega järk-järgult üle minema vene õppekeelele.
Seminari põhikiri nägi ette 12 õpilase tasuta koolitamise, kellele lisaks võis vastu võtta ka õppemaksu maksvaid noormehi.
Õppeained olid seminari algaastatel nooremas jaos eesti keel, saksa keel, usuõpetus, matemaatika, geograafia, laulmine, orelimäng ja joonestamine. Vanemas jaos lisandusid vene keel ja ajalugu. 1882. aastal kinnitatud ja pikemat aega kehtinud seminari õppekava kohaselt kuulusid kohustuslike ainete hulka usuõpetus, eesti keel, vene keel, saksa keel, aritmeetika, sissejuhatus geomeetriasse, üldajalugu, Venemaa ja Läänemere kubermangude geograafia, laulmine, orelimäng ja looduslugu. Vabatahtlikult võis õppida veel põllumajanduslikke aineid, talurahvaseadusi, võimlemist ja käsitööd. 1886. aastal asendati vabatahtlikud õppeained pedagoogika, ilukirja ja joonestamisega. 1880. aastate teisest poolest süvendati vene keele õpetamist ja alates 1901. aastast õpetati vene keeles kõiki aineid peale üldajaloo.[5]
Õpilased[muuda | muuda lähteteksti]
Seminari esimese põhikirja järgi tuli õppemaksuta vastu võtta üks õpilane igast Saaremaa 12 kihelkonnast. Lisaks võis tasulisse õppesse astuda veel samapalju õpilasi, kusjuures väljastpoolt Saare- ja Muhumaad tulnud seminaristide õppemaks oli kaks korda suurem. Õpilaste arv aastati oli kõikuv, püsides enamasti 25 ümber. Seminari nimekamate kasvandike hulka kuulub näiteks Eesti haridustegelane ja hilisem haridusminister Friedrich Sauer.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Aleksander Elango, Endel Laul, Allan Liim, Väino Sirk. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koostaja ja toimetaja Endel Laul. Toimetaja Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2010. Lk 266–267
- ↑ Kaarma õpetajad läbi aegade. Kaarma Peeter-Pauli koguduse veebisait.
- ↑ Aleksander Elango, Endel Laul, Allan Liim, Väino Sirk. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koostaja ja toimetaja Endel Laul. Toimetaja Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2010. Lk 267–268, 423–424
- ↑ Lembit Andresen. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu III. Koolireformid ja venestamine (1803–1918). Tallinn: Avita, 2002. Lk 331–332
- ↑ Aleksander Elango, Endel Laul, Allan Liim, Väino Sirk. Eesti kooli ajalugu. 2. köide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koostaja ja toimetaja Endel Laul. Toimetaja Veronika Varik. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus, 2010. Lk 267–268, 424
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Johann Kirotar. "Kaarma seminar kui Eesti kultura tegur 1871–1910". // Eesti Kultura I (korraldanud Willem Reiman). Tartu 1911. Lk 37–86