Kšumantsjan Pirguž
| Kšumantsjan Pirguž | |
|---|---|
 Pirguž Rasken Ozksi pidustustel (2007) | |
| Ersa rahva injazor | |
|
Ametiaeg 1999–2019 | |
| Järgnev | Syreś Boläeń |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Grigori Musaljov |
| Sünniaeg |
19. november 1940 Tašto Kšumantsja, Bolšoje Ignatovo rajoon, Mordva ANSV, Nõukogude Liit |
| Surmaaeg |
22. august 2024 (83-aastaselt) Mordva, Venemaa |
| Rahvus | ersa |
| Alma mater | Mordva Riiklik Ülikool |
| Elukutse | matemaatik |
| Tegevusala | ersa rahvuslik liikumine |
Kšumantsjan Pirguž (ersa Кшуманцянь Пиргуж, Kšumancäń Pirguž; kodanikunimega Grigori Musaljov; 19. november 1940 Tašto Kšumantsja – 22. august 2024) oli ersa rahvusliku liikumise tegelane ja injazor.
Kšumantsjani olulised saavutused on ersade avalike palvete taaselustamine ja ersa rahva esinduskogude (Vanemate Nõukogu ja rahvajuhi (injazor)) taastamine.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ta sündis 1940. aastal ersa talupojaperes. Tema isa mobiliseeriti teise maailmasõja tõttu ja ta hukkus 1943. aastal lahingus Harkivi lähedal. Tema ema töötas kolhoosis ja kasvatas üles kolm poega, kellest Pirguž oli noorim.[1]
Pirguž lõpetas piirkondliku keskuse Bolšoje Ignatovo keskkooli, seejärel läbis ajateenistuse Nõukogude armees.[1] Ta õppis Mordva Riiklikus Ülikoolis, mille lõpetas 1967. aastal matemaatika alal. Ta jäi ülikooli juurde oma eriala õpetama ja töötas ka programmeerijana.[2]
Rahvuslik tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]1980. aastate lõpus asus Pirguž ersa rahvusliku liikumise aktivistina tegutsema. 1989. aastast paistis ta kogunemistel silma oma tormiliste sõnavõttude ja radikaalsusega. Tema esimeste algatuste hulgas oli 1990. aastal iga-aastase Velen Ozksi (sõna-sõnalt 'külapalve') palvuse taaselustamine tema sünnikülas.[1][2]
1992. aastal suri mordvalaste rahvuslik liider Dmitri Nadkin, mille järel hakkasid ersade ja mokšade rahvuslik liikumine teineteisest eralduma. Ersade rahvusliku juhtimise etteotsa tõusis Pirguž. 1993. aastal osales ta Ersa Keele Päästmise Fondi asutamises ja juhtis seda mitu aastat. Tema initsiatiivil hakati 1993. aastast tähistama 16. aprillil ersa keele päeva.[3] Samast aastast hakkas fond välja andma soome-ugri rahvaste olukorda kajastavat ja võimukriitilist ajalehte Erzjan Mastor, kus Pirguž oli peatoimetaja asetäitja. Lehe tõttu sattus ta mitu korda süüdistuste alla natsionalismis, ekstremismis ja rahvusliku vaenu õhutamises.[2]
1999. aastal valiti Pirguž ersade injazoriks. Ta andis oma panuse Rasken Ozksi taaselustamisse, mille esimene palvus toimus ka 1999. aastal. Lisaks transportis ta ersakeelset kirjandust vabariigi eri piirkondadesse ja korraldas külades haridusüritusi, tegi koostööd teiste soome-ugri rahvaste aktivistidega, osales Venemaa soome-ugri rahvaste kongressidel (kui Venemaa võimud lasid tal nendele minna) ja esindas ersasid rahvusvahelistel konverentsidel Soomes ja Eestis.[1] Pirguž oli üks aktiivsemaid eestlaste võõrustajad Mordvas. 2014. aastal pälvis ta ersa keele arendamise eest Maarjamaa Risti V klassi teenetemärgi, mida ta sageli avalikel üritustel ka kandis.[2]
Esialgu soosisid võimud Pirguži ettevõtmisi, kuid Venemaa presidendi Vladimir Putini võimuperioodil asus riik tema ettevõtmisi takistama. Rasken Ozks, Velen Ozks ja ersa keele päev on Mordvas kuulutatud riiklikeks tähtpäevadeks, kuid Venemaa võimud on ürituste korraldamise üle võtnud ja rõhutavad üritustel mordvalaseks olemist ning eemaldavad ersa rahvuslikkusele rõhuvaid elemente. Samuti ebaõnnestusid Pirguži katsed püstitada vabariigi pealinna Saranskisse mälestussammas ersa pealikule Purgazile võimude vastuseisu tõttu.[2]
Viimastel eluaastatel jälgis Pirguži tegevust FSB, teda ja tema sõpru arreteeriti, murti korterisse sisse, tungiti kallale, laimati ajakirjanduses ja ähvardati panna hullumajja. 2019. aastal otsustas ersa vanemate nõukogu, et ersa rahvuslikku liikumist on keeruline edendada tollastes Venemaa oludes, ning nad valisid uue injazori, kes ei oleks Venemaa kodakondne ja saaks seega ersa rahvuslikku liikumist neutraalsemas keskkonnas korraldada. Viimane läbiotsimine Pirguži korteris toimus 2023. aastal ja tema vastu algatati kriminaalmenetlus.[2] Teravnev konflikt Venemaa võimudega muutis Pirguži selgemalt venevastasemaks. Viimastel aastatel soosis ta Ersamaa iseseisvumist ja mõistis hukka Venemaa sissetungi Ukrainasse.[1][4]
Pirguž suri ühes Mordva haiglas 22. augustil 2024.[1] Ta maeti koduküla kalmistule.[2]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Pirguži sünniküla Staroje Katšajevo nimetati tema algatusel 1993. aastal ümber ersapärase nimega Tašto Kšumantsja külaks. Teadaolevalt on ta ainus inimene, kes on suutnud Mordva vabariigis venekeelse külanimetuse rahvuskeelseks muuta.[2] Ka on osa tema ersakeelsest nimest (Kšumantsjan) tuletatud tema küla nimest.[1]
Pirguž harrastas Kreeka-Rooma maadlust. Ta osales võistlustel, tuli Saranski linna meistriks ja võitis mitu medalit vabariiklikel võistlustel.[2]
Väärtused
[muuda | muuda lähteteksti]Pirgužile ei meeldinud, et Venemaal räägitakse mordvalastest, sest mordva keelt pole olemas. Tema meelest ei olnud mõtet rääkida ersadest ja mokšadest ühe rahvana ning luua ühist mordva keelt, pigem pidanuks mõlemast rahvast rääkima eraldi. Mordvalasteks pidas ta peamiselt venestunud ersasid ja mokšasid.[2]
Pirguž oli tuntud otsekohese, põhimõttekindla ja kompromissitu mehena.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 5 6 7 "Erzya with a "State-minded" Mindset: Former Erzya Chief Elder Pirguzh Kshumantsyan Dies". Anti-imperial Block of Nations. 2. september 2024. Originaali arhiivikoopia seisuga 18. detsember 2025.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 "In memoriam ersa rahvuse liider Grigori Musaljov 1940-2024". Fenno-Ugria. 22. august 2024.
- ↑ Prozes, Jaak (13. aprill 2014). "Ersa keele päeva hõimuõhtu 14. aprillil". Sirp.
- ↑ Chernin, Velvl (25. märts 2025). "Erzyan National Movement as an Example of Ethnic Separatism in the Russian Federation". Begin–Sadat Center for Strategic Studies.