Kõne ülesehitus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Klassikaline kõne koosneb sissejuhatusest, teemaarendusest ja kokkuvõttest.

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Sissejuhatus peaks püüdma tähelepanu ning andma teada, kes on kõneleja ja miks ta antud teemal räägib. Sissejuhatuse käigus tuleb kuulajatele anda ülevaade teemadest, millest juttu tuleb.[1]

Teemaarendus[muuda | muuda lähteteksti]

Teemaarenduse eesmärgiks on anda edasi teavet või seisukohti. Teemaarenduses esitatavate põhiväidete tõestamisks peavad olema ettevalmistatud veenvad argumendid. Selleks, et kõne oleks lihtsam jälgida on soovitatav liikuda lihtsamatelt teemadelt raskematele ja seostada uut infot juba tuttavaga.[2]

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Kokkuvõtte ülesandeks on räägitust kõige olulisema üldistamine ja rõhutamine. Peamise idee kordamine kokkuvõtvalt aitab kuulajatel kõne põhiidee meelde jätta. Kokkuvõte ei tohiks tulla liiga järsult ega olla ka liiga lohisev ning see paks olema umbes sama pikk kui sissejuhatus.[3]

Olulised punktid kõne koostamisel[muuda | muuda lähteteksti]

  • Kogu info ja punktid peaks olema seotud kõne eesmärgiga.
  • Kasuta kõne struktuuri, et olulisimaid punkte esile tõsta.
  • Kõne struktuur peab olema publikule arusaadav.
  • Klassikaline struktureerimisviis: 10% sissejuhatus, 80% teemaarendus, 10% kokkuvõte. [4]

Peamised kõne ülesehituse meetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Kronoloogilises järjekorras[muuda | muuda lähteteksti]

Jutustavad, ajaloolised, eluloolised või arenduslikud kõned. Kõik tegevused ja sisupuntkid on pandud kronoloogilisse järjestusse.

Induktiivne meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse siis, kui publik on ilmselgelt sinu vastu, eesmärk on, et argumendid kuulatakse ära. Kõigepealt öeldakse punktid ja argumendid ning siis oma esinemise eesmärgi ja ootused publikule.

Deduktiivne meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Publikul on selle meetodiga kõnesid kõige lihtsam järgida, sest algusest peale on teada, mida publikult oodatakse. Kõigepealt öeldakse publikule, mida neilt ootad ning siis tuuakse välja argumendid ja põhjendused selle kasuks.

Probleemne meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Probleemi kirjeldus või analüüs. Kõne lõpus tuleks anda ka omapoolsed võimalikud lahendusvariandid ja -ideed.

Võrdlev meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Võrreldakse kahte või enamat sarnast või erinevat asja. Näiteks USA ja Eesti koolisüsteem, Soome ja Rootsi hokikoondis jms.

Jutustav meetod[muuda | muuda lähteteksti]

Sündmused ja nende ilmekas kirjeldamine. Lugusid jutustades tasub silmas pidada, et mitte kasutada liialt klišeesid.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. https://avalikesinemine.net/kone-osad-sissejuhatus/
  2. https://avalikesinemine.net/kone-osad-teemaarendus/
  3. https://avalikesinemine.net/kone-osad-kokkuvote/
  4. https://www.gingerpublicspeaking.com/article/the-balanced-way-to-structure-a-speech-talk-or-presentation/
  5. https://avalikesinemine.net/kone-osad/