Kääbusspits

Allikas: Vikipeedia
Pomeranian in garden.jpg

Kääbusspits on koeratõug, mis kuulub Euroopa spitside alamrühma, olles Saksa spitside seas väikseim.

See koeratõug muutus populaarseks juba 18. sajandil kuninglikust soost koeraomanike abil. Kuninganna Victorial oli eriti väike kääbusspits, seetõttu muutusid populaarseks ka tõu väiksemad esindajad. Tõu mõõtmed kahanesid juba kuninganna Victoria eluajal 50%. Üldiselt on kääbusspits vastupidav ja terve koer. Kõige sagedamad terviseprobleemid on põlvekedra nihestus ja hingetoru kokkuvarisemine. Harvemini võib koeral esineda nahahaigus alopeetsia X, kõnekeeles tuntud kui must nahahaigus. See on geneetiline haigus, mille tõttu muutub koera nahk mustaks ja karvad tulevad ära kas osaliselt või täielikult.

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspitsid kaaluvad 1,9–3,5 kilogrammi. Seistes on nende turja kõrgus 13–28 cm. Tõule on iseloomulik rebasega sarnased pea ja nina. Nina võib olla must, pruun või karvkattega sama tooni. Silmad on keskmise suurusega, veidi ovaalsed ja asetsevad üksteisest lahus. Kõrvad on väikesed ja püstised. Kääbusspits on kompaktse kehaehitusega. Käpad on väikesed, sarnanevad kassi käppadega. Pikkade karvadega kohev saba on kõrge asetusega, hoidub selja kohale. Kääbusspitside karvkate on tihe ja kahekihiline. Pealmine karvkate on pikk, sirge ja karmi tekstuuriga, kuid alumine on lühike, tihe ning pehme. Kuna kääbusspitsi karvkate on tihe ja karvavahetus pidev, siis soovitavad aretajad koera karvkatet kammida iga päev ja lõigata 1–2 kuu tagant.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspitsid on tavaliselt sõbralikud, mänguhuvilised ja elavad, kuid nad võivad olla ka agressiivsed teiste koerte suhtes, püüdes end neile tõestada. Kääbusspitsid on keskkonna muutuste suhtes valvsad ning teadlikud. Uute stiimulite tõttu võib neil haukumine areneda harjumuseks igas olukorras. Nad on mõnevõrra kaitsvad oma territooriumi suhtes ja seega võivad haukuda, kui nad kuulevad võõraid hääli. Kääbusspitsid on intelligentsed koerad ning nad on kergelt treenitavad.Samas võivad nad olla väga edukad oma tahtmise saavutamises. Need tõukoerad on ekstraverdid ja naudivad tähelepanu, samas võivad nad muutuda domineerivaks, kui neid pole hästi treenitud ja sotsialiseeritud. Nende koerte puhul võivad mänguasjad olla väga tõhusad vahendid üksi olemise treenimiseks.

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Üldine tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspitside oodatav eluiga on 12–16 aastat. Hästi kasvatatud, hea dieediga ja piisava treeninguga koeral on üldjuhul vähe terviseprobleeme. Kui teda hoida pügatuna ja vormis, siis on ta väga vastupidav. Sarnaselt teiste tõukoertega on ka kääbusspitsidel mõned terviseprobleemid, kuigi selline haigus nagu puusa düsplaasia on ebatavaline kääbusspitside väikesest kehakaalust tingituna. Mõned tervisemured võivad tekkida puuduliku hoolitsemise ja hamba-, kõrva- ja silmapuhastamisest. Rutiinse hoolitsemisega saab need terviseprobleemid ära hoida. Kääbusspitside puhul on tavaline varajane hammaste väljakukkumine, ning seetõttu soovitatav on kuiv toit. Kääbusspitsidel on üks väiksemaid pesakondi tõukoerte seas, erinevate allikate kohaselt sünnib ühes pesakonnas 1,9–2,7 kutsikat.

Levinud probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Laigulistel koertel võib esineda kerge kuni raske kurtus, silmasisese rõhu tõus, ametroopia, mikroftalmia ja koloboom. Laigulistel tõukoertel, kelle mõlemad vanemad on ka laigulise karvkattega, võib lisaks esineda veel skeleti, südame ja suguorganite kõrvalekaldeid.

Veel üheks tõule omaseks terviseprobleemiks on põlvekedra nihestus. See juhtub, kui arenguprobleemide või trauma tagajärjel jäävad põlvekedra ümber olevad servad liiga madalaks ning seetõttu võib põlvekeder oma kohalt ära nihkuda.

Treening[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspits on väike, kuid energiline koeratõug. Pidev tähelepanu on neile kasulik, kuid liikumise suhtes on nad vähenõudlikud. Soovituslik on käia lühikestel jalutuskäikudel või lasta neil aias ringi joosta. Kuid koer suudab väsimatult läbida ka pikki maid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeva kääbusspitsi tõu eelkäijad olid suured töökoerad Arktika piirkonnast. Need koerad on üldsusele tuntud kui Wolfspitz või spits tüüpi koerad, sõna tähendab saksa keeles “terav tipp”. Seda kasutas esimesena krahv Eberhard zu Sayn 16. sajandil, viidates koera ninale ja koonule. Arvatakse, et kääbusspitsid põlvnevad saksa spitsist.

Paljudes keeltes on tõug saanud nime Pommeri piirkonna järgi, mis asub Põhja-Poolas ja Saksamaal Balti mere ääres. Kuigi see ei ole tõu lähtekoht, on see ala siiski esimeste seda tüüpi koerte aretamisega seotud. Oli vähe korrektset dokumentatsiooni tõu ajaloo kohta kuni seda tutvustati Ühendkuningriigis.

Varajane modernne säilinud viide kääbusspitsi tõule pärineb James Boswelli päevikust “Boswell on the Grand Tour: Germany and Switzerland” 2. novembrist 1764. Prantsuse härrasmehel oli kääbusspits nimega Pomer, kellesse ta väga kiindunud oli. Thomas Pennanti “A Tour in Scotland” (1769) kirjeldab Londonist pärit loomakaupmehe aretustööd kääbusspitsi ja hundi järeltulijate näol. Kaks Briti kuningliku perekonna liiget mõjutasid samuti tõu evolutsiooni - 1767. aastal tõid Kuninganna Charlotte ja Kuningas George III kaks kääbusspitsi Inglismaale.