Kääbusspits

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kääbusspits
Pomeranian 600.jpg
FCI standard nr 97
Rühm 5: spitsilaadsed ja algupärased tõud
Alarühm 4: euroopa spitsid
Alajaotis e: pommeri/kääbusspits
Standard nr 97   25.01.2013 (en )
Päritolumaa Saksamaa Saksamaa
Pommeri ajalooline piirkond
Kohalik nimi Deutscher Spitz Klein, Zwergspitz, Toy Spitz
Hüüdnimed Pom
Tüüp spits
Töökatsed ei
Kasutus valve- ja seltsikoer
Tunnused
Turja kõrgus 18–22 cm
Kattekarv peal ja kõrvadel lühike, mujal pikk ja sirge pealiskarv, aluskarv lühike ja puuvillataoline
Karvkate must, pruun, valge, punane, hundihall jm
Eluiga 12–16 aastat
Commons-logo.svg Meediafailid Wikimedia Commonsis
Koer (Canis lupus familiaris)

Kääbusspits (inglise Pomeranian (dog)) on koeratõug, mis kuulub FCI liigituse järgi spitsilaadsete ja algupäraste tõugude rühma ning euroopa spitside alarühma. Kääbusspits on üks saksa spitss suurusvariante.[1]

See koeratõug muutus tänu kõrgemast soost omanikele populaarseks juba 18. sajandil. Kuninganna Victorial oli eriti pisike kääbusspits, mistõttu taheti just tõu väiksemaid esindajaid. Üldiselt on kääbusspits vastupidav ja terve koer. Levinumad terviseprobleemid on põlvekedra nihestus ja hingetoru ahenemine. Harvem esineb alopeetsia ja hüperpigmentatsioonina avalduvat nahahaigust (nn alopeetsia X), mida on täheldatud puudlite ja spitsilaadsete tõugude seas.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspitsid kaaluvad 1,9–3,5 kilogrammi. Seisva koera turjakõrgus on 18–22 cm.[1] Tõule on iseloomulik rebasesarnane pea ja nina. Nina võib olla must või pruuni karvastiku puhul maksavärvi. Silmad on keskmise suurusega, veidi ovaalsed ja tumedat värvi. Kõrvad on väikesed ja püstised ning asetsevad lähestikku.

Kääbusspits on kompaktse kehaehitusega. Käpad on ümarad kaardunud varvastega, nn kassikäpad. Saba on kohev, kõrge asetusega ja toetub seljale. Kääbusspitside karvkate on tihe ja kahekihiline. Pealiskarv on pikk ja sirge, karmi tekstuuriga, kuid aluskarv on lühike, tihe ja pehme. Kuna kääbusspitsi karvkate on tihe ja karvavahetus pidev, siis soovitavad aretajad koera kammida iga päev ning piirata karva 1–2 kuu tagant.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspitsid on tavaliselt sõbralikud, mänguhuvilised ja elavad. Nad on valvsad ja tähelepanelikud ning tundliku närvikava tõttu võib neil haukumine areneda harjumuseks igas olukorras. Nad kaitsevad oma territooriumi ja võivad teiste koerte vastu olla agressiivsed. Kääbusspitsid on intelligentsed ja kergelt treenitavad koerad. Üldiselt naudivad nad tähelepanu ja suhtlemist, kuid võivad muutuda domineerivaks, kui neid pole hästi treenitud ja sotsialiseeritud. Üksiolekuga harjutamiseks võib abi olla mänguasjadest.

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspits

Üldine tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspitside keskmine eluiga on 12–16 aastat. Hästi kasvatatud, õige toitumusega ning piisava kehalise ja vaimse koormusega koeral on üldjuhul vähe terviseprobleeme. Kui kääbusspitsi hoida pügatuna ja heas füüsilises vormis, siis on ta väga vastupidav. Terviseprobleemid võivad tekkida puuduliku hoolitsuse, näiteks ebapiisava hamba-, kõrva- ja silmapuhastuse tõttu. Kääbusspitside puhul on tavaline varajane hammaste väljalangemine. Neil on üks väiksemaid pesakondi tõukoerte seas: eri allikate kohaselt sünnib pesakonnas keskmiselt 1–3 kutsikat.[3]

Levinud probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Marmormustriga (merle) koertel võib esineda kerge kuni raske kurtus ning silmahaigused, nagu silmasisese rõhu tõus, ametroopia, mikroftalmia ehk pisisilmsus ja koloboom. Merle-värvusega koertel, kelle mõlemad vanemad on samuti merle-värvusega, võib lisaks esineda luustiku, südame ja suguelundite kõrvalekaldeid.[4]

Üks tõule omastest terviseprobleemidest on põlvekedra nihestus. See juhtub, kui arenguprobleemide või trauma tagajärjel jäävad põlvekedra ümber olevad luuservad liiga madalaks, mistõttu võib põlvekeder oma kohalt ära nihkuda.

Treenimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspits on väike, kuid energiline koeratõug. Talle tuleb kasuks sage tegelemine, kuid ta ei taha palju liikuda. Soovituslik on käia lühikestel jalutuskäikudel või lasta koeral joosta aias või pargis, kuigi spitsidele omaselt suudab see tõug väsimatult läbida ka pikki maid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeva kääbusspitsi eelkäijad olid suured töökoerad Arktika piirkonnast. Need koerad olid tuntud kui Wolfspitzi või spitsi tüüpi koerad. Sõna Spitz tähendab saksa keeles teravat tippu. Seda kasutas esimesena krahv Eberhard zu Sayn 16. sajandil, viidates koera ninale ja koonule. Kääbusspitsi peetakse Saksa spitsist põlvnevaks.

Paljudes keeltes on tõug saanud nime Pommeri piirkonna järgi, mis asub Põhja-Poolas ja Saksamaal Läänemere ääres. Kuigi see ei ole tõu eellaste päritolupaik, aretati seal arvatavalt esimesi kääbusspitsi tüüpi koeri. Säilinud on vähe dokumentatsiooni tõu ajaloo kohta enne tema jõudmist Ühendkuningriiki.

Üks varasemaid säilinud viiteid kääbusspitsi tõule pärineb James Boswelli päevikust "Boswell on the Grand Tour: Germany and Switzerland" 2. novembrist 1764: "Prantsuse härrasmehel oli kääbusspits nimega Pomer, kellesse ta väga kiindunud oli." [5] Thomas Pennanti teoses "A Tour in Scotland" (1769) kirjeldatakse Londonist pärit loomakaupmehe aretustööd kääbusspitsi ja hundi ristamisel. Kaks Briti kuningliku perekonna liiget mõjutasid samuti tõu arengut – 1767. aastal tõid kuninganna Charlotte ja kuningas George III kaks kääbusspitsi Inglismaale.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "German Spitz, Including Keeshond and Pomeranian". Federation Cynologique Internationale. Vaadatud 21. detsember 2017.
  2. Frank, Linda A.; Hnilica, Keith A.; Oliver, Jack W. (21. oktoober 2004). "Adrenal steroid hormone concentrations in dogs with hair cycle arrest (Alopecia X) before and during treatment with melatonin and mitotane". Veterinary Dermatology 15 (5): 278–284. Vaadatud 21. detsember 2017 – Wiley Online Library vahendusel. 
  3. Borge, Kaja Sverdrup; Tønnessen, Ragnhild; Nødtvedt, Ane; Indrebø, Astrid. "Litter size at birth in purebred dogs—A retrospective study of 224 breeds". Theriogenology 75 (5): 911–919. PMID 21196028. doi:10.1016/j.theriogenology.2010.10.034. "Pomeranian and Toy Poodle had the smallest mean litter size in our study [2.4], which is in line with the results of previous studies [7–9,15]. A mean litter size of 2.0 puppies in Pomeranian was reported in the Australian study (n 2) [15]. In studies including only registered puppies, Lyngset et al [7], Tedor [8] and Bergström et al [9] found a mean litter size of 2.04 (n 108), 2.71 (n 33,648) and 1.9 (n 954) puppies in Pomeranian, respectively." 
  4. "Merle". UC Davis Veterinary Genetics Laboratory. Vaadatud 21. detsember 2017.
  5. James Boswell. "Boswell on the Grand Tour: Germany and Switzerland". (lk 165). 1st ed., 1764. McGraw-Hill. Vaadatud 21. detsember 2017.