Kääbusspits

Allikas: Vikipeedia
Kääbusspits
Pomeranian 600.jpg
FCI standard nr 97
Rühm 5: spitsilaadsed ja algupärased tõud
Alarühm 4: euroopa spitsid
Alajaotis e: pommeri/kääbusspits
Standard nr 97   25.01.2013 (en )
Päritolumaa Saksamaa Saksamaa
Pommeri ajalooline piirkond
Kohalik nimi Deutscher Spitz Klein, Zwergspitz, Toy Spitz
Hüüdnimed Pom
Tüüp spits
Töökatsed ei
Kasutus valve- ja seltsikoer
Tunnused
Turja kõrgus 18–22cm
Kattekarv peal ja kõrvadel lühike, mujal pikk ja sirge pealiskarv, aluskarv lühike ja puuvillataoline
Karvkate must, pruun, valge, punane, hundihall jm
Eluiga 12–16 aastat
Commons-logo.svg Meediafailid Wikimedia Commonsis
Koer (Canis lupus familiaris)

Kääbusspits ehk pomeranian on koeratõug, mis kuulub FCI liigituse järgi spitsilaadsete ja algupäraste tõugude rühma ning euroopa spitside alarühma. Kääbusspits on üks saksa spitsi suurusvariante.[1]

See koeratõug muutus populaarseks juba 18. sajandil mitmete kõrgemast soost omanike tõttu. Kuninganna Victorial oli eriti väike kääbusspits, mistõttu muutusid populaarseks tõu väiksemad esindajad. Üldiselt on kääbusspits vastupidav ja terve koer. Levinumad terviseprobleemid on põlvekedra nihestus ja hingetoru ahenemine. Harvem esineb alopeetsia ja hüperpigmentatsioonina avalduvat nahahaigust (nn alopeetsia X), mida on täheldatud puudlite ja spitsilaadsete tõugude seas.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspitsid kaaluvad 1,9–3,5 kilogrammi. Seistes on nende turjakõrgus 18–22 cm.[1] Tõule on iseloomulik rebasesarnane pea ja nina. Nina võib olla must või pruuni karvastiku puhul maksavärvi. Silmad on keskmise suurusega, veidi ovaalsed ja tumedat värvi. Kõrvad on väikesed ja püstised ning asetsevad lähestikku. Kääbusspits on kompaktse kehaehitusega. Käpad on ümarad kaardunud varvastega nn kassikäpad. Saba on kohev, kõrge asetusega ja toetub seljale. Kääbusspitside karvkate on tihe ja kahekihiline. Pealiskarv on pikk ja sirge, karmi tekstuuriga, kuid aluskarv on lühike, tihe ning pehme. Kuna kääbusspitsi karvkate on tihe ja karvavahetus pidev, siis soovitavad aretajad koera kammida iga päev ja piirata karva 1–2 kuu tagant.

Käitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspitsid on tavaliselt sõbralikud, mänguhuvilised ja elavad, kuid nad võivad olla agressiivsed teiste koerte suhtes. Kääbusspitsid on ümbruskonna suhtes valvsad ja tähelepanelikud. Tundliku närvikava tõttu võib neil haukumine areneda harjumuseks igas olukorras. Nad on mõnevõrra kaitsvad oma territooriumi suhtes. Kääbusspitsid on intelligentsed ja kergelt treenitavad koerad. Üldiselt naudivad nad tähelepanu ja suhtlemist, kuid võivad muutuda domineerivaks, kui neid pole hästi treenitud ja sotsialiseeritud. Nende koerte puhul võivad mänguasjad olla tõhusad vahendid üksiolekuga harjutamiseks.

Tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Pomeranian in garden.jpg

Üldine tervis[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspitside keskmine eluiga on 12–16 aastat. Hästi kasvatatud, õige toitumusega ja piisava kehalise ja vaimse koormusega koeral on üldjuhul vähe terviseprobleeme. Kui kääbusspitsi hoida pügatuna ja heas füüsilises vormis, siis on ta väga vastupidav. Terviseprobleemid võivad tekkida puuduliku hoolitsuse, näiteks ebapiisava hamba-, kõrva- ja silmapuhastamise tõttu. Kääbusspitside puhul on tavaline varajane hammaste väljalangemine. Kääbusspitsidel on üks väiksemaid pesakondi tõukoerte seas, erinevate allikate kohaselt sünnib ühes pesakonnas keskmiselt 1,9–2,7 kutsikat.[3]

Levinud probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Marmormustriga (merle) koertel võib esineda kerge kuni raske kurtus ja silmahaigused, nagu silmasisese rõhu tõus, ametroopia, mikroftalmia ehk pisisilmsus ja koloboom. Merle-värvusega koertel, kelle mõlemad vanemad on samuti merle-värvusega, võib lisaks esineda veel luustiku, südame ja suguorganite kõrvalekaldeid.[4]

Üheks tõule omaseks terviseprobleemiks on põlvekedra nihestus. See juhtub, kui arenguprobleemide või trauma tagajärjel jäävad põlvekedra ümber olevad luuservad liiga madalaks ning seetõttu võib põlvekeder oma kohalt ära nihkuda.

Treenimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kääbusspits on väike, kuid energiline koeratõug. Talle tuleb kasuks sage tegelemine, kuid liikumise suhtes on ta vähenõudlik. Soovituslik on käia lühikestel jalutuskäikudel või lasta koeral joosta aias või pargis. Spitsidele omaselt suudab see tõug väsimatult läbida ka pikki maid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeva kääbusspitsi eelkäijad olid suured töökoerad Arktika piirkonnast. Need koerad olid tuntud kui Wolfspitz või spitsitüüpi koerad. Sõna Spitz tähendab saksa keeles “terav tipp”. Seda kasutas esimesena krahv Eberhard zu Sayn 16. sajandil, viidates koera ninale ja koonule. Kääbusspitsi peetakse saksa spitsist põlvnevaks.

Paljudes keeltes on tõug saanud nime Pommeri piirkonna järgi, mis asub Põhja-Poolas ja Saksamaal Läänemere ääres. Kuigi see ei ole tõu eellaste päritolupaik, aretati selles piirkonnas arvatavalt esimesi kääbusspitsi tüüpi koeri. Säilinud on vähe dokumentatsiooni tõu ajaloo kohta enne tema levikut Ühendkuningriiki.

Üks varasemaid säilinud viiteid kääbusspitsi tõule pärineb James Boswelli päevikust “Boswell on the Grand Tour: Germany and Switzerland” 2. novembrist 1764: "Prantsuse härrasmehel oli kääbusspits nimega Pomer, kellesse ta väga kiindunud oli." [5] Thomas Pennanti “A Tour in Scotland” (1769) kirjeldab Londonist pärit loomakaupmehe aretustööd kääbusspitsi ja hundi ristamisel Kaks Briti kuningliku perekonna liiget mõjutasid samuti tõu arengut – 1767. aastal tõid kuninganna Charlotte ja kuningas George III kaks kääbusspitsi Inglismaale.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "German Spitz, Including Keeshond and Pomeranian". Federation Cynologique Internationale. Kasutatud 21. detsember 2017.
  2. Frank, Linda A.; Hnilica, Keith A.; Oliver, Jack W. (21. oktoober 2004). "Adrenal steroid hormone concentrations in dogs with hair cycle arrest (Alopecia X) before and during treatment with melatonin and mitotane". Veterinary Dermatology 15 (5): 278–284. Vaadatud 21. detsember 2017 – Wiley Online Library vahendusel. 
  3. Borge, Kaja Sverdrup; Tønnessen, Ragnhild; Nødtvedt, Ane; Indrebø, Astrid. "Litter size at birth in purebred dogs—A retrospective study of 224 breeds". Theriogenology 75 (5): 911–919. PMID 21196028. doi:10.1016/j.theriogenology.2010.10.034. "Pomeranian and Toy Poodle had the smallest mean litter size in our study [2.4], which is in line with the results of previous studies [7–9,15]. A mean litter size of 2.0 puppies in Pomeranian was reported in the Australian study (n 2) [15]. In studies including only registered puppies, Lyngset et al [7], Tedor [8] and Bergström et al [9] found a mean litter size of 2.04 (n 108), 2.71 (n 33,648) and 1.9 (n 954) puppies in Pomeranian, respectively." 
  4. "Merle". UC Davis Veterinary Genetics Laboratory. Kasutatud 21. detsember 2017.
  5. James Boswell. "Boswell on the Grand Tour: Germany and Switzerland". (lk 165). 1st ed., 1764. McGraw-Hill. Kasutatud 21. detsember 2017.