Juravičy klooster

Allikas: Vikipeedia
Juravičy klooster tänapäeval

Juravičy klooster (vene keeles Свято-Рождество-Богородичный Юровичский мужской монастырь) on õigeusu mungaklooster, mis asub Valgevenes Homieli oblastis Kalinkavičy rajoonis Juravičy külanõukogus Juravičy agrolinnakeses. Varem asus seal nunnaklooster, veel varem aga jesuiitide klooster.

Kloostri säilinud hooned ja kirik (praegu katoliku kirik) on muinsuskaitse all.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kloostrikompleks XIX sajandil

XVII sajandil asusid Juravičy külla elama jesuiidid, kes sinna aastal 1673 püstitasid kabeli, kuhu toodi ka imettegev ikoon. Aastal 1681 asutasid nad sinna misjonipunkti.

Aastail 1726–1746 ehitati sealsed puidust hooned ümber kivihooneteks.[1] Aastal 1754 kujunes misjonijaam jesuiitide residentsiks, mille juures avati kaks aastat hiljem kool. Aastal 1778 hakkas Juravičys tegutsema jesuiitide kolleegium. Kloostril olid ka oma teater ja raamatukogu.[2]

Aastal 1793 läks Juravičy teisel Poola jagamisel Vene impeeriumi koosseisu. Aastal 1820 likvideeriti Venemaal jesuiitide ordu, seejärel asusid kloostrisse jesuiitide asemel bernardiinid.[3] Aastal 1836 ehitati alevisse ka õigeusu kirik. Novembriülestõusu järel konfiskeeriti klooster katoliiklastelt, ent aastal 1841 tagastati see katoliiklastele.[4] Jaanuariülestõusu järel konfiskeeriti katoliiklastelt aga nii klooster kui kirikud ja anti need õigeusu kiriku käsutusse.[5] Enne lahkumist lasi viimane vaimulik kohalikul kunstnikul maalida ikooni koopia ja saatis selle Krakówisse[6]

Aastal 1865 hakkas kompleksis tegutsema nunnaklooster. Kompleks restaureeriti aastail 1871–1873, aastail 1873–1876 lisati kirikule aga 12 sibulkuplit. Nõukogude võim konfiskeeris kloostri liturgilised varad, aastal 1930 aga klooster suleti. Arvati, et sealjuures hävis ka sealne ikoon, ent hiljem selgus, et üks naabruses asuv majapidamine säilitas seda, oodates kloostri taastamist. Hiljem kasutas kohalik kolhoos kirikut telliste hankimiseks.

Aastal 1993 tagastati kloostrikompleks õigeusu kirikule ja seal avati taas nunnaklooster. 18. septembril 2005 muudeti nunnaklooster mungakloostriks.[7]

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa kloostrikompleksist valmis aastail 1710–1746, ent väiksemad tööd jätkusid aastani 1825. Kompleksi kuuluvad tänapäeval kirikuhoone, kolleegiumihoone, piirdemüür ja värav. Müüri kaunistavad ümmargused tornikesed.[8]

Kirikuhoone on kolmelööviline kahe torniga basiilika, mille otsas asub ümmargune apsiid. Fassaadi kaunistavad avatud talastik ja pilastrid, lisaks veel erikujulised aknad ja nišid. Nišid ja liseenid ehivad ka kiriku külgseinu. Altari lähedal paikneb kahekorruseline käärkamber. Käärkambrist algab kahekorruseline koridor, mis viib kolleegiumihoonesse. Kiriku all asub krüpt.[9]

Kolleegiumihoone on kahekorruseline П-tähe kujuline ehitis. Selle nurkades asuvad tornid. Hoone seinu liigendavad korrapäraselt paiknevad pilastrid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jerzy Kowalczyk, Świątynie i klasztory późnobarokowe w archidiecezji lwowskiej [w] Rocznik Historii Sztuki, 2003, Nr XXVIII, lk 197.
  2. Блінова Т. Юравіцкая езуіцкая рэзідэнцыя // ВКЛ. Энцыкл. Kd. 2. — Менск, 2005, lk 771.
  3. Каталіцкія храмы Беларусі. — Минск, 2000. — lk. 157–158.
  4. Аляксандр Ярашэвіч. Пакуты Юравіцкага касцёла // «Наша Вера» № 2 (24), 2003.
  5. Ісаенка У.Ф. Юравічы над Прыпяццю. Мн., 2000.
  6. .Описание церквей и приходов Минской епархии. ― Мн., 1878—1879. Вып. VIII, lk 148–151
  7. globus.tut.by
  8. Grzegorz Rąkowski, Ilustrowany przewodnik po zabytkach kultury na Białorusi, Warszawa: Burchard Edition, 1997, lk 95–97, ISBN 83-904446-9-0, OCLC 835719268.
  9. Дзяржаўны спіс гісторыка-культурных каштоўнасцей Рэспублікі Беларусь: [Даведнік] / Склад. В. Я. Абламскі, І. М. Чарняўскі, Ю. А. Барысюк — Мн.: БЕЛТА, 2009, lk 684. ISBN 978-985-6828-35-8.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]