José Santos Zelaya

Allikas: Vikipeedia

José Santos Zelaya (José Santos Zelaya López; 1. november 185317. mai 1919) oli Nicaragua poliitik, sõjaväelane ja ka Nicaragua president. Teme võimuloleku perioodi peetakse tänapäevase Nicaragua kujunemisajaks.[1]

José Santos Zelaya sündis 1. novembril 1853 Managuas. Poliitilistelt vaadetelt oli ta liberaal.

Roberto Sacasa võimuloleku ajal tabas Nicaraguat poliitiline kriis. Nicaraguas oli presidentide teine ametiaeg põhiseaduslikult keelustatud ja kuigi esimesel korral oli ta olnud vaid ajutine president, tekitas see lõhe tema oma partei ridades, samuti tõi see kaasa ka liberaalsemate ringkondade pahameele. 28. aprillil 1893 tipnes see ülestõusuga Granadas ja ülestõusnud valisid presidendiks Eduardo Montiel de la Cerda. Kuigi Roberto Sacasa ametiaeg oleks pidanud kestma aastani 1895, loobus ta samal aastal vabatahtlikult võimuks ja määras enda asemele riigi uueks presidendiks Salvador Machado Agüero.

Liberaalsete vaadetega José Santos Zelaya jätkas siiski võitlust koos Joaquín Zavalaga valitsuse kukutamiseks. 11. juulil õnnestus neil vallutada León ja 16. juulil andis Salvador Machado Agüero võimu viimasele üle. See omakorda andis vähem kui kuu aja pärast riigi valitsemise üle José Santos Zelayale.

Aastail 18931894 pidas Nicaragua maha võiduka sõja eelmist konservatiivset valitsust toetanud naaberriik Hondurasega. Aastal 1894 alustas Zelaya sõjalist kampaaniat Moskiitoranniku hõivamiseks. Piirkond kuulus formaalselt küll Nicaraguale, aga praktiliselt oli see Suurbritannia protektoraat, kus elavatel miskitodel oli oma autonoomne riik. Zelaya muutis piirkonna mõningase autonoomiaga Nicaragua provintsiks.

Tema võimuloleku ajal moderniseeriti Nicaragua. Zelaya eestvedamisel võeti vastu mitmeid uusi seadusi, võeti kasutusele habeas corpus'e printsiip. Ajal, mil kavandati Vaikse ja Atlandi ookeani vahelist kanalit, tõi Zelaya Kesk-Ameerika riikide presidendid kokku läbirääkimistele, et need riigid võiks ühiselt kanali ehitada, millest siis oleks ka ühiselt tulu lõigatud. Guatemala presidendi Estrada Cabrera vastutegevus (talle ei meeldinud, et uus kanal läheb läbi Nicaragua territooriumi) ja USA toetatud Panama iseseisvumine (see riik andis välisinvestoritele ülimalt soodsad lepingutingimused) tegid aga projektile lõpu, kuna valminud Panama kanali kõrvale teise rajamine võimalikke investeerijaid ei huvitanud.[2]

Zelaya muutis kooliskäimise kohustuslikuks ja rajas tasuta haridussüsteemi. Ta rajas riiki telegraafside, postkontorite võrgustiku, alustas riigis maanteede ja raudteede võrgustiku ehitamist. Nicaragua muutus Kesk-Ameerika jõukaimaks riigiks. Zelaya unistas Kesk-Ameerika Ühendriikide rajamisest, aga tema diplomaatilised üritused jooksid Guatemala vastuseisu tõttu luhta.

Taoline poliitika ohustas USA huvisid piirkonnas ja see asus koos Guatemala valitsusega toetama Nicaragua konservatiivseid jõudusid. Aastal 1907 alustas USA laevastik Nicaragua sadamate hõivamist.

Aastal 1909 hukati mitmed tabatud USA sõdurid. See tõi kaasa suurema USA interventsiooni, mille tagajärjel loobus Zelaya aasta lõpus võimust ja otsis varjupaika Mehhikost, andes võimu üle José Madriz Rodriguezele (sealne president Porfirio Díaz oli Zelaya koostööpoliitika innukas toetaja).

Veel samal aastal suundus Zelaya Pariisi, kus sattus Guatemala kirjaniku, aususe poolest kuulsaks saanud ajakirjaniku ja konsuli Enrique Gómez Carrillo rünnakute objektiks (korraldused selleks kampaaniaks pärinesid Estrada Cabreralt). José Santos Zelaya vastas omapoolse raamatuga, kus tutvustas Guatemala poliitika telgitaguseid (riigil oli suur välisvõlg ja selle välispoliitikat määrasid võlausaldajad), samuti ka USA sekkumist Nicaragua siseasjadesse. Zelayat asusid toetama ka kirjanik Ruben Darío ja Colombia konsul José María Vargas Vila.

José Santos Zelaya suri 17. mail 1919 New Yorgis reisil olles.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. osé Santos Zelaya: President of Nicaragua, 5-18; Adán Selva, Lodo y ceniza de una política que ha podrido las raices de la nacionalidad nicaragüense ( Managua, 1960), 48-49; Gregorio Selser, Nicaragua de Walker a Somoza ( Mexico, 1984), 82.
  2. Buchenau, J. Under the shadow of the Giant: the creation of Mexico's policy to Central America (1876-1930). University of Alabama, Estados Unidos, 1996

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Eelnev
Joaquín Zavala Solís
Nicaragua president
31. juuli 189321. detsember 1909
Järgnev
José Madriz Rodriguez