Jossif Šklovski
.jpg)
Jossif Samuilovitš Šklovski (vene keeles Иосиф Самуилович Шкловский; 1. juuli (vkj 16. juuni) 1916 Hluhhiv, Tšernigivi kubermang – 3. märts 1985 Moskva) oli Nõukogude Liidu astronoom (astrofüüsik).
Pärast 1938. aastal Moskva Riikliku Ülikooli füüsikateaduskonna lõpetamist asus Šklovski tööle Šternbergi Riiklikku Astronoomiainstituuti, kus 1943. aastal kaitses füüsika-matemaatikakandidaadi ja 1949. aastal füüsika-matemaatikadoktori väitekirja ("Некоторые вопросы физики верхних слоёв солнечной атмосферы").[1]
Aastatel 1953–1985 oli ta Šternbergi instituudi raadioastronoomia osakonna juhataja ja 1961–1985 ühtlasi Moskva ülikooli astrofüüsika kateedri juhataja.[1]
Jossif Šklovski teadustöö hõlmas teoreetilist astrofüüsikat, röntgenastronoomiat ja raadioastronoomiat.[1]
Ta pakkus välja esimese täieliku evolutsioonilise skeemi planetaarsete udukogude ja nende tuumade jaoks, selgitades nende teket punaste hiiude evolutsiooni ja valgete kääbuste tekke tulemusena. Viis läbi töid kvasarite, pulsaride, kosmilise röntgeni- ja gammakiirguse allikate olemuse uurimiseks.[1]
Šklovski on kirjutanud mitu monograafiat ja populaarteaduslikku raamatut. Viimastest menukaim on "Вселенная, жизнь, разум" (1962), mis tõlgiti inglise, bulgaaria, hispaania, itaalia, prantsuse, tšehhi ja eesti ("Universum, elu, mõistus",1981[2]) keelde ning äratas laialdast tähelepanu intelligentse eluvormi olemasolu probleemile väljaspool planeeti Maa.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1960 – Lenini preemia (konkreetse töö eest aparaadiehituse valdkonnas)[1]
- 1966 – valiti NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks
- 1967 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 1973 – valiti USA Riikliku Teaduste Akadeemia välisliikmeks[3]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Шкловский, Иосиф Самуилович. letopis.msu.ru.
- ↑ Jossif Šklovski. "Universum, elu, mõistus". raamatukoi.ee.
- ↑ I. S. Shklovsky. nasonline.org.