Joseph-Ignace Guillotin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Gillotine-JosephIgnace crop.jpg

Joseph-Ignace Guillotin (28. mai 1738 Saintes26. märts 1814) oli prantsuse arst, poliitik ja vabamüürlane, kes 10. märtsil 1789 käis välja mõtte korraldada surmanuhtlust vähem piinarikkal viisil. Ta ei mõelnud välja giljotiini ja oli tegelikult surmanuhtluse vastane, kuid sellegipoolest sai tema nimest seadeldise eponüüm. Tegelik mehhanismi leiutaja ja arendaja oli Antoine Louis.

Noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Joseph-Ignace Guillotin sündis 28. mail 1738 Saintes'is Prantsusmaal. Ta oli üheksas kolmeteistlapselises peres. Tema vanemateks olid Joseph-Alexandre Guillotin, žirodiinist advokaat ja Cathrine-Agathe Martin. Seitse aastat õppis Guillotin jesuiitide kolledžis Bordeaux’s, kus ta omandas keskhariduse. Hiljem töötas ta õpetajana iirlaste kolledžis Bordeaux’s. 1763. aastal otsustas ta jätkata oma õpinguid Reimsis meditsiini erialal ja 1768. aastal Pariisis, kus ta õppis kolm aastat tänu õpitoetusele (stipendium), mis talle anti. Temast sai Pariisis olles Antoine Petit' õpilane. Doktorikraadi omandas ta 1768. aastal Reimsi ülikoolist ja hiljem Pariisis, kust ta lõpetas tiitliga doktor-regent. Samas osakonnas, mille ta ise lõpetas, hakkas ta loenguid pidama nii anatoomias ja füsioloogias kui ka patoloogias aastatel 1778–1783. 14. juulil 1787 abiellus ta Elise Saugrainiga.

Poliitiline karjäär ja giljotiin[muuda | muuda lähteteksti]

Enne Prantsuse revolutsiooni kogus Guillotin tuntust mitmete poliitiliste väljaannetega ja paljude reformidega, mida ta ellu viia üritas. Assamblee liikmena keskendus ta põhiliselt meditsiinireformi sisseviimisele. 10. oktoobril 1789 tegi ta surmanuhtluseteemalisel debatil ettepaneku surmamõistetute peade maha raiumiseks, mille jaoks tuleks kasutada uutmoodi „mehhanismi“. Seda „mehhanismi“ kirjeldas Guillotin ise kui valutut pea maharaiumise meetodit. Tema väljaütlemine ilmus rojalistlikus nädalalehes Les Actes des Apotres. Sellel ajal oli Prantsusmaal tavaks pea maharaiumiseks kasutada kirvest või mõõka, mis ei taganud alati silmapilkset surma. Lisaks sellele oli pea maharaiumine ainult aadli privileeg. Tavainimest ootas selle asemel poomine. Guillotin oli veendunud, et kui võtta kasutusele uus mehaaniline tapameetod, tunneks rahvas, et nende inimõigustest peetakse lugu. Tegelikult oli Guillotin surmanuhtlusvastane ning lootis, et humaansem tapamasin on vaid samm lähemale surmanuhtluse täielikule keelustamisele ja kaotamisele. Samuti lootis ta, et surmanuhtlust hakkab pealt nägema vähem peresid ja lapsi ning tõotas, et surmanuhtlused hakkavad edaspidi olema privaatsemad ja isiklikumad. Lisaks sellele uskus ta, et riiklik surmanuhtlusstandard vähendaks kurja ja ebaõiglast süsteemi. 1. detsembril 1789 tegi dr. Guillotin assambleele seoses surmanuhtlusega remargi: „Nüüd, minu masinaga raiun ma pea otsast silmapilguga, ja see on täiesti valutu!" Sellest väljaütlemisest sai kiiresti levinud nali. Kogu ülejäänud elu kahetses Guillotin, et tema järgi nimetati giljotiinmehhanism. Giljotiini disainis Prantsuse arst Antoine Louis ja selle esmaseks ehitajaks oli sakslane Tobias Schmidt. Esimene avalik hukkamine ja ametlik kasutamine toimus 1792. aasta aprillis. Sellest tapameetodist sai suur vaatamisväärsus ja Prantsuse revolutsiooni ajal rajati Revolutsiooni väljakule, kus hukkamised toimusid, isegi giljotiini nimelisi kohvikuid. Giljotineerimisest sai paljude jaoks igapäevane vaatamisväärsus ja vägagi populaarne meelelahutus. Giljotiini tõhusus seisneb selle mehhanismis. Giljotiini tera purustab seljanärvi, mille tagajärjel kaob kohe teadvus, mistõttu surm on kohene ja valutu. Giljotiin koosneb puust raamist ning selle sisenurga all olevast terast, mis kulgeb piki soont. Nöörist tõmmates kergitab timukas raskustega täiendatud puust raami. Ohvri pea asetatakse raamil olevasse puidust sisselõikesse, mida nimetatakse silmuseks. Kui timukas nööri lahti laseb, langeb raskusjõu tõttu tera.

Meditsiinikarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Guillotin oli üks esimesi prantsuse arste, kes tunnustas Edward Jenneri leiutatud vaktsineerimist. Alates 1805. aastast sai temast Pariisi Vaktsineerimise Komitee president.

Eraelu[muuda | muuda lähteteksti]

Seos giljotiiniga häbistas Guillotini perekonda sedavõrd, et nad palusid Prantsuse valitsust giljotiinile uus nimetus anda, kuid valitsus keeldus nende ettepanekust. Seetõttu muutsid nad ise oma perekonnanime ära.

Kokkusattumuse tulemusel mõisteti giljotiinisurma üks samanimeline arst, dr. Guillotin Lyonist, ja Prantsusmaal levis kuuldus, et giljotiini leiutanud ja vastuvõtnud dr. Guillotin mõisteti omaenda mehhanismi läbi surma, mis tegelikkuses ei vastanud tõele. Guillotin suri oma kodus loomulikku surma ja ta maeti Pariisi Pere Lachaise kalmistule.