José Ferraz de Almeida Júnior

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Jose Ferraz de Almeida Junior)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
José Ferraz de Almeida Júnior
Almeida Júnior, foto.jpg
Sünniaeg 8. mai 1850
Sünnikoht Itu, Brasiilia
Surmaaeg 13. november 1899 (49-aastaselt)
Surmakoht Piracicaba, Brasiilia
Tegevusala maalikunst
Kunsti õppinud Academia Imperial de Belas Artes, École des Beaux-Arts

José Ferraz de Almeida Júnior (8. mai 1850, Itu13. november 1899, Piracicaba), üldtuntud kui Almeida Júnior, oli Brasiilia kunstnik ja disainer; üks esimesi Lõuna-Ameerikas, kes maalis Gustave Courbeti ja Jean-François Milleti realistlikus stiilis. "Dia do Artista Plástico" (Brasiilia kunstnike päeva) tähistatakse tema sünnipäeval.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

"Leitura" ("Lugemine") (1892)

Tema kunstikarjäär algas sel ajal, kui ta töötas kellamehena Itu Candelária Jumalaema kirikus. Mõned Júniori religioossetel teemadel loodud teosed avaldasid peapreestrile nii suurt muljet, et ta korraldas korjanduse selleks, et José Ferraz de Almeida Júnior saaks minna Rio de Janeirosse ametlikesse kunstitundidesse.

Aastal 1869 astus ta õppima Academia Imperial de Belas Artesesse, kus õppis Victor Meirellese ja Pedro Américo juures. Tema lihtne maakõne ja kombed eristasid teda ülejäänud õpilastest, kes kõik olid linnast pärit. Pärast kooli lõpetamist otsustas ta mitte võistelda Euroopa reisipreemia pärast, naastes hoopis Itusse ja seadis sinna sisse enda stuudio.[1]

1876. aastal São Paulo regiooni tuuril nägi keiser Pedro II Júniori loomingut ja see meeldis talle väga. Ta pakkus Júniorile isiklikult oma rahalist toetust.[1] Hiljem samal aastal määrati Pedro II kuningliku dekreediga Júniorile Pariisis õppimiseks 300 franki kuus. Ta asus elama Montmartre'i ja astus École des Beaux-Arts'i, saades üheks paljudest Alexandre Cabaneli õpilastest.

Brasiiliasse naasmine[muuda | muuda lähteteksti]

"Menino" (poiss) (1882)

Ta jäi Pariisi kuni 1882. aastani. Seejärel naasis ta pärast lühikest reisi Itaalias Brasiiliasse ja eksponeeris töid, mille ta oli äraoleku ajal loonud. Aastal 1883 avas ta São Paulos ateljee ja õpetas kunsti eraviisiliselt. Ta korraldas ka eksklusiivseid kunstinäitusi ja täitis tellimusi märkimisväärsete inimeste portreede jaoks, alates kohviparunitest kuni vabariiklaste poliitikuteni. Aastal 1884 pidas ta näitust Exposição Geral de Belas Artes'is ja temast sai Roosi ordeni rüütel. 

Aasta hiljem pakkus Victor Meirelles pensionile jääda soovides Júniorile oma positsiooni ajaloomaali professorina Academia Imperial de Belas Artesis, kuid Júnior keeldus pakkumisest, kuna eelistas jääda São Paulosse.[1] Aastatel 1887–1896 tegi ta veel kolm reisi Euroopasse. Ta loobus üha enam piibellikkest ja ajaloolistest teemadest regionaalsete teemade kasuks, kujutades talupoegade igapäevaelu, liikudes akadeemilisest stiilist realismi poole. Hoolimata nendest muudatustest jäi tema maine keiserlikus akadeemias vaidlustamata ja ta sai selle kuldmedali 1898. aastal.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Piracicabas asuva Hotel Centrali ees pussitati Júniori 1899. aastal tema nõo José de Almeida Sampaio poolt surnuks. Júnioril oli olnud pikaajaline afäär Sampaio naise, Maria Laura do Amaral Gurgeliga, kes oli olnud Júnioriga põgusalt kihlunud, ja Sampaio oli sellest just teada saanud.

Valitud maalid[muuda | muuda lähteteksti]

"Merevaade, Guarujá"

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Brief biography @ the Enciclopédia Itaú Cultural.