Jomsviikingid

Gerhard Munthe teos "Torm Hjørungavågis"

Jomsviikingid rahetormi ajal Hjörungavágri lahingus võitlemas

Jomsviikingid olid 10.–11. sajandini eksisteerinud viikingitest palgasõdurite või röövlite poollegendaarse ordu liikmed.

Vennaskonna liikmed olid rangelt paganad ning nad olid pühendunud Odini ja Thori kummardamisele. Väidetavalt olid nad nõus võitlema iga isanda eest, kes oli suuteline tasuma nende suuri tasusid ja vahetevahel võitlesid nad ka kõrvuti kristlastest valitsejatega. Kuigi nad olid paganad, aimasid jomsviikingite institutsioonid mitmel moel ette hiliskeskaegsete kristlike sõjaliste ordude omi.

Legend jomsviikingitest esineb mõnes 12. ja 13. sajandist pärinevas islandlaste saagas. Põhjamaade saagade (iseäranis "Jómsvíkinga saga", "Kuningas Olav Tryggvasoni saaga" ja "Flatey raamatus" leiduvad jutud) järgi asus nende kants Jomsborg Läänemere lõunakaldal, kuid kaasaegsed ajaloolased ja arheoloogid vaidlevad jätkuvalt selle täpse asukoha üle. Enamus teadlasi paigutab selle Wolini saarele, Wolini linnast põhja pool asuvale Silberbergi mäele. Mõned teadlased samastavad Jomsborgi keskaegsetes Taani ja Saksamaa allikates esinevate kohanimedega Jumne, Julin ja Vineta.

Lisaks arutlevad ajaloolased jätkuvalt ka jomsviikingite kohta käivate andmete täpsuse üle. Kuna nende peakorteri asukohta ei ole kunagi lõplikult kindlaks määratud, on nende saavutuste kohta käivate lugudele kinnituse leidmine mõnevõrra keeruline. Ajalooringkondades vaieldakse Jomborgi asukoha üle just esmaste allikate nappuse tõttu: säilinud ei ole ühtegi selleaegset käsikirja, mis mainiks kas jomsviikingeid või Jomsborgi. Ent säilinud on kolm selleaegset ilmselt just jomsviikingeid mainivat ruunikivi. Nende osalusel peetud lahingutele viidatakse ka vanapõhja luules.

Jomsviikingite koodeks

Sjörupi ruunikivi seostatakse enamasti jomsviikingite rünnakuga Uppsalale ehk Fýrisvelliri lahinguga. Kivil seisab: "Saxi püstitas selle kivi oma kaaslase Ásbjörn Tófi/Tóki poja mälestuseks. Ta ei põgenenud Uppsala all, vaid taples seni, kuni tal oli relv"

"Jomsviikingite saaga" ("Jómsvíkinga saga") jutustab, et jomsviikingid valisid hoolikalt, keda oma ordusse vastu võtta. Liikmesus oli piiratud tõestatud vaprusega meestega vanuses 18–50; erandiks oli Vagn Åkesson, kes oli 12-aastaselt alistanud jomsviikingite pealiku Sigvaldi Strut-Haraldsson nende omavahelises võitluses. Jomsviikingite hulka pääsemiseks pidid tulevased liikmed end vägiteoga tõestama ja seda sageli rituaalsel duellil (holmgang) mõne jomsviikingi vastu.

Selleks, et jomsviikingid tunnetaksid sõjalist distsipliini, tuli neil pidada kinni rangest käitumiskoodeksist. Nende reeglite mistahes rikkumist võidi karistada kohe ordust välja heitmisega. Iga jomsviiking kohustus nii oma vendi kaitsma kui ka vajadusel nende surma eest kätte maksma. Tal oli keelatud oma kaaslastest halvasti rääkida või nendega tülitseda. Ordu liikmete vahelist verivaenu pidid vahendama jomsviikingist ohvitserid. Jomsviikingitel oli keelatud näidata välja hirmu või sarnase või vähema tugevusega vastasega kokku sattudes põgeneda; korrapärane taganemine tunduvalt ülekaalukama vaenlase ees paistab olevat olnud vastuvõetav. Kogu sõjasaak tuli terve vennaskonna vahel võrdselt jaotada. Ühelgi jomsviikingil ei olnud ilma vennaskonna loata lubatud Jomsborgist rohkem kui kolm päeva puududa. Kindluse müüride vahele ei lubatud naisi ja lapsi ning kedagi ei tohtinud vangi võtta. Ent on selgusetu, kas liikmetele oli keelatud abielluda või omada suhteid naistega väljaspool müüre.

Ajalugu

Päritolu

Ordu päritolu kohta esineb mitmesuguseid arvamusi. "Gesta Danorumi" (raamat 10) järgi vallutas Taani kuningas Harald Sinihammas Julinumi asula ja andis selle Rootsi printsile Styrbjörn Tugevale. Seejärel varustas Harald Styrbjörni tugeva väega, millega viimane meresid terroriseeris.

"Knýtlinga saga" ühtib eelmise allikaga selles, et Haraldit peetakse jomsviikingite rajajaks, kuid selles allikas ei seostu nendega Styrbjörni lugu. "Jómsvíkinga saga" väidab, et asula rajas Taani viiking Palnatoke, kes oli selle koha saanud müütiliselt vendide valitsejalt Burislavilt. "Styrbjarnar þáttr Svíakappa" ja "Eyrbyggja saga" andmed sobivad kõigi eelmainitud versioonidega, kuid nende järgi sai Styrbjörn jomsviikingite juhiks alles pärast seda, kui ordu oli juba rajatud. Neist kahest saagast esimene jutustab ka sellest, et põhjamaalaste hulgas oli palju "idapoolselt maalt" Jomsborgi saabunud mehi. Seega võis asustus olla segarahvuseline. Jomsviikingite pealike hulka kuulusid Palnatoke, Styrbjörn Tugev, Sigvaldi Strut-Haraldsson, horkel Pikk ja Hemeng.

"Pärast Fýrisvelliri lahingut". Mårten Eskil Winge maal aastast 1888

Svolderi lahing, kus jomsviikingid võitlesid koos Taaniga Norra vastu. Jomsviikingid võisid lahingus ka pooli vahetada: olles algul norralaste poolel, liitusid nad hiljem Svend Harkhabemega, kellel oli 400 laeva Tryggvasoni 100 laeva vastu. Maali autor on Otto Sinding

Andmed jomsviikingite arvu kohta lahknevad. Eri allikate järgi võis Jomsborgi sadam mahutada 30–300 laeva. Ent mõned ajaloolased arvavad, et Jomsborg oli suuresti kauplemiskeskus koos vendide vastu suunatud Taani garnisoniga.

Jomsviikingid lahingutes

"Gesta Danorum" (raamat 10), "Styrbjarnar þáttr Svíakappa" ja "Eyrbyggja saga" jutustavad sellest, et 980. aastate alguses juhtis eksiili sunnitud Rootsi prints Styrbjörn Tugev jomsviikingite väed Uppsala all oma onu kuningas Erik Võiduka vägede vastu. Styrbjörn püüdis selle aastal 984 või 985 peetud Fýrisvelliri lahinguga relvade abil Rootsi krooni endale saada, kuid sai hävitava kaotuse osaliseks. Tõsiasja, et jomsviikingid lahingu kaotasid, seletatakse Rootsi kuningas Eriku ja jumal Odini vahel sõlmitud sellekohase lepinguga.

Kolm sellest ajast pärinevat ruunikivi seostuvad Uppsalas auga langemisega ja ilmselt käivad need kolme jomsviikingi kohta. Need kolm ruunikivi on: Högby ruunikivi ("vapper võitleja Asmund langes Fýrisvelliril"), Hällestadi ruunikivi DR 295 ("ta ei põgenenud Uppsalas") ja Sjörupi ruunikivi ("Ta ei põgenenud Uppsala all, vaid taples seni, kuni tal oli relv"). Lahingust räägib ka lahingust ise Rootsi poolel osa võtnud Islandi skaldi Þórvaldr Hjaltasoni luule.

"Jómsvíkinga saga" jutustab, et aastal 986 ründasid jomsviikingid Norras jarl Håkon Sigurdssoni, kuid nad kaotasid talle Hjörungavágri lahingus. Saaga lõppeb lahingu tagajärgede lühikese kirjeldusega ja juhib sellele lahingule tähelepanu kui jomsviikingite lõpu algusele.

Langus

Pärast neid kahte otsustavat kaotust hakkas jomsviikingite võimsus küll kahanema, kuid "Olav Tryggvasoni saaga" jutustab, et nad mängisid olulist, kuid reetlikku, rolli ka aastal 1000 toimunud Svolderi lahingus. Seal hülgas jarl Sigvaldi Strut-Haraldssoni juhitud jomsviikingite vägi Norra kuninga Olavi ja liitus tema vaenlaste sõjaväega, et tema laevastik põrmustada. Selle teo motiiviks võis olla võitlemine Skandinaavia ristiusustamise vastu, mida Olav sunniviisiliselt edendas. Ent pärast merelahingut Norra trooni endale saanud Taani kuningas Svend Harkhabe oli (vähemalt ametlikult) samuti kristlane. Tema ja ta isa, Taani kuningas Harald Sinihammas, ristiti väidetavalt aastal 965.

On teateid ka selle kohta, et jomsviikingid rüüstasid aastal 1009 Inglismaa idaosa ja sooritasid 11. sajandi alguses rüüsteretki Skandinaavia eri piirkondadesse. Aasta 1013 paiku osalesid jomsviikingid Svend Harkhabeme poolt Inglismaale sooritatud sõjaretkel. Ajal, mil riiki tunginud viikingite peavägi kuningas Ethelred II Normandiasse eksiili minema sundis, vahetasid jomsviikingid poolt, püüdes ise inglaste käest Danegeldi koguda. Sellele järgnenud paari aastakümne jooksul nende allakäik jätkus.

"Heimskringla" järgi otsustas Norra kuningas Magnus Hea jomsviikingitest tulenevale ohule lõpu teha. Osana Taani üle kontrolli kindlustamisest rüüstas ta aastal 1043 Jomsborgi, hävitades sealse kindluse ja tappes paljud sealsetest elanikest.

Jomsviikingid kunstis

Jomsviikingeid on oma teostes käsitlenud paljud loomeinimesed, näiteks Kanada kirjanik Guy Gavriel Kay, briti ajaloolane ja kirjanik Tim Severin ja Rootsi kirjanik Frans G. Bengtsson. Lisaks on sellel teemal loodud filme ja arvutimänge, joonistatud mangasid ja kirjutatud muusikat.

Tänapäevane taaskehastamine

Legend jomsviikingitest on inspireerinud ka tänapäevast taaskehastamise liikumist. "Jomsborgi armee" on organisatsioon, mis püüab kujutada täpselt 10. ja 11. sajandi viikingeid. Kuigi nende rõhk on võitlusel, praktiseerivad mõned liikmed ka käsitööd. Organisatsioonil on harud Euroopas, Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja mujal.

Peamised allikad jomsviikingite kohta

See loetelu ei ole täielik:

• "Jómsvíkinga saga"
• "Jómsvíkingadrápa"
• "Heimskringla"
• "Styrbjarnar þáttr Svíakappa"
• "Eyrbyggja saga"
• "Gesta Danorum"
• "Kuningas Olav Tryggvasoni saaga"

Vaata ka

• Knud Suur
• "Heimskringla"
• Jomsborg

Allikad

• Hollander, Lee M. (1989). The Saga of the Jomsvikings. University of Texas Press. ISBN 978-0292776234.
• Jones, Gwyn (2001). A History of the Vikings (2d ed.). Oxford Univ. Press. ISBN 978-0192801340.
• Kunkel, O.; K.A. Wilde (1941). Jumne, Vineta, Jomsburg, Julin, Wollin (German). Stettin.{{cite book}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
• Palsson, Hermann (1989). Eyrbyggja Saga. Penguin Classics. ISBN 978-0140445305.
• Sturlason, Snorre (1990). Erling Monsen (toim). Heimskringla: Or the Lives of the Norse Kings. Dover Publications. ISBN 978-0486263663.

Lisalugemist

• Larsson, Mats G. (2005) Minnet av vikingatiden: De isländska kungasagorna och deras värld (Stockholm: Atlantis) ISBN 91-7353-065-4
• Halldórsson, Ólafur (2000) Danish Kings and the Jomsvikings in the Greatest Saga of Óláfr Tryggvason (London: Viking Society for Northern Research) ISBN 978-0-903521-47-5
• Chartrand, Rene, Ian Heath, Mark Harrison, Keith Durham (2006) The Vikings: Voyagers of Discovery and Plunder (Osprey Publishing) ISBN 1-84603-087-0
• Schmidt, Roderich (2009) Das historische Pommern. Personen, Orte, Ereignisse (Böhlau Verlag) ISBN 9783412278052

Välislingid

• Jomsvikingernes saga