John Vanbrugh

Allikas: Vikipeedia
John Vanbrugh
Sir John Vanbrugh maalitud Thomas Murray poolt, National Portrait Gallery, London, Inglismaa
Sündinud 24. jaanuar 1664
London, Inglismaa
Surnud 26. märts 1726
Westminster, Inglismaa
Rahvus inglane
Tegevusala arhitekt
Tuntud teoseid

Blenheimi palee

Howardi loss

John Vanbrugh (24. jaanuar 1664 (ristitud) – 26. märts 1726) oli Inglise arhitekt ja näitekirjanik, keda teatakse Blenheimi palee ja Howardi lossi kujundajana.[1] Ta oli üks barokiliikumise juhtfiguure.[2]

Ta kirjutas kaks kuulsat restauratsioonikomöödiat:[3] “Tagasilangus ehk voorus ohus” (1696)[4] ja “Provotseeritud naine” (1697).[5] Tema karjäär kirjanikuna oli skandaalne, kuna tema näidendites esineb seksuaalseid alatoone.[6]

Vanbrugh oli kogu oma elu mitmes mõttes radikaal, tema kirjutistest kuni tema poliitiliste tegudeni. Noore mehena aitas ta William III skeemis kukutada James II troonilt. Need ettevõtmised olid ohtlikud ning nende tõttu oli ta neli ja pool aastat poliitvangina Pariisi Bastille' vanglas.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanbrugh sündis 1664. aastal Londonis. Vanbrugh oli rõivakaupmehe Giles Vanbrugh' ja Elizabethi neljas laps ja vanim ellujäänud poeg. Elizabeth pärines aadliperekonnast, need sidemed aitasid Vanbrugh' tulevikus. 1667. aastal pärast Londoni suurt tulekahju ja katku puhangut, kolis perekond Chesterisse.[7]

Vanbrugh proovis kõigepealt kaupmehetööd ja purjetas 1683. aastal Briti Ida-India Kompaniiga Indiasse.[8] 1686. aastal teenis ta lühikest aega Prantsusmaal Inglise armee jalaväerügemendis.[7] Samast aastast hakkas Vanbrugh William III aitama skeemis, et kukutada James II troonilt ning mängis rolli Williami relvastatud sissetungi juhtumisel ja Kuulsa revolutsiooni esilekutsumisel. Sellel ajal ta ka liitus aristokraatliku sugulase James Bertie, Abigdoni I krahvi, majapidamisega. 1688. aastal, kaks kuud enne Williami sissetungi, reisis ta koos krahvi vennapojaga Prantsusmaale, kus Vanbrugh arreteeriti spionaaži kahtlusega. Ta oli neli ja pool aastat Bastille' vanglas ning vabastati 1692. aastal.[1] Seal olles kirjutas ta oma esimese komöödia mustandi. 1693. aastal naasis ta Inglismaale ning töötas kuus aastat mereväe ohvitserina, kuid tegevväelane ta enam polnud.[2]

1696. aastal teenis ta kuulsust näitekirjandusega, kui esitati tema näidendit “Tagasilangus ehk voorus ohus” Drury Lane’is. 18. sajandi alguses liitus ta Kit Kat Klubiga. Kit Kat Klubi oli Inglise klubi, kuhu kogunesid liberaalsed kultuuritegelased ja poliitikud.[9] Sealt samast klubist tulid mitmed tema järgmised tellijad.[8]

1703. aastal ostis Vanbrugh maad ning sõlmis lepinguid rahastajatega uue Haymarketi teatri ehitamiseks. Vanbrugh ja tema töökaaslane, arhitekt William Congreve, lootsid teatri loomisel parandada teatri võimalusi Londonis, mida ohustasid uued meelelahutustüübid nagu ooper, žongleerimine, pantomiim ja rändtantsutrupid. Vanbrugh ostis ka ära näitlejate kompanii. Selletõttu oli ta ka nüüd kohustatud maksma palka näitlejatele. See aga raskendas Vanbrugh' rahalist seisu ning ta pidi hakkama raha laenama. Congreve tahtis projektist välja astuda ning Vanbrugh oli ülekoormatud, sest lisaks teatri juhtimisele töötas ta Blenheimi lossi projekteerijana. Selliste tingimuste all pidi Vanbrugh Haymarketi teatri ära müüma 1708. aastal. [10]

1719. aastal abiellus ta Heslingtoni Halli Henrietta Maria Yarborough'ga, kes oli Vanbrugh'st 29 aastat noorem, ning neil sündis kaks poega. Vaid 7 aastat pärast nende abielu, suri Vanbrugh 26. märtsil 1726 oma linnamajas.[1]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et Vanbrugh'l polnud akadeemilist arhitektuurialast õpetust. Vanbrugh jõudis arhitektuuri juurde pärast seiklusrikkaid noorusaastaid hoopis teatri kaudu.[11] Teda aitas ka tema töösuhe Nicholas Hawksmooriga. Hawksmoor oli Vanbrugh' koostööpartner paljudes tema ambitsioonikamates projektides. Vanbrugh' eelistatuim stiil oli barokk, mis oli levinud üle Euroopa 17. sajandi jooksul.[6] Vanbrugh muutis Euroopa baroki peeneks ja lihtsamaks ning see sai tuntud kui inglise barokk. [viide?]

Howardi loss, 1701–1811

Howardi loss[muuda | muuda lähteteksti]

Charles Howard, Carlisle’i kolmas krahv, kes oli kaas Kit Kat Klubi liige, tellis 1699. aastal Vanbrugh'lt projekti.[8] Howardi lossi on kirjeldatud kui Inglismaa esimene tõeline barokkstiilis hoone. Vanbrugh värbas Hawksmoori, et aidata teda kujunduse ja konstruktsiooni poole pealt.[12] Howardi loss on Inglise mõis Põhja-Yorkshire'is, mis on ehitatud vahemikus 1701-1811.

Howardi lossi keskmes olev kuppel on esimene omanäoline kuppelvõlv inglise eramajas.[13] Sisehoovi ümbritsevad kaks tiiba. Põhjatiiva lähedal asub suur järv ja lõunatiivas on aiad.[14]Howardi loss võttis Prantsusmaa Marly lossi pargifassaadilt inspiratsiooni.[11] Esikülgedel kasutati erinevaid pilastreid, põhjas oli dooria ja lõunas olid Korintose stiilis. Mõisa fassaadi katab reljeef, mida kaunistavad kroonid, šifrid, vapid, friis merehobuste ja keerubitega ning Hugenottide Henri Nadauldi tehtud nikerdis Dianast.[12] Giovanni Antonio Pellegrini maalis kupli laele Phaetoni langemist ja salongi maalis stseene Aenease elust.[13]

Pargi idaosa oli kujundatud purskkaevude ja skulptuuridega. 1714. aastal püstitati obelisk Marlborough 1. hertsogi John Churchilli võitude mälestuseks. Üks kõige uhkemaid maastikuehitisi oli Hawksmoori kujundatud mausoleum, millel olid dooria sambad. Ta võttis inspiratsiooniks Bramante Roomas, San Pietro in Montorio kirikuõuel asuv tempietto.[11] Selle lõpetas hiljem Daniel Garett, kes lisas sinna kahekordse trepi ja tugiseinad.[13]

Blenheimi palee, 1705–1722

Blenheimi palee[muuda | muuda lähteteksti]

1704. aastal alistasid Marlborough hertsogi väed kuningas Louis XIV armee. Hertsog sai riigi poolt autasuks Blenheimis maakoha. Marlborough palkas arhitektiks Kit Kat Klubi liikme Vanbrugh'. Vanbrugh töötas koos Nicholas Hawksmooriga.[15]Blenheimi palee asub Oxfordshire'is ja see on ehitatud aastatel 1705-1722. [16]

Blenheimi palee koosneb põhiplokist, mida ääristavad kaks tiiba: köök ja tall. Põhiplokki ja kahte tiiba ühendab kolonnaad. Põhiploki raamivad ära fassaad ja sisehoov. Põhiploki sissepääsuks on sammaste ja frontoonidega kaetud portikus. Peahoone neljas nurgas asuvad tornid, millel on Grinling Gibbonsi poolt kujundatud finiaalid. Sarnased tornid asuvad ka köögi ja talli küljes. Katusejoont kaunistavad kullatud ja koloreeritud meeste ja loomade kujud ning seinu Korintose pilastrid ja dooria poolsambad.[17]

Paleesse siseneti läbi suure halli, mille lae kõrgus on umbes 20 meetrit. Halli lage maalis James Thornhill, see kujutab Marlbourough' hertsogi esitamas Britanniale Blenheimi lahingu plaani. Halli lääneküljel on sviidid, mis koosnevad ees-, magamis- ja elutoast. Idaküljes asub pikk galerii, mille algne eesmärk oli olla pildigalerii, aga seda muudeti raamatukoguks. Idas asusid ka perekorterid, mis olid võrreldes sviitidega, lihtsama kujundusega. Sisekujundus palees oli uhke ja dramaatiline. Ukse- ja aknaraamid olid tehtud marmorist ja neid kujundas ka Gibbons.[17]

Tähtsus[muuda | muuda lähteteksti]

Vanbrugh on panustanud Briti poliitikasse, kultuuri, teatrisse, ja arhitektuuri. Ta arendas edasi Wreni stiili monumentaalsema ja maalilisema laadi poole.[11] Howardi lossi valmimisel tuli inglise barokk moodi üleöö. See tõi isoleeritud ja vaheldusrikka monumentaalse disaini kokku üheks. Vanbrugh populariseeris barokistiili maamajadel.[7]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

  • Howardi lossi kuplilaemaal, Giovanni Antonio Pellegrini
    Howardi lossi kuplilaemaal, Giovanni Antonio Pellegrini
  • Howardi lossi obelisk
    Howardi lossi obelisk
  • Howardi lossi mausoleum, Nicholas Hawksmoor, Daniel Garett
    Howardi lossi mausoleum, Nicholas Hawksmoor, Daniel Garett
  • Blenheimi palee portikuse lagi
    Blenheimi palee portikuse lagi
  • Blenheimi palee raamatukogu
    Blenheimi palee raamatukogu
  • Blenheimi palee finiaalid, Gringling Gibbons
    Blenheimi palee finiaalid, Gringling Gibbons
  • Blenheimi palee suure halli laemaal, James Thornhill
    Blenheimi palee suure halli laemaal, James Thornhill

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "John Vanbrugh". New World Encyclopedia. 3. august 2022. Vaadatud 30.10.2022.
  2. ↑ 2,0 2,1 "Sir John Vanbrugh". Britannica. 22. märts 2022. Vaadatud 30.10.2022.
  3. ↑ "Restaureerimiskomöödia - Restoration comedy -". Vaadatud 30.10.2022.
  4. ↑ "Tagasilangus - The Relapse -". Vaadatud 30.10.2022.
  5. ↑ "Provotseeritud naine -The Provoked wife". Vaadatud 30.10.2022.
  6. ↑ 6,0 6,1 "John Vanbrugh". St Stephen Walbrook. Vaadatud 02.11.2022.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 David Ross. "John Vanbrugh biography". Britain Express. Vaadatud 05.12.2022.
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 "Guide to Sir John Vanbrugh". Country Life. 13. november 2008. Vaadatud 02.11.2022.
  9. ↑ John Timbs (1872). "The Kit-Kat Club". Clubs and club life in London. London: Camden Hotten. Lk 47.
  10. ↑ "The Haymarket Opera House". British History Online. Vaadatud 05.12.2022.
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 Barbara Borngässer (2004). "Barokkarhitektuur Inglismaal". Barokk. Arhitektuur, Skulptuur, Maalikunst. Köln: Tandem Verlag GmbH. Lk 170-171.
  12. ↑ 12,0 12,1 "The Castle Howard Story". Castle Howard. 15. aprill 2010. Originaali arhiivikoopia seisuga 15.04.2010. Vaadatud 05.12.2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 "History of Castle Howard". Castles and Palaces of the World. Vaadatud 05.12.2022.
  14. ↑ "Castle Howard". Britain Express. Vaadatud 05.12.2022.
  15. ↑ "European Architecture Series, John Vanbrugh, Biography of English Baroque Architect". Visual- arts- cork. Vaadatud 09.11.2022.
  16. ↑ "Blenheim Palace". Unesco. Vaadatud 05.12.2022.
  17. ↑ 17,0 17,1 "Blenheim Palace". Castles and Palaces of the World. Vaadatud 10.11.2022.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=John_Vanbrugh&oldid=6437006"