John Mayall

Allikas: Vikipeedia
John Mayall koos ansambliga (Greg Rzab ja Jay Davenport) (2017)

John Mayall (sündinud 29. novembril 1933)[1] on inglise bluusilaulja, kitarrist, organist ja helilooja, kelle muusikukarjäär on kestnud üle kuuekümne aasta. 1960. aastatel asutas ta John Mayall & the Bluesbreakersi, mille liikmete hulgas on mitu kuulsat bluusi- ja bluusrokkmuusikut. OBE.

1933. aastal Cheshire'is Macclesfieldis[2] sündinud Mayall oli kitarristi ja džässmuusika entusiasti Murray Mayalli poeg. Juba varajases eas köitsid Johni ameerika bluusimängijad nagu Lead Belly, Albert Ammons, Pinetop Smith ja Eddie Lang ning ta õppis mängima klaverit, kitarre ja suupilli. Mayall veetis kolm aastat Koreas armeeteenistuses[3] ja puhkuse ajal ostis ta oma esimese elektrikitarri. Pärast sõjaväest naasmist astus ta Inglismaa Manchesteri kunstikolledžisse (nüüd Manchester Metropolitani ülikooli osa) ja hakkas mängima poolprofessionaalse bändiga The Powerhouse Four.[3] Pärast kooli lõpetamist asus ta tööle disainerina, samal ajal jätkates kohalike muusikutega mängimist. 1963. aastal valis ta täiskohaga muusikutöö ja kolis Londonisse.[3] Disaineritöö tulemuseks olid paljude tulevaste albumite kaante kujundused.[3]

1960. aastate lõpust on Mayall elanud USA-s. Võsapõleng hävitas tema maja Laureli kanjonis 1979. aastal, kahjustades tugevalt tema muusikakogusid ja arhiive.

Mayall on olnud kaks korda abielus, tal on kuus last. Tema teine abikaasa Maggie Mayall on ameerika bluusimuusik, kes osales 1980. aastate algusest oma mehe karjääri juhtimises. Paar abiellus 1982. aastal[4] ja lahutas abielu 2011. aastal[5] ning Maggie kirjutas sellest veebis.[6]

1956. aastal asutas Mayall koos ülikoolikaaslase Peter Wardiga Powerhouse Fouri, mis koosnes muusikutest, kellega mängiti kohalikel tantsupidudel.[3] 1962. aastal liitus Mayall Blues Syndicate'iga.[3] Ansambli moodustasid trompetist John Rowlands ja altsaksofonist Jack Massarik, kes oli näinud Alexis Korneri bändi ühes Manchesteri klubis ja tahtis proovida sarnast segu džässist ja bluusist. Bändi kuulusid ka rütmikitarrist Ray Cummings ja trummar Hughie Flint, keda Mayall juba tundis. 1962. aastal olid John ja tema bänd sagedased ja populaarsed artistid kõigil öistel R&B-sessioonidel Manchesteri kesklinnas asuvas keldriklubis "Twisted Wheel". Alexis Korner veenis Mayalli valima täiskohaga muusikuelu ja kolima Londonisse, kus Korner tutvustas teda paljudele teistele muusikutele ja aitas bändil kontserte leida.

1963. aasta lõpus pani kokku Mayall oma bändi, mida nüüd kutsuti Bluesbreakersiks, millega esineti klubis "Marquee".[3] Koosseisus olid Mayall, Ward, John McVie bassil ja kitarrist Bernie Watson, kes oli endine Cyril Davies ja R&B All-Starsi liige. Järgmisel kevadel tegi Mayall oma esimese salvestuse produtsent Ian Samwelliga. Bänd, mille trummidel oli Martin Hart, salvestas kaks lugu: "Crawling Up a Hill" ja ka "Mr. James".[7] Varsti pärast seda asendas Harti Hughie Flint ja Bernie Watsoni asemele tuli Roger Dean kitarril. See koosseis oli John Lee Hookeri soojendusesinejaks tema Suurbritannia turneel 1964. aastal.

Plaadifirma Decca pakkus Mayallile salvestuslepingut ja 7. detsembril 1964 salvestati bändi live-esinemine Klooks Kleekis. Koos albumiga ilmus ka hilisem stuudios salvestatud singel "Crocodile Walk", kuid kumbki plaat ei saavutanud edu ja leping lõpetati.

1965. aasta aprillis vahetas endine Yardbirdsi kitarrist Eric Clapton välja Roger Deani ning John Mayalli karjäär jõudis otsustavasse faasi.

Eric Claptoni periood, 1965–1966[muuda | muuda lähteteksti]

1965. aastal, mil nende uueks kitarrimängijaks sai Eric Clapton, hakkas Bluesbreakers pälvima märkimisväärset tähelepanu. Sel suvel avaldas bänd paar lugu singlil "I'm Your Witchdoctor" b/w "Telephone Blues" (ilmus oktoobris).[8] Augustis aga lahkus Clapton, et liituda bändiga Glands. John Weider, John Slaughter ja Geoff Krivit üritasid täita tekkinud kohta Bluesbreakeri kitarristidena, kuid lõpuks võttis juhtrolli Peter Green. John McVie vallandati ja järgmise paari kuu jooksul mängis bassi Graham Bond Organisationi Jack Bruce.

Novembris 1965 Green lahkus ja Clapton naasis, kuna Mayall oli lubanud Claptonile kitarristikoha Bluesbreakersis, kui ta peaks Glandsist tüdima.[9] McVie liitus uuesti bändiga ja Bruce lahkus, et liituda Manfred Manniga. Koosseis Mayall-Clapton-Bruce-Flint salvestas novembris Mayalli kaherealise magnetofoniga Londoni Flamingo Clubis. Salvestusest said lood, mis hiljem ilmusid 1969. aasta kogumikul "Looking Back" ja 1977 "Primal Solos".[10] [11]

Sama koosseis salvestas ka stuudios singli "On Top of the World", mida toona veel ei avaldatud.[12] Mayall ja Clapton salvestasid paar lugu ilma teisteta (kuigi mõned allikad viitavad sellele, et see juhtus suvel): "Lonely Years" b/w "Bernard Jenkins" ilmus singlina järgmise aasta augustis produtsent Mike Vernoni käe all. Firma Purdah Records (mõlemad lood ilmusid uuesti kaks aastakümmet hiljem Claptoni "Crossroadsil"). 1965. aasta novembris osalesid Mayall ja Clapton bluusilaulja ja pianist Champion Jack Dupree salvestusel.[11]

1966. aasta aprillis viis ta Bluesbreakersi Decca stuudiosse, et salvestada teine LP koos produtsent Vernoniga. Seansid koos pasunaseadetega mõnes loos (John Almond bariton-saksofonil, Alan Skidmore tenorsaksofonil ja Dennis Healey trompetil) kestsid vaid kolm päeva. LP "Blues Breakers with Eric Clapton" ilmus Ühendkuningriigis 22. juulil 1966.[3] Mitmed 12 loost olid Chicago bluusikaverid (1. poolel Otis Rushi lugu "All Your Love" ja Freddy Kingi instrumentaalihitid "Hide Away"; Mayall kirjutas või arranžeeris viis lugu (näiteks "Double Crossing Time", kaasautor Clapton).

Clapton debüteeris laulusolistina ning avaldas austust Robert Johnsonile looga "Ramblin' on My Mind". Album oli Mayalli kommertslik läbimurre, tõustes Ühendkuningriigi albumite edetabelis 6. kohale ja on sellest ajast alates saavutanud bluusiklassika staatuse, peamiselt tänu Claptoni kitarrimängule.[3]

Viimane Claptoni esinemine Bluesbreakersiga oli 17. juulil Londoni kaguosas Bexleys.[13] Clapton siirdus Creami, mis debüteeris 29. juulil Manchesteris ja oma "ametliku" live-debüüdi kaks päeva hiljem kuuendal riiklikul džässi- ja bluusifestivalil Windsoris.

Tegevus 1960. aastate keskpaigast 1971. aastani[muuda | muuda lähteteksti]

Peter Greeni periood, 1966–1967[muuda | muuda lähteteksti]

Mayall pidi Claptoni kellegagi asendama ja tal õnnestus veenda Peter Greeni tagasi tulema. Järgmise aasta jooksul salvestati Greeni ja paljude teiste muusikutega umbes 40 lugu. Album "A Hard Road" ilmus veebruaris 1967. Tänapäeval sisaldavad selle laiendatud versioonid suuremat osa sellest materjalist ja ka album ise on klassika. 1967. aasta alguses andis Mayall välja EP, mis salvestati koos ameerika bluusisuupillimängija Paul Butterfieldiga.

Kuid Peter Green andis teada, et alustab peagi oma projektiga Peter Green's Fleetwood Mac, mis lõpuks pidi hõlmama kõiki kolme Mayalli Bluesbreakersi liiget: Greeni, McVied ja trummar Mick Fleetwoodi, kes oli Bluesbreakersi liige vaid paar nädalat. Kaks selle koosseisuga live-albumit, "Live in 1967 Volumes I" ja "Live in 1967 Volumes II", ilmusid 2015. ja 2016. aastal Forty Below Recordsi alt.

Mick Taylori periood, 1967–1969[muuda | muuda lähteteksti]

Mayalli esimene valik Greeni asemele oli 18-aastane David O'List, Attacki kitarrist. O'List aga keeldus ja asutas koos organist Keith Emersoniga Nice'i. Nii 10. juunil Melody Makeris ilmunud "otsime muusikuid" kuulutuse kui ka enda otsingute kaudu leidis Mayall oma Bluesbreakersile veel kolm potentsiaalset kitarristi, mustanahalise muusiku Terry Edmondsi, John Moorsheadi ja 18-aastase Mick Taylori. Viimane nõustus, kuid Mayall otsustas ka Edmondsi mõneks päevaks rütmikitarristiks palgata.

Vahepeal oli Mayall 1967. aasta mais kokku pannud stuudioalbumi, et näidata oma võimeid. Endine Artwoodsi trummar Keef Hartley mängis vaid pooltes lugudes ja kõike muud mängis Mayall. Album "The Blues Alone" ilmus novembris. Kuueliikmeline koosseis, kuhu kuulusid Mayall, Mick Taylor solistina, John McVie endiselt bassil, Hughie Flint või Hartley trummidel ning Rip Kant ja Chris Mercer saksofonidel, salvestas albumi "Crusade" 11. ja 12. juulil 1967.

See Bluesbreakersi koosseis veetis suurema osa aastast välismaal tuuritades ja Mayall salvestas kontserdid kaasaskantava magnetofoniga. Ringreisi lõpuks oli tal üle 60 tunni salvestatud materjali, millest ta pani kokku kaksikalbumi: "Diary of a Band, Vols. 1 & 2", mis ilmus veebruaris 1968. Vahepeal toimusid mõned koosseisumuudatused: McVie lahkus ja tema asemele tuli Paul Williams, kes ise peagi lahkus, et liituda Alan Price'iga, ja tema asemele tuli Keith Tillman; saksofoni mängis Dick Heckstall-Smith oli võtnud saksofoni koha.

Pärast USA turneed toimus veel koosseisumuutusi – kõigepealt asendas Mayall bassimees Tillmani 15-aastase Andy Fraseriga. Kuue nädala jooksul aga lahkus Fraser, et liituda Freega ja tema asemele tuli Tony Reeves, kes oli varem New Jazz Orchestra liige. Hartley pidi lahkuma ja teda asemele tuli New Jazz Orchestra trummar Jon Hiseman (kes oli mänginud ka Graham Bondi Organisationis). Viiulit ja kornetit mänginud Henry Lowther liitus 1968. aasta veebruaris. Kaks kuud hiljem salvestas Bluesbreakers Mayall "Bare Wires"-i, mis tõusis Ühendkuningriigi edetabelis 6. kohale. Plaadi kaasprodutsendiks oli Mike Vernoni. Hiseman, Reeves ja Heckstall-Smith asusid seejärel Colosseumi moodustama. Mayalli koosseisu jäi Mick Taylor ja lisandus trummar Colin Allen (endine Zoot Money's Big Roll Band / Dantalian's Chariot ja Georgie Fame) ja noor bassimees nimega Stephen Thompson. 1968. aasta augustis salvestas uus kvartett plaadi "Blues from Laurel Canyon".

13. juunil 1969 Taylor lahkus, et liituda Rolling Stonesiga.

Mark-Almondi periood, 1969–1970[muuda | muuda lähteteksti]

Mayall 1970. aastal

Kitarrist Chas Crane liitus põgusalt bändiga. Trummar Allen lahkus, et liituda Stone the Crowsiga. Alles jäi bassimees Thompson, kes lõpuks ühines ka Stone the Crowsiga.

Järgmiseks Mayall katsetas madalama helitugevuse, akustiliste instrumentide ja trummariteta. Ta värbas sõrmitsemisstiiliga akustilise kitarristi Jon Marki ja flötist-saksofonisti John Almondi. Mark oli enim tuntud Marianne Faithfulli saatjana kolm aastat, samuti ta oli olnud ansambli Sweet Thursday liige (kuhu kuulusid pianist Nicky Hopkins ja tulevane Cat Stevensi koostööpartner Alun Davies, samuti kitarrist). Almond oli mänginud koos Zoot Money ja Alan Price'iga ning Mayalli muusika ei olnud talle võõras – ta oli mänginud baritonsaksofoni Blues Breakersis koos Eric Claptoniga ja mõnel "A Hard Roadil. See uus bänd erines märkimisväärselt varasematest Mayalli projektidest on hästi dokumenteeritud nii 1999. aasta topelt-CD-l "The Masters" kui ka 2004. aasta DVD-l "The Godfather of British Blues/The Turning Point".

Koos suure muutusega kõlapildis otsustas Mayall teha suure muudatuse muusikamaastikul – ta kolis Los Angelesse. Uus bänd debüteeris USA-s 5. juulil Newport Jazz Festivalil. 12. juulil Fillmore Eastis toimunud esinemiselt salvestati lugusid live-albumile "The Turning Point". Sama personaliga salvestati stuudioalbum "Empty Rooms", kus Mayalli järgmine bassimees, endine Canned Heati liige Larry Taylor mängis koos Thomsoniga duetti loos "To a Princess".

Harvey Mandeli periood, 1970–1971[muuda | muuda lähteteksti]

John Mayall 1970, Niedersachsenhalle, Hannover

Mayall jätkas trummariteta koosseisudega eksperimenteerimist veel kahel albumil, kuigi ta pani kokku uue elektrilise bluusroki-R&B bändi koosseisus kitarrist Harvey Mandel ja bassimees Larry Taylor (kes mõlemad olid Canned Heatist nopitud), ja viiuldaja Don "Sugarcane" Harris. Harris mängis Johnny Otis Show's ja varem koos The Mothers of Inventioniga. Plaadil "USA Union" (salvestatud Los Angeleses 27.–28. juulil 1970) oli Mandel aga sunnitud mängima kitarri kasutamata oma tähelepanuväärset sustain'i ja tagasiside kasutamisoskust. "Memories" albumil moodustas Mayall trio koos Taylori ja Venturesi kitarristi Gerry McGeega.

1970. aasta novembris käivitas Mayall salvestusprojekti, mis hõlmas paljusid silmapaistvamaid muusikuid, kellega ta oli mitme eelneva aasta jooksul koos mänginud. Duubelalbumil "Back to the Roots" teevad kitarril kaasa Eric Clapton, Mick Taylor, Gerry McGee ja Harvey Mandel; "Sugarcane" Harris viiulil; Mandel puupuhkpillidel; Thompson ja Larry Taylor bassil; ja Hartley trummidel. Paul Lagos oli koos Sugarcane'iga ja mängis trumme viiendas loos. Mayall kirjutas kõik lood ja laulis kõik vokaalpartiid, nagu selleks perioodiks juba tavaline, lisaks mängis ta plaadil suupilli, kitarri, klahvpille, trumme ja löökpille. Londoni seansid toimusid 1971. aasta jaanuaris ja sellisena kujutavad endast Claptoni viimaseid töid enne "Derek and the Dominos" Layla seansse. Pärast seda bänd lagunes 1971. aasta kevadel.

"Back to the Roots" ei tutvustanud uusi nimesid ning "USA Union" ja "Memories" olid salvestatud koos Ameerika muusikutega. Mayall oli ammendanud oma katalüütilise rolli Briti bluus-roki skeenel ja elas Los Angeleses. Sellegipoolest jääb muljetavaldav nimekiri muusikutest, kes temaga koosmängimisest kasu said, ning kes järgnevalt alustasid Londoni bluusimaastiku valitsemist.

1970. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aastate alguseks oli Mayall kolinud USA-sse, kus elas suurema osa järgmisest 15 aastast, salvestades koos kohalike muusikutega mitmele plaadifirmale. 1971. aasta augustis produtseeris Mayall bluusimees Albert Kingi džässile orienteeritud sessiooni ja paar kuud hiljem tuuritas stuudios viibinud muusikutega.

Mayall pani 1980. aastate alguses lühikeseks ringreisiks bändi uuesti kokku

Järgmisel aastal ilmus live-album "Jazz Blues Fusion", kus Mayall musitseerib suupillil, kitarril ja klaveril, Blue Mitchell trompetil, Clifford Solomon ja Ernie Watts saksofonidel, Larry Taylor basskitarril, Ron Selico trummidel ja Freddy Robinson kitarril. Sarnase live-album "Moving On" ilmumisel 1973. aastal on märgata mõningaid personalimuudatusi. Järgmise kümnendi jooksul jätkas Mayall muusikute ja plaadifirmade vahetamist ning andis välja hulga albumeid. Aeg-ajalt tegutsesid produtsentidena Tom Wilson, Don Nix ja Allen Toussaint. Tema karjääri praegusel etapil erines suurem osa Mayalli muusikast rokkmuusikute mängitavast elektribluusist, sisaldades džässi, funki või popi elemente ning lisades isegi naisvokaali. Tähelepanuväärne erand on "The Last of the British Blues" (1978), live-album, mis vastavalt pealkirjale teeb põgusa tagasipöördumise seda tüüpi muusika juurde.

Bluesbreakersi tagasitulek[muuda | muuda lähteteksti]

Mick Taylor Bluesbreakersi turneel Ohio osariigis Clevelandis 1980. aastate alguses

1982. aastal läks Mayall oma 1960. aastate ansambli koosseisu kolme muusikuga Mick Taylori, John McViega ja Colin Alleniga kaheaastasele maailmaturneele, millest kümme aastat hiljem ilmus live-album.

1984. aastal taastas Mayall nime Bluesbreakers. Ansambli koosseisu kuulusid kaks soolokitarri Walter Trout ja Coco Montoya, bassimees Bobby Haynes ja trummar Joe Yuele. Võib-olla suurendas müütiline nimi juba niigi tähelepanuväärset huvi bändi vastu. 1990. aastate alguses oli suurem osa põnevusest lahtumas ja Buddy Whittingtonist sai ainuke kitarrist koosseisus, kuhu kuulus tollane organist Tom Canning.

2000. aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Oma 40. tegevusaasta puhul kutsus Mayall kaasmuusikuid tähistamisalbumi salvestamisele. "Along for the Ride" ilmus 2001. aastal, autoriteks John Mayall ja sõbrad, kaanel on loetletud 20 nime, sealhulgas mõned vanad ja uued Bluesbreakersi liikmed, aga ka Gary Moore, Jonny Lang, Steve Cropper, Steve Miller, Otis Rush, Billy Gibbons, Greg Rzab, Chris Rea, Jeff Healey ja Shannon Curfman.

Mayalli "Pistoia Blues", Pistoia, Itaalia

Oma 70. sünnipäeva tähistamiseks ühines Mayall heategevusliku rahakogumise saates erikülaliste Eric Claptoni, Mick Taylori ja Chris Barberiga. See "Unite for Unicef" kontsert toimus 19. juulil 2003 Liverpool Arenal ja jäädvustati filmile DVD väljaandmiseks.

2005. aastal nimetati Mayall Briti Impeeriumi Ordu ohvitseriks (OBE).[14] 

2008. aasta novembris teatas Mayall oma veebisaidil, et saadab Bluesbreakersi laiali, et vähendada oma suurt töökoormust ja anda endale vabadus töötada koos teiste muusikutega. Kolm kuud hiljem kuulutati välja soolo maailmaturnee, kus mängisid Rocky Athas kitarril, Greg Rzab bassil ja Jay Davenport trummidel. Tom Canning orelil liitus bändiga 2009. aasta märtsis alanud turneel. Album ilmus 2009. aasta septembris. Sellest ajast peale on Mayall jätkanud tuuritamist sama taustabändiga. Canning lahkus muude prioriteetide tõttu. 2018. aastal kutsus Mayall oma bändiga ühinema naissoost kitarristi Carolyn Wonderlandi.

Forty Below Recordsi periood[muuda | muuda lähteteksti]

Mayall kontserdil Seattle'is, 2019

2013. aastal sõlmis Mayall lepingu produtsent Eric Corne'i plaadifirmaga Forty Below Records. Nad on koos produtseerinud neli stuudioalbumit: "A Special Life", kus osaleb akordionist C. J. Chenier, "Find a Way to Care", "Talk About That", kus osalevad Joe Walsh ja "Nobody Told Me". Corne masterdas uuesti ka mõned 1967. aasta live-salvestused, kus osalesid Peter Green, John McVie ja Mick Fleetwood, mis avaldati "Live in 1967 Volumes I and II". 2016. aastal võeti Mayall Bluesi Kuulsuste Halli (Blues Hall of Fame).

John Mayall oli sadade loovisikute seas, kelle materjal hävis 2008. aasta Universali tulekahjus.

Mayalli autobiograafia "Blues From Laurel Canyon: My Life As A Bluesman", mis on kirjutatud koos Joel McIveriga, ilmus Omnibus Pressi väljaandena 2019. aasta augustis.

Liikmed[muuda | muuda lähteteksti]

Liikmed 2020. aasta seisuga[muuda | muuda lähteteksti]

  • John Mayall – vokaal, klahvpillid, suupill, rütmikitarr (1963–tänaseni)
  • Greg Rzab – bass, aeg-ajalt löökpillid (1999–2000, 2009–tänaseni)
  • Jay Davenport – trummid, löökpillid (2009–tänaseni)
  • Carolyn Wonderland – soolokitarr (2018–tänaseni)

Diskograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Stuudioalbumid

  • John Mayall Plays John Mayall (Live at Klooks Kleek, 7/12/64) (1965)
  • Blues Breakers with Eric Clapton (1966)
  • A Hard Road (1967)
  • Crusade (1967)
  • The Blues Alone (1967)
  • Bare Wires (1968)
  • Blues from Laurel Canyon (1968)
  • The Turning Point (1969)
  • Empty Rooms (1970)
  • USA Union (1970)
  • Back to the Roots (1971)
  • Memories (1971)
  • Jazz Blues Fusion (1972)
  • Moving On (1972)
  • Ten Years Are Gone (1973)
  • The Latest Edition (1974)
  • New Year, New Band, New Company (1975)
  • Notice to Appear (1975)
  • A Banquet in Blues (1976)
  • A Hard Core Package (1977)
  • Bottom Line (1979)
  • No More Interviews (1980)
  • Road Show Blues (1981)
  • Return of the Bluesbreakers (1985)
  • Chicago Line (1988)
  • A Sense of Place (1990)
  • Cross Country Blues (1992)
  • Wake Up Call (1993)
  • Spinning Coin (1995)
  • Blues for the Lost Days (1997)
  • Padlock on the Blues (1999)
  • Along for the Ride (2001)
  • Stories (2002)
  • Road Dogs (2005)
  • In the Palace of the King (2007)
  • Tough (2009)
  • Big Man Blues (Recorded 1980's) (2012)
  • A Special Life (2014)
  • Find a Way to Care (2015)
  • Talk About That (2017)
  • Nobody Told Me (2019)
  • Rolling with the Blues (2021)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "UPI Almanac for Friday, 29. november 2019". United Press International. 29. november 2019. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. detsember 2019. Vaadatud 11. jaanuar 2020. …British blues musician John Mayall in 1933 (age 86)
  2. ↑ "Pride of Manchester's guide to John Mayall". Vaadatud 15. juuni 2013.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Colin Larkin, toim (1995). The Guinness Who's Who of Blues (Teine ed.). Guinness Publishing. Lk 256/7. ISBN 0-85112-673-1. Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt; nime "LarkinBlues" on määratud mitu korda erineva sisuga.
  4. ↑ Ancestry.com. England & Wales, Civil Registration Marriage Index, 1916-2005 [database on-line]. Provo, UT, USA: Ancestry.com Operations, Inc, 2010.
  5. ↑ "Maggie Mayall: No Limit Blues", Michael Limnios´i intervjuu, Blues.Gr, 19. mai 2012
  6. ↑ The Divorce Diaries by Maggie Mayall, 7. detsember 2011
  7. ↑ Tobler, John (1992). NME Rock 'N' Roll Years (1st ed.). London: Reed International Books Ltd. Lk 134. CN 5585.
  8. ↑ During Clapton's stay with the Bluesbreakers, the (in)famous graffito "Clapton is God" appeared on a wall in the London Underground.
  9. ↑ Marc Roberty, The Eric Clapton Scrapbook, 1994, New York: Citadel Press, p. 14
  10. ↑ Roberty, pp. 12–14
  11. ↑ 11,0 11,1 Hjort, Christopher (2007). Strange Brew: Eric Clapton & the British Blues Boom, 1965–1970. London, UK: Jawbone Press. Lk g. 29. ISBN 978-1-906002-00-8.
  12. ↑ Hjort, Christopher (2007). Strange Brew: Eric Clapton & the British Blues Boom, 1965–1970. London, UK: Jawbone Press. Lk g. 30. ISBN 978-1-906002-00-8.
  13. ↑ Hjort, Christopher (2007). Strange Brew: Eric Clapton & the British Blues Boom, 1965–1970. London, UK: Jawbone Press. Lk g. 57. ISBN 978-1-906002-00-8.
  14. ↑ Goldsmith, Margie (02.12.2013). "Bluesmaster John Mayall Rocks NYC". Huffington Post (Ameerika inglise). Vaadatud 22.02.2019.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=John_Mayall&oldid=6623584"