Johannes Mäll

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Johannes Mäll (23. oktoober 1911 Jamburgi maakond Vruda vald5. aprill 1981 Tartu) oli õigusteadlane.

Mäll oli eelkõige tuntud kui silmapaistev õigusteaduskonna dotsent Tartu Ülikoolis. Eesti õigusele on ta kaasa aidanud tööõiguse rakenduspraktika kujundamisega, tööseadustiku süstematiseerimise ja kodifitseerimisega ning tööõiguse teadmiste levitamisega. Lisaks haridustööle tegi J. Mäll ka organisatsioonilist tööd haldus-, maa- ja kolhoosiõiguse kateedri juhatajana, õigusteaduskonna prodekaanina ning riigi- ja haldusõiguse kateedri juhatajana. Aastatel 1947–1950 oli ta ülikooli kõrvalt ENSV TA Majanduse ja Õiguse Instituudi nõukogude riigihalduse ja rahandussektori juhataja.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorukiiga[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Mäll sündis 1911. aastal Peterburi kubermangus talupidajate perekonnas.[1] 1919. aastal tuli Mälli pere Eestisse ning hakkas elama Viljandimaal.[2] Koolis käis Johannes Mäll Põltsamaal, 1931. aastal lõpetas Põltsamaa Ühisgümnaasiumi. Seejärel läbis ta sõjaväeteenistuse reamehena Eesti kaitseväes ning muu hulgas omandas ta ka sõjaväe meditsiinivelskri eriala.[1]

Tudengipõlv[muuda | muuda lähteteksti]

1933. aastal alustas Johannes Mäll õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, õpingud kestsid kuni 1937. aastani ning kulmineerusid ülikooli lõpetamisega cum laude. Paralleelselt õpingutega töötas Mäll aastatel 1935–1937 ajutise abitööjõuna Tartu Rahandusosakonnas, et omandada praktilisi kogemusi ja kooliraha.Juba õpingute ajal näitas Mäll üles huvi finantsõiguse probleemide nii teadusliku kui ka praktilise lahendamise osas ja tema patrooniks teaduskonnas oli Juhan Vaabel.[3] Tema diplomitöö kandis pealkirja „Õiguskaitse korraldus maksundusõiguses“. Professor Juhan Vaabel hindas, et Mäll tunneb hästi kirjandust ja normistikku, on pädev lahendama selle rakendamisel tekkivaid probleeme, mis on hästi piiritletud ja üldiselt õigesti lahendatud. Mäll sai tööd õigusteaduskonnas assistendina ning tema töösuunaks oli finantsõiguse probleemid.[1] 1939. aastal kaitses ta magistritöö pealkirjaga „Kehtiv riigi eelarvetlusõigus“, selle töö kohta andsid positiivse hinnangu professorid Juhan Vaabel ja Artur-Tõeleid Kliimann. Nad leidsid, et tööl oli hea arendatus, peatükkide loogiline side, töö jaoks oli läbi töötatud suur hulk metodoloogilist ja erialakirjandust ning märkisid, et Mäll tundis hästi normistikku.[1]

Mäll suunati 1940. a veebruaris teadusliku stipendiaadina finantsteaduse alal Budapesti, ent seoses Eesti okupeerimisega pidi ta sama aasta detsembris naasma Eestisse. Mäll ei jõudnud sellest tulenevalt oma uurimistööd lõpetada. Pärast Eestisse naasmist töötas ta haldusõiguse kateedri assistendina ja finantsõiguse lektorina, hiljem dotsendi kohusetäitjana.[1] Mäll on tegutsenud ka õigusteaduskonna prodekaanina ja ajutiselt täitnud dekaani ülesandeid. Aastatel 1947–1950 töötas ta nõukogude ehituse ja finantssektori juhatajana ENSV Teaduste Akadeemia Majanduse ja Õiguse Instituudis.[3]

Teenistuskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnda aega oli Mäll arreteerituna Tartu koonduslaagris ning Saksa okupatsiooni ajal ta ülikoolis ei töötanud. Hilisemal ajal töötas ajalehe „Postimees“ ekspeditsiooniosakonna ametnikuna.[1]

1944. aastast naasis Mäll tagasi tööle ülikooli. Lisaks finantsõiguse loengutele pidas ta ka haldusõiguse, riigi ja õiguse teooria, raamatupidamise aluste ja statistikaloenguid. Alates 1951. aastast õpetas Mäll ka tööõigust, sh töölepingu, töövaidluste lahendamise, materiaalse vastutuse ja pensionikindlustamise erikursust.[1]

Mäll tegeles õpikute tõlkimisega nii tõlkija, toimetaja kui ka konsultandi rollis. Samuti osales ta esimehena õigusteaduskonna terminoloogiakomisjonis ning andis oma panuse “Poliitika ja majanduse oskussõnastiku” ning “Eesti-vene ja vene-eesti õigusteaduse sõnastiku” koostamisel.[1] Õigusteaduse oskussõnastik ilmus 1971. aastal.[2]

Mällil oli oma roll teaduslik-metoodilise töö tegemisel nii ülikooli kui ka õigusteaduskonna metoodikakomisjoni liikmena. Üliõpilaste hulgas oli Mäll väga hinnatud kursuse-, võistlus-, diplomi- ja konverentsitööde juhendaja.[1]

Esimestel säjajärgsetel aastatel tegi Mäll teadustööd finantsõiguse vallas, ent alates 1950. aastatest läks ta üle tööõiguse valdkonda. Mäll vahetas valdkonda, kuna tolleaegsetes tingimustes oli väga keeruline ja pea võimatu uurida finantsõiguslikke probleeme, kuna seadustest kõrgemaks peeti ametnike suva. Lisaks eelnimetatud põhjusele tingis valdkonna vahetuse ka see, et Nõukogude finantsõigus oli iseseisva õigusharuna veel välja kujunemata ning selle haru õpetamise ulatus oli väike.[1]

Mälli esimene tööõiguslik uurimistöö kandis pealkirja “Töövaidluste lahendamisest seoses tööõigussuhete lõpetamisega”, mille põhiseisukohad kanti 1953. aastal ette ülikooli teaduslikul sessioonil. Mälli esimene trükki läinud uurimus oli pealkirjaga “Tööliste ja teenistujate ajutisest üleviimisest teisele tööle”.[1]

Mäll oli teaduskonna ametiühingubüroo ja TRÜ ametiühingukomitee esimees. Mäll oli Tartu linnanõukogu saadik ja sotsialistliku seaduslikkuse komisjoni liige aastatel 1957–1963. Lisaks õppejõutööle Tartu Ülikoolis tegutses Mäll õppejõuna ka marksismi-leninismi õhtuülikoolis ja oli lektor ühingus Teadus.[1] Alates 1956. aastast kuulus ta mõnda aega Tartu linna täitevkomitee juures asuva pensionide määramise komisjoni.[2]

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Mäll on maetud Tartusse Raadi surnuaeda.[2]

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Mälli teadustöö tegemise aja saab jagada kaheks perioodiks. Esimene periood kestis kuni 1950. aastani ning selle perioodi peamised suunad olid eelarve ja maksundusõiguse ning rahandusorganite tegevusega seotud küsimused. Kuna okupatsiooniajal oli teadustööde avaldamine keeruline, siis jäi enamik esimese perioodi töid käsikirja staadiumisse või avaldati need vaid teadusliku ettekandena. Mäll loobus finantsõiguse temaatikaga tegelemisest, kuna tolleaegses autoritaarses ja ülimalt tsentraliseeritud ühiskonnas oli keeruline teha finantsõigusalast teadustööd. Näiteks oli pea võimatu mõjutada õigusloomet või normatiivaktide rakenduspraktikat haldusakti kohtus vaidlustamisega, kuna rahandusministri käskkirja loeti seadusest kõrgemaks. Pärast finantsõigusega lõpetamisest suundus Mäll tööõiguse juurde.[3]

Johannes Mälli teist teadustöö tegemise perioodi saab lugeda väga viljakaks. Teise perioodi peamisteks põhisuundadeks olid töölepingu probleemid, eriti seaduslikkuse tagamine tööliste ja teenistujate töölevõtmisel, teisele tööle üleviimisel ja töövahekorra lõpetamisel.[4] Mällil valmis selles valdkonnas 1956. aastal ka doktoritöö. Kuna töösuhete reguleerimine oli väga ebastabiilne, tööseadustikus viidi läbi ulatuslikke muudatusi ning Mäll oli väga nõudlik oma töötulemuste osas, jäi doktoritöö vene keelde tõlkimata ja kaitsmata.[3] Samuti keskendus Mäll teadustöös ka sellistele teemadele nagu töövaidluste lahendamine, materiaalse vastutuse ja tööseadustiku süstematiseerimise ning kodifitseerimise probleemid. 1965. aastast alates tegeles Mäll ka nüüdisaegse tööorganisatsiooni kujunemisega Eestis, ent kokkuvõte sellest tööst jäi tegemata Mälli surma tõttu.[1]

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Mäll on saanud medaleid “Vapra töö eest 1941.–1945. a. Suures Isamaasõjas” ja “Vapra töö eest Vladimir Iljitš Lenini 100. sünni-aastapäeva tähistamiseks”. Mälli on autasustatud Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi ja Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu aukirjadega.[2] 26. juunil 1970 anti talle Eesti NSV teenelise juristi aunimetus tema teenete eest juristkonna ettevalmistamisel ning aktiivse osavõtu eest õiguspropagandas.[5]

Teaduslik pärand[muuda | muuda lähteteksti]

Johannes Mälli võib lugeda eesti tööõiguse isaks. Lisaks sisaldab tema teaduslik pärand ca 100 teadustööd ning suures koguses populaarteaduslikke artikleid, mis omavad väärtust ka praegusel ajal.[1] Suure panuse andis Mäll Eesti NSV tööõigusalase seadusandluse kodifitseerimisse ning kommenteerimisse.[2]

Tähtsamad tööd[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1964. aastal ilmunud monograafia “Tööliste ja teenistujate töölevõtmine, üleviimine ja vallandamine” (ERK, Tallinn)[3]
  • 1965. aastal ilmunud “Töötülide läbivaatamise kord” (Eesti Raamat, Tallinn)[3]
  • 1967. aastal ilmunud õppevahend “Pensioniline kindlustamine NSV Liidus” (Tartu Riiklik Ülikool, Tartu).[3]
  • 1978. aastal ilmunud Eesti NSV töökoodeksi kommenteeritud väljaanne (Eesti raamat, Tallinn)[3]

Kirjeldused temast[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti õigusteadlane Heino Siigur kirjeldab Johannes Mälli sügavate teadmistega, sõbraliku, abivalmi, kaastundliku ning ereda isiksusena. Siiguri sõnul ei olnud Mäll pelgalt kabinetiteadlane ning talle meeldis hoida tihedat sihet praktikaga, st ta lõi kaasa kõikjal, kus oli võimalusi tööseadustikku korrastada ja Eesti huvides paremaks teha. Muu hulgas tegutses Mäll ametiühingutes, juriidilises komisjonis ja pensionikomisjonis. Mälli sõbralikku abi ja avameelset suhtumist tundsid kõik temaga kokku puutunud inimesed. Mälli loengud olid sisukad ja emotsionaalsed ning ta oli nõudlik nii enda, üliõpilaste kui kolleegide suhtes, ent oma tegevuses heatahtlik ning alati valmis abistama. Tema juhendamisel kaitsti 5 kandidaadiväitekirja. Mäll kandis suurt osa töökoodeksi kommenteeritud väljaande koostajana ja autorina, ent palju kavatsusi (nt tööõiguse õpiku väljaandmine) jäi aga täide viimata, kuna nõukogu õigussüsteem oli ebastabiilne ja seaduslikkust mitteaustav. Siiguri hinnangul on dots. Mälli panus Eesti õigusteaduse arengus ning juristide kaadri ettevalmistamisel suur.[1]

“Sõjajärgses õigusteaduskonnas oli dots J. Mäll kahtlemata üks faktilistest liidritest. Oma sügavate erialaste ja üldiste teadmiste tõttu, samuti suurte organisaatorivõimete tõttu oli ta ka kahtlematult autoriteet nii kolleegide ja üliõpilaste kui ka ülikooli juhtkonna silmis ning väljaspoolgi. Ta oli nõudlik enese ja teiste suhtes, seejuures alati sõbralik ja abivalmis. Oma tegemisi ja ettevõtmisi tegi ta tasa ja targu, ilma suurema kärata, kuid alati sihikindlalt. Ta oli usaldusväärne kõigile, kes temaga kokku puutusid. Endakiitus oli talle tundmatu. Teda iseloomustas põhjalikkus oma töös. Talle meeldis probleeme püstitada ja arutada nii kolleegide, praktikute kui ka üliõpilastega. Tema koduselt telefonilt võis saada konsultatsiooni igaüks ja igal ajal. J. Mäll oli teoinimene, kes püüdis oma uurimistulemusi ja mõtteid ellu viia kõikvõimalike vahenditega. Tema hobiks oli kõikjal alati seaduse selgitamine, selle täiustamine ja seaduslikkuse tagamine. Ta oli väga kiindunud oma perekonda, vanematesse ja õdedesse-vendadesse.”[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 Heino Siigur. „Dots. Johannes Mälli meenutades“ - Eesti Jurist. 1991 nr. 5, lk. 366
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 “Johannes Mäll : in memoriam” - Nõukogude Õigus, 1981 nr. 3, lk. 213
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Heino Siigur, “Dots Johannes Mäll” Juridica VIII/1996.
  4. “Juttu juubilariga : TRÜ riigi- ja haldusõiguse kateedri juhataja J. Mälli intervjuu teaduslikust tööst” - Ajaleht “Edasi” 1961 24. okt.
  5. “Eesti NSV teenelisi juriste” - Nõukogude Õigus, 1970 nr. 4, lk. 249

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]