Johannes Carl Gysbert Immanuel Russvurm
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2013) |
Johannes Carl Gysbert Immanuel Russvurm (perekonnanimi ka Russwurm; 19. märts 1855 Haapsalu – 2. juuni 1939 Berlin-Weissensee) oli Eesti pedagoog ja tehnikateadlane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Johannes Carl Gysbert Immanuel Russvurm oli baltisakslane ja Carl Friedrich Wilhelm Russwurmi poeg.[1]
Ta lõpetas 1877. aastal masinainsenerina Riia Polütehnikumi. Oli aastatel 1877–1878 töökoja ametnik Peterburi Tehnoloogiainstituudis, 1878–1892 insener Balti raudtee peamehaanikubüroos, ühtlasi 1882–1894 õppetöökoja juhataja ning mehaanika- ja füüsikaõpetaja Tallinna Raudtee Tehnikakoolis, ning 1892–1895 peamehaanik Peterburi ettevõttes Beckmann&Ko. Aastatel 1895–1898 oli ta E. Peterseni tehnikabüroo kaasomanik, 1898. aastast katla- ja küttesüsteemide projekteerimis- ja ehitusfirma omanik ja tehniline juhataja Peterburis.
Pärast I maailmasõda naasis Eestisse ning töötas aastatel 1922–1929 Tallinna Tehnikumi õppejõuna: õpetas soojusmajanduse, vedurite ja rongiliikluse, automobiilide, lennumasinate, tuulejõumasinate ja veeturbiinide kursusi. 1932. aastast elas Saksamaal.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisvaldkonnad: masinamehaanika, jõuülekande- ja pidurimehhanismid. Katsetas uusi mehaanilisi konstruktsioone, töötas välja uudse tehnilise lahenduse võrgukudumismasinale. Avaldas oma isa biograafia, koostas ja üllitas ülevaate vabrikukorstnate konstruktsioonidest ja ehitusest (sisaldas 30 projekti).[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Aus dem Leben meines Vaters und meiner Vorfahren. // Herdflammen (1924) 11
- (1925) 1.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tallinna Tehnikum 1918–1928. Tallinn, 1928, 43
- Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986, 35.
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.