Johann VII (Hoya)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Johann VII (surnud 11. juunil 1535) oli Hoya krahv ja väejuht.

Johanni vanemad olid Hoya krahv Jobst I (surnud 1507) ning Irmgard zur Lippe (1469–1524). Isa surma järel sai Johannist koos vendade Jobst II ja Erich IV-ga krahvkonna valitseja. 1520. aastate alguses aitas Johann kaasa Rootsi kuninga Gustav I Vasa troonile tõusule ning temast sai viimase üks olulisemaid lähikondlasi.[1] 1525. aasta 15. jaanuaril abiellus krahv kuninga õe Margareta Eriksdotter Vasaga, kes oli Joakim Brahe lesk (too hukkus 1520. aastal Stockholmi veresaunas). Margaretal ja Johanni abielust sündis kokku seitse last. 1525. aastal sai krahvist ka Viiburi asehaldur ehk Ida-Soome valitseja ning ta loobus oma vendade kasuks Hoya krahvkonna valitsemisest, mille eest nood andisd talle 16 000 kuldnat.

1529. aastal pidas krahv Johann kuningas Gustav I esindajana läbirääkimisi Lübecki linnaga ning garanteeris isiklikult, et Rootsi kuningas maksab linlastele oma võlad tagasi; viimased olid tekkinud seoses Gustav I troonile tõusuga 1520. aastate alguses. Kuid kuningas muutus raha tagasmaksmise osas üha kitsimaks ning hakkas Johanni kahtlustama kokkumängus Lübeckiga, mille tõttu krahvi ja kuninga suhted halvenesid.[2]

1533. aasta suvel viibis krahv Johann pikemat aega Liivimaal. Enamiku ajast oli ta Tallinnas, kus ta oli viibinud juba ka varem, näiteks 1529. aastal.[3] Ent krahv külastas ka Haapsalu, kus teda võõrustas markkrahv Wilhelm, kes parasjagu taotles Saare-Lääne vaenuse käigus piiskopi kohta. Samal ajal, kui krahv Haapsalus oli, rüüstasid Lõuna-Läänemaad Kuressaares resideeriva piiskopi Reinhold von Buxhoevedeni väesalgad. Seejärel lubas krahv Johann Wilhelmi abiks saata Viibrui sõjalaevu ning pöörduda toe saamiseks ka Rootsi kuninga poole. Vastutasuks soovis krahv aga, et ühest tema pojast võiks tulevikus saada Tartu toompraost. Wilhelm lubas krahvi praostikoha taotlemisel aidata ning 1533. aasta lõpuks jõudsidki krahvi sõjalaevad Läänemaale.[4] Rootsi kuningalt Wilhelm aga Hoya krahvi kaudu abi ei saanud, sest kuninga ja krahvi suhted muutusid üha pingelisemateks.

1534. aastal katkestas Gustav I lõplikult lepingu Lübeckiga ning seejärel puhkes Taanis ka Krahvivaenus, kus Lübeck ja Rootsi võitlesid vastasleerides. Sama aasta suvel lahkus Hoya krahv Viiburist ning tuli taas Tallinnasse. Seal väitis ta, et peab Rootsi kuninga ülesandel Lübeckisse reisima,[5] samas kui Rootsis oli ta väitnud, et läheb Saksamaale palavikuhaigust ravima.[6] Peagi läkski krahv edasi Saksamaale, kus ta astus väejuhina Lübecki linna ja Mecklenburgi hertsogi Albrecht VII teenistusse. 1535. aasta 11. juunil võitles ta Lübecki vägede eesotsas Fyni saarel toimunud Øxnebjergi lahingus koos endise Uppsala peapiiskopi Gustav Trollega Taani kuninga Christian III vägede vastu, mida juhatas Johann Rantzau. Lahing lõppes Lübecki leerile hävitava kaotusega ning Trolle hukkus võitluses. Hoya krahv Johann andis end lahingu ajal vastaste kätte vangi, kuid üks Holsteini aadlik, kes oli tema vihavaenlane, tappis ta.[7]

Krahv Johanni perekond jäi aga Liivimaale ning tema naine Margareta suri 1536. aasta lõpus Tallinnas. Krahvi pojad Johann (kellest sai hiljem Osnabrücki, Münsteri ja Paderborni piiskop) ja Jobst elasid aga veel mitu aastat Liivimaal: esimene Tallinnas ning teine Tartus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lars-Olof Larsson, Gustav Vasa (1496?–1560): riigiisa või türann? Tallinn: Kunst, 2005, lk 126.
  2. Larsson, Gustav Vasa, lk 245–246.
  3. Alfred Ritscher, Reval an der Schwelle zur Neuzeit, Teil 1: Vom Vorabend der Reformation bis zum Tode Wolters von Plettenberg (1510–1535), Bonn: Kulturstiftung der deutschen Vertriebenen, 1998, lk 55–56, 128.
  4. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1525-1534): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Ulrich Müller. Köln [etc.]: Böhlau, 1996, nr 427, 432, 435, 444, 450, 562.
  5. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534-1540): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 1999, nr 678 ja 680.
  6. Gotthard von Hansen, „Inventar des Nachlasses der Gräfin Margarethe von der Hoya“, Aus baltischer Vergangenheit: Miscellaneen aus dem Revaler Stadtarchiv, Reval: Kluge, 1894, lk 12–14.
  7. Lutz Sellmer, Albrecht VII. von Mecklenburg und die Grafenfehde (1534–1536), Frankfurt am Main: Lang, 1999, lk 214.