Johann Karl (Pfalz-Gelnhausen)

Birkenfeldi pfaltskrahv Gelnhausenis Johann Karl (17. oktoober 1638 Bischweiler – 21. veebruar 1704 Gelnhausen) oli Saksa vürst ja 19. sajandi algusest Baieri hertsogitena tuntud Baieri kuningliku perekonna kõrvalharu eelkäija. Ta võttis Gelnhauseni oma haruperekonna nimeks pärast valduse omastamist aastal 1669.

Haridus ja karjäär

Johann Karl oli Zweibrücken-Birkenfeld-Bischweileri pfaltskrahvi Christian I ja tema naise Magdalena Katharina kahest pojast noorem. Koos oma vanema venna Christian II-ga sai ta hariduse Philipp Jacob Spenerilt ja õppis hiljem Strasbourgi ülikoolis. Pärast seda võtsid vennad ette viis aastat kestnud suure tuuri, mis viis nad muu hulgas Prantsusmaale, Hollandisse, Inglismaale, Rootsi ja Šveitsi.

Ta osales ratsaväekomandörina oma Pfalzi nõo armees, kellest aastal 1654 sai Rootsi kuningas Karl X Gustav, ja sõdis Taani vastu. Hiljem võitles ta türklaste vastu Ungaris. Siis asus ta Hollandi teenistusse. Ta osales aastal 1674 Seneffe lahingus ja ülendati esimese armeejuhi auastmesse. Siis ta lahkus sõjaväest ja taandus Gelnhausenisse.

Gelnhauseni haru looja

Aastal 1669 ostis Johann Karl Gelnhauseni Fürstenhofi ("vürstliku õukonna"), mis koosnes Residenzist, aedadest ja maatükkidest, mille Saksa-Rooma keiser oli kunagi aastal 1435 andnud varasemale Wittelsbachile, Pfalzi kuurvürstile Ludwig III-le. Aastal 1671 pärisid Johann Karl ja tema vend üheskoos Birkenfeldi pfaltskrahvkonna. Aastal 1673 leppisid nad kokku, et kuigi Christian saab Birkenfeldi, samuti teise pärandi, Bischweileri, saab Johann Karl Neuburgi apanaaži, 6000 floriini, mis moodustas 1/3 ühe teise perekonna valduse, Neuburgi pfaltskrahvkonna tuludest – pluss nelja koorma Moseli veini iga-aastane kohaletoimetamine Trarbachi keldritest. Oma venna Christian II-ga aastatel 1681 ja 1683 sõlmitud lepingutega sai Johann Karl Gelnhauseni valitsuses asetäitjaks.

Johann Karl abiellus aastal 1685 Weikersheimis oma esimese naise Sophie Amaliega. Too oli Zweibrückeni pfaltskrahvi Friedrichi tütar ja krahv Siegfried von Hohenlohe-Weikersheimi lesk.

Kuigi Sophie Amalie suri 30. novembril 1695 ilma talle meessoost pärijat ilmale toomata, kirjutas Johann Karl 25. juulil 1696 Christianile, kuulutades, et kui ta, tundes võimetust jätkata üksi elamist ja võttes kuulda oma südame soovi, peaks uuesti abielluma, saab see olla vaid kiindumusabielu, kuna ta ei olnud seisundis hoida seisuslikku naist. Kolm päeva hiljem abiellus ta oma eelmise naise õuedaami Esther Maria von Witzlebeniga (1666–1725), Herr von Brömbseni 30-aastase lesega. Kuigi tema perekond kuulus Tüüringi aadli hulka, puudus neil otse keisrile allumise staatus, mida nautisid pfaltskrahvid ja Esther Maria isa, Georg Friedrich von Witzleben-Elgersburg, kes oli metsaülema (Oberforstmeister) ametis Saksi-Römhildi hertsogkonna imeväikeses õukonnas. Mõne nädalaga leidis Johann Karl end üritamas lepitada oma hukkamõistvat venda, avalikustades abielu, kuid kinnitades talle, et see oli täiesti isiklik kokkulepe, ja kui sellest peaks lapsi sündima, "ei nõuaks ta neile rohkem, kui nende aadlikeks pidamist, nii et seoses järglusega pole midagi karta". Augustiks oli Johann Karl sõlminud sellekohase lepingu (Vertrag) oma vanema vennaga, kuid muutis hiljem meelt. Ta pöördus keisri poole palvega teha tema naisest riigikrahvinna, kui Christian II keeldus tunnistamast oma venna abielus sündinud lapsi (3 poega ja 2 tütart) dünastia liikmetena.

Johann Karl suri aastal 1704 ja tema lesk esitas 3. septembril 1708 keisririigi õukonnanõukogus kohtuasja tema venna vastu. Ta saavutas 11. aprillil 1715 täeliku tunnistuse endale ja oma lastele kui vürstisoo järglastele. Tema mehevend Christian II nõustus kokkuleppega 29. oktoobril 1716, tunnistades laste Pfalzi tiitleid ja järglusõigusi ning suurendades nende abiraha 6000-lt 50 000 kuldnani. Sellest hoolimata jätkasid Wittelsbachide teised harud Johann Karli laste pidamist morganaatilistena, keeldudes tunnistamast nende kõlblikust pärida dünastia valdusi. Wittelsbachide perekonna kokkuleppes 1771. aastast, millega kehtestati vastastikused pärimisõigused Pfalzi ja Baieri harude vahel, olid oma valduste pärijad piiratud olema järglased, kes olid seaduslikud ja "mitte sündinud ebavõrdsest abielust" (nicht ex dispari matrimonio). Kuid Tescheni rahu, mis lõpetas aastal 1779 Baieri pärilussõja, tunnistas artiklis 8 lõpuks Johann Karli ja Esther Marie von Witzlebeni järglaste dünastilisi õigusi, kui pojapoeg Wilhelm (1752–1837) sai aastal 1803 Bergi hertsogkond apanaažina Baieri kuurvürstilt kompensatsiooniks Reini vasakkaldal Napoleonile loovutatud territooriumite eest.

Berg eraldati Baieri poolt aastal 1806 kokkuvõttes Napoleoni õemehele Joachim Murat'le vastutasuks Ansbachi markkrahvkonna eest, kuid Saksa-Rooma keisri poolt pfaltskrahv Wilhelmile 16. veebruaril 1799 antud Baieri hertsogi tiitel jäi tema otsestele järglastele ja leidis tunnistust kuni Saksa keisririigi kaotamiseni aastal 1918.

Järglased

Johann Karl ja Sophie Amalie von Zweibrücken said ühe tütre:

• Magdalene Juliane (1686–1720)

Johann Karl ja Esther Maria von Witzleben said viis last:

• Friedrich Bernhard (1697–1739)
• Johann (1698–1780)
• Wilhelm (1701–1760)
• Charlotte Katharina (1699–1785)
• Sophie Marie (1702–1761)

Eelnev Christian I

Gelnhauseni pfaltskrahv 1654–1704

Järgnev Friedrich Bernhard