Jean Fautrier
| Jean Fautrier | |
|---|---|
| Sünninimi | Jean Léon Fautrier |
| Sündinud |
16. mai 1898 Pariis, Prantsusmaa |
| Surnud |
21. juuli 1964 Châtenay-Malabry, Prantsusmaa |
| Rahvus | prantslane |
| Tegevusala | maalikunst, skulptuur |
| Kunstivool | informalism, tašism |
| Patroonid | Paul Guillaume |
| Tunnustus | Grand Prix International |
Jean Fautrier (16. mai 1898 Pariis – 21. juuli 1964 Châtenay-Malabry) oli prantsuse informalistlik maalikunstnik, skulptor ja illustraator.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Jean Fautrier sündis 1898. aastal Pariisis abieluvälise lapsena. Esimene kümmekond aastat kasvatas teda vanaema. Pärast seda, kui ta isa ja vanaema 1908. aastal surid, kolis ta ema juurde Londonisse.
Londonis asus ta 1912. aastal õppima kuninglikus kunstide akadeemias. Varsti selgus aga, et kool on tema jaoks liiga traditsiooniline, ning ta jätkas õpinguid University College Londoni alla kuuluvas kunstikoolis Slade School of Fine Art, mis pidi rohkem keskenduma moodsale kunstile, kuid ta pettus ka selles koolis[2] ning otsustas end pühendada maalimisele. Ta külastas sageli Tate’i galeriid ning hindas eriti kõrgelt J. M. W. Turneri maale.
Esimese maailmasõja ajal 1917. aastal kutsuti Fautrier Prantsuse armeesse. Pärast rindel gaasirünnakus kannatada saamist vabastati ta sõjaväekohustusest kehva tervise tõttu ja suunati abikorpusse. 1920.–1921. aastal Tirooli piirkonnas tervist taastades hakkas ta taas maalimisega tegelema.
1922. aastal naasis ta Pariisi, kus hakkas gravüüre looma.[1] 1922. aastal eksponeeriti ta loomingut Pariisis korraldataval Sügissalongi (Salon d’Automne) näitusel ja 1923. aastal Fabre’i galeriis. Sel ajal tutvus ta ka kollektsionäär Jeanne Casteliga, kes mängis ta edasises karjääris olulist rolli. 1924. aastal Visconti galeriis toimunud esimene isikunäitus oli edukas ning 1925. aastal sõlmis ta lepingu kuulsa Pariisi galeriiga Guillaume. Casteli tutvustatud kunstiärimees Paul Guillaume toetas teda rahaliselt seitse aastat. 1928. aastal toimus Bernheimi galeriis tema kolmas näitus, mille korraldas Guillaume.[3]
Koos edukust koguva kunstimüügiga asus Fautrier 1930. aastatel maalimisest tagasi tõmbuma. Aastatel 1934–1939 töötas ta suusainstruktorina ja pidas Prantsuse Alpides klubi.[4]
Teise maailmasõja hakul, 1939. aastal Fautrier kolis mägedest Marseille’sse ja seejärel Bordeaux’sse, kuid naasis 1940. aastal Pariisi ja asus taas maalima. Sellesse aega jäävad ka kohalike poeetide ja kirjanike jaoks loodud illustratsioonid. 1943. aastal tutvus ta Jeanine Aeplyga, kellega kooselust sündisid 1946. ja 1947. aastal lapsed.[3]
Maailmasõja ajal oli Fautrier tunnistajaks sellele, kuidas sakslased piinasid prantslasi, ja see mõjutas palju ta teoste temaatikat.[1] 1943. aasta jaanuaris arreteeris Gestapo ta ning lühikese vangistuse järel põgenes ta Pariisist riigi edelaossa Châtenay-Malabrysse. Seal töötas ta sarja "Pantvangid" kallal, mis kajastab abstraktselt sõjasündmusi. Ta kujutas oma maalidel maharaiutud päid ja alasti torsosid, mis olid kaotanud konkreetsuse. Nii püüdis ta edasi anda tol ajal läbi elatud hirmu ja õudu.
1950. aastate teisel poolel kasvas Fautrier’ tuntus ka välismaal ning järgnesid näitused Düsseldorfis, Barcelonas, Madridis, Torinos, Milanos, Roomas, Bolognas, Londonis, Lausanne’is, Stockholmis ja Tokyos.
1962. aastal tutvus Jacqueline Cousiniga, kellest sai tema järgmine elukaaslane.
Jean Fautrier suri raske haiguse tagajärjel 21. juulil 1964 Châtenay-Malabrys.[1][5]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Varane looming[muuda | muuda lähteteksti]
Jean Fautrier’ varast loomingut iseloomustab katsetajalikkus ja mõningane eeskujudest juhindumine. 1920. aastatel maalis ta nii lilli, alasti figuure, rippuvaid lihakehasid kui ka maastikke.[4] Tollesse aega jääb palju veidraid figuratiivseid maale, mille jaoks ta sai inspiratsiooni Saksa ekspressionismist. Teda inspireerisid ka Rembrandti tumedad maalid ja J. M. W. Turneri "udune" stiil. Selle mõjul hakkas ka tema looma ekstsentrilisi tumedaid maale.[6]
Aastatel 1925–1926, kus Fautrier kogus kuulsust, on tema teostel ainuomane stiil kiirete pintslitõmmete ja kasutatud monokroomsete värvide tõttu vaevu märgatav.[7]
1928. aastal pakkus kirjanik André Malraux Fautrier’le võimalust illustreerida üht teksti tema enda valikul. Ta valis selleks Dante Alighieri poeemi "Jumalik komöödia" esimese osa, "Põrgu". Ta allkirjastas lepingu 1930. aastal, kuid lõpuks otsustati tema illustratsioone mitte avaldada, sest need olid liiga uudsed ja segadusse ajavad. Ta tegi ka mitmeid litograafe, mis avaldati 1933. aastal La Nouvelle Revue Française’i galeriis.[3]
Hilisem looming[muuda | muuda lähteteksti]
Fautrier’ tuntuimad teosed kuuluvad sarja "Pantvangid" (Otages, 1943–1945). See koosneb kokku 33 maalist ja pronkskujust. Sarja loomise jaoks sai Fautrier inspiratsiooni natside eest paos olles oma ateljees, kus ta kuulis, kuidas inimesi piinati ja hukati. Teostes ei kujuta ta konkreetseid inimesi, vaid pigem üldiselt sõjas hukkunuid. Valitud kujutamismeetod annab võimaluse teostega samastuda kõigil inimestel üle maailma. Sarja ulatuslik tuntuse ja mõjukuse põhjuseks on seegi, et kunstis poldud varem piinamist ja sõjakahjusid sellisel viisil kujutatud. Fautrier kasutas sama temaatikat ka maalil "Partisani pea" (Tête de partisan, 1956), mis oli austusavaldus Ungarile, kui NSV Liit seda ründas.[8]
"Pantvangide" ja "Partisani pea" loomiseks arendas Fautrier välja täiesti uue tehnika – haute pâte’i. See kujutas endast paksu käsitsi valmistatud krohvi kandmist lõuendile kinnitatud paberile. Taolist venivat ja kleepuvat krohvi kasutati varem peamiselt seina parandamiseks, kunstis võimaldas see aga luua paberile aluspinna ja muuta pilt kolmemõõtmeliseks. Seda tehnikat kasutas ta hiljem ka sarjades "Kohviveski" (Le moulin à café, 1947) ja "Kristallpudel" (Le flacon de cristal, 1948).[8]
"Pantvangide" pildisarja eksponeeriti kõigepealt 1945. aastal Pariisis René Drouini galeriis. Näitusel rippusid pildid ridades üksteise lähedal, et luua muljet inimeste paigutusest massihukkamistel. Näitus mõjus emotsionaalselt ja rusuvalt, sest sõjaõudused olid alles värsked ning teosed olid agressiivsed ja hirmutavad.[9]
Paljude arvates on Fautrier informalismi rajaja, sest ta loobus oma teostes kindlast ja selgest vormist, mis on üks informalismi tunnusjooni.[10] Tema hilisemad teosed on abstraktse sisuga, mõõtmetelt väikesed ja sageli eri stiilide segu.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
Jean Fautrier sai kuulsaks juba varastel tegutsemisaastatel ja oli kuulus surmani. Peamiselt teati teda ikkagi Prantsusmaal, kuid ta kogus rahvusvahelist kuulsust ka mujal maailmas. 1960. aastal oli ta Veneetsia biennaalil aukülaline ja 1961. aastal võitis rahvusvahelise peapreemia,[2] aasta hiljem mõjuka preemia Tokyo biennaalil.
Näitused[muuda | muuda lähteteksti]
- 1990 Wiesbadeni muuseumis Saksamaal Wiesbadenis
- 1997 Galerie 1900–2000-s Prantsusmaal Pariisis
- 1998–1999 Moderna Museetis Rootsis Stockholmis
- 1999 Galerie Orangerie-Reinzis Saksamaal Kölnis
- 2001 Michael Werneri galeriis Saksamaal Kölnis
- 2002 Haggerty kunstimuuseumis USA-s Milwaukees
- 2004–2005 Fondation Pierre Gianaddas Šveitsis Martignys[1]
- 2014 Ōsaka riiklikus kunstimuuseumis Jaapanis Ōsakas
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 "Jean Fautrier". Artnet. Vaadatud 30. aprillil 2020.
- ↑ 2,0 2,1 Dea K. (30. märts 2015). "Jean Fautrier: Biography". Widewalls. Vaadatud 28. mail 2020.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Jean Fautrier". Applicat-Prazan. Vaadatud 28. mail 2020.
- ↑ 4,0 4,1 Donald Goddard. "Jean Fautrier: 1898–1964". New York Art World. Vaadatud 28. mail 2020.
- ↑ "JEAN FAUTRIER, 66, A FRENCH PAINTER; Expressionist Who Emerged After World War II Dies". The New York Times. 23. juuli 1964. Vaadatud 26. detsembril 2020.
- ↑ Joseph Nechvatal (14. mai 2018). "The Dark, Unruly Brilliance of a Master of Art Informel". Hyperallergic. Vaadatud 28. mail 2020.
- ↑ "Jean Fautrier". Art Directory. Vaadatud 28. mail 2020.
- ↑ 8,0 8,1 Curtis L. Carter. "Jean Fautrier 1898–1964" (PDF). Marquette University, Patrick and Beatrice Haggerty Museum of Art. Vaadatud 1. mail 2020.
- ↑ Amy Dempsey (jaanuar 2000). "Jean Fautrier Head of a Hostage 1943-4". Tate. Vaadatud 1. mail 2020.
- ↑ Ants Juske, Jaak Kangilaski, Reet Varblane (1994). 20. sajandi kunst. Tallinn: Kunst. Lk 116.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Jean Fautrier’ elulugu ja teoste ülevaade (inglise keeles)