Jean-Michel Basquiat

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jean-Michel Basquiat
Sünninimi Jean-Michel Basquiat
Sünniaeg 22. detsember 1960
Sünnikoht New York, Ameerika Ühendriigid
Surmaaeg 12. august 1988
Surmakoht New York, Ameerika Ühendriigid
Rahvus ameeriklane
Tegevusala maalikunst, joonistamine, skulpturaalsed tööd
Kunstivool uusekspressionism
Mõjutatud Cy Twombly, Jean Debuffet, Franz Kline, Robert Rauschenbergi, Leonardo da Vinci

Jean-Michel Basquiat (22. detsember 1960 New York – 12. august 1988 New York) oli Ameerika kunstnik.

Ta alustas tegevust 1970ndate lõpus grafitikunstnikuna. Basquiat hakkas grafiteid tegema 17-aastaselt koos oma sõbra Al Diazega, jättes metroopeatustesse ja Manhattani seintele sõnumeid SAMO nime all. SAMO on akronüüm ingliskeelsest väljendist same old shit. Kui 1980ndate alguses leidis tänavakunst tee galeriidesse ja muuseumidesse, tõusis ka Basquiat kunstiringkonna huviorbiiti. Oma pigem lühikese, aga produktiivse karjääri jooksul oli ta tunnustatud kunstnik, kelle tegutsemisaeg jäi täpselt kunstituru õitseaega. Basquiat esindas uusekspressionismi liikumist.[1]

Basquiat' elu ajatelg[muuda | muuda lähteteksti]

Jean-Michel Basquiat sündis 22. detsembril 1960 Brooklynis. Tema isa oli Haiti päritolu Gerard Basquiat ja ema Puerto Rico juurtega Matilde Andradas. Kolm aastat hiljem sündis õde Lisane. Juba varases eas oli märgata Basquiat' huvi joonistamise vastu, sama huvi jagas muuseas ka tema ema. Inspiratsiooni leidis noor Basquiat televisioonis nähtud multifilmidest. Ema ja poeg joonistasid tihti koos. Sel perioodil tutvustas ema pojale kõiki New Yorgi tähtsamaid kunstimuuseume, näiteks Brooklyni ja Metropolitani muuseumi ning New Yorgi moodsa kunsti muuseumi. 1966. aastal sündis teine õde Jeanine.[2]

1960ndate lõpus jätkas Basquiat joonisfilmilike joonistuste tegemist, saades inspiratsiooni ka Alfred Hitchcocki filmidest, autodest, koomiksitest ja Alfred E. Newmani karakterist naljaajakirjast Mad. Mais 1968 jäi noor Basquiat tänaval palliga mängides auto alla. Ta murdis käeluu, sai sisemisi vigastusi ja tema põrn tuli eemaldada. Kuu aega haiglas taastudes tutvus ta raamatuga "Gray anatoomia" ning sellel oli talle suur mõju. Näiteks on neid mõjusid näha tema hilisemates teostes anatoomiliste joonistustena ja ka bänd, mille üks algatajatest ta oli, kandis nime Gray. 1968. aastal Basquiat' vanemad lahutasid ja lapsed jäid elama isa juurde.[2]

1974. aastal kolis Gerard Basquiat koos kolme lapsega ametikõrgenduse tõttu Puerto Ricosse. Järgmisel aastal jooksis Basquiat esimest korda kodust ära, peatudes paar tundi kohalikus raadiomajas. Tema isale helistati ja Basquiat läks tagasi koju. Gerard on hiljem kommenteerinud, et Basquiat'le ei olnud meeltmööda kuuletumine ja ta oli vanemale paras nuhtlus. 1976. aastal kolis pere tagasi New Yorki.[2]

1976. aastal kohtus Basquiat oma uues koolis (City-as-School) Al Diazega, kellest sai tema lähedane sõber ja varajane partner kunsti tegemisel. Samal aastal jooksis teismeline Basquiat uuesti kodust ära. Tol korral jäi ta ära kaheks nädalaks, enne kui Gerard ta uuesti koju viis. Koolis hakkas Basquiat käima näiteringis Family Life Theater 'pereelu teater'. Sel ajal lõi ta ka väljamõeldud tegelase SAMO (Same Old Shit), kes teenis elatist võltsreligiooni edendamisega. Al Diaz ja Basquiat hakkasid SAMO nime all koostööd tegema, et auru välja lasta. Nad kirjutasid spreivärvidega aforisme D-liini rongide peale ja New Yorgi kesklinna. Kirjutised olid vaimukad, kriitilised ja filosoofilised. Kui sõber Al Diaz lõpetas kooli ja Basquiat'l oli eelviimane aasta, kukutas Basquiat kihlveo korras koolidirektorile lõpuaktuse kõne ajal kasti habemeajamisvahtu pähe. Ta ei näinud mõtet tagasi kooli minna.[2]

1978. aasta juunis kolis Basquiat kodust lõplikult välja. Ta imetles muusikuid, nagu Janis Joplin, Jimi Hendrix, Charlie Parker, Billie Holiday, ning nende mõju on kunstniku hilisemates teostes. Basquiat unistas kuulsusest, mis koos läbipõlemisega oli teema tema elus ja kinnismõtetes. Sel ajal elas Basquiat sõprade juures. Kunstnik Stan Pesketti juures peetud pidudel kohtus Basquiat tulevaste bändikaaslastega. 1978. aastal hakkas Basquiat taskuraha teenimiseks müüma käsitsi tehtud postkaarte ja T-särke. Kord lähenes ta müügisooviga ühes SoHo restoranis Andy Warholile ja Henry Geldzahlerile. Warhol ostis Basquiat'lt ühe postkaardi. 11. detsembril 1978 ilmus ajalehes The Village Voice artikkel SAMO sõnumitest. Varsti pärast artikli ilmumist lõpetasid Diaz ja Basquiat oma SAMO koostöö. SoHo seintele hakkas ilmuma sõnum "SAMO on surnud". 1979. aasta mais moodustati esimene versioon bändist, mille nimeks sai algselt Channel 9, siis Test Pattern ja viimaks Gray. Basquiat mängis bändis klarnetit ja klahvpille. Nende muusikat on kirjeldatud kui segu džässist, pungist ja synth-popist, tihti nimetati seda müramuusikaks. 1979. aasta sügisel kohtus Basquiat Keith Haringuga, kelle tooreid grafitilikke töid noor kunstnik väga hindas.[2]

1980. aasta juunis olid Basquiat' teosed esimest korda avalikul näitusel. Tegu oli grupinäitusega "Times Square Show". Näitusel joonistusid välja kaks dimensiooni, mis esindasid eri subkultuure. Esiteks kesklinna avangard, kes esindasid new wave'i ja uus-poppi ning teiseks äärelinna avangard oma räpi ja grafitiga. Basquiat lõi seinale suure SAMO installatsiooni ning oli ka üks vähestest kunstnikest, kes märgiti ajakirjas Art in America. Samal ajaperioodil lahkus Basquiat bändist, kui oli saanud innustust ja tähelepanu oma kunstist. Ta sai peaosa filmis, mis küll kunagi ei linastunud, aga tänu millele Glenn O'Brien teda Andy Warholile tutvustas. Järgmise aasta veebruaris (1981) esines Basquiat SAMOna grupinäitustel "New York / New Wave", "Lower Manhattan Drawing Show" ja "Beyond Words: Graffiti Based-Rooted-Inspired Works" ning paistis silma. Mais reisis Basquiat esimest korda Euroopasse, kus tal oli esimene isikunäitus Itaalias. Ka seal esines ta SAMO nime all. 1981. aasta detsembris ilmus Basquiat' kohta ka esimene ulatuslik artikkel ("The Radiant Child"), mille kirjutas Rene Richard ajakirjas Artforum.[2]

1982. aasta märtsis avas Basquiat esimese isikunäituse Ameerikas, see kujunes väga edukaks. Samal aastal avas ta esimese isikunäituse Los Angeleses ja oli ajaloo noorim kunstnik, keda kutsuti osalema Kasselis toimunud rahvusvahelisele kunstifestivalile Documenta 7. Ka edaspidi jätkas ta osalemist näitustel nii Ameerikas kui Euroopas. Samal ajal ei raugenud Basqiuat' huvi muusika vastu. Ta osales isegi räpialbumite produtseerimises koos sõprade ja tuttavatega ning oli tihti DJ Manhattani klubides. Paljud tema teosed viitavad tema tõmbele džässmuusika vastu. Tema austatud muusikud olid näiteks Miles Davis, Dizzy Gillespie, Billie Holiday, Charlie "Bird" Parker ja Max Roach. Kirjanikest pidas ta lugu William Burroughs't ja Jack Kerouacist.[2]

1983. aastal sai Basquiat kutse osaleda Whitney kunstimuuseumi biennaalil. Samal aastal arenes ka tema ja Warholi sõprussuhe: nad maalisid teineteise portreid, osalesid koos kunstiüritustel jpm. 1985. aasta veebruaris ilmus ajakirjas The New York Times Basquiat'st kaanelugu. Pildil oli ta kallis Armani ülikonnas ja paljajalu. Samal aastal tegid Basquiat ja Warhol veel ühe ühisnäituse, mille pigem kehvad arvustused mõjusid halvasti ka kunstnike sõprusele. Warholile heideti ette, et ta kasutab ära noorema ja oma kuulsuse tipul oleva kunstniku tähesära. Siiski, vaatamata nende läbikäimise vähenemisele, oli Basquiat masenduses Warholi surma pärast 1987. aasta veebruaris. Ta maalis sõbra mälestuseks töö "Hauakivi". 12. augustil 1988 suri Jean-Michel Basquiat oma korteris New Yorgis, surma põhjus oli narkootikumide üledoos. Ta oli selleks ajaks juba pikemat aega narkootikumidega pahuksis olnud.[2]

Basquiat' looming[muuda | muuda lähteteksti]

Basquiat tegi umbes 700 suuremõõtmelist maali lõuendile, tuhatkond tööd paberile ja 30 skulptuuri. Enamik töid olid segatehnikas, kasutades nii akrüülvärvi, paberit, kriiti, sütt, grafiiti, värvirulli kui ka leitud esemeid. Kompositsioonis ühendas kunstnik sõnu, sümboleid, koopiaid ja pintslitööd. Kunstnik viitas nii visuaalselt kui ka tekstuaalselt antiikajaloole, koomiksitele, popmuusikale, televisioonile, mütoloogiale, anatoomiale, poliitikale jpm-le. Basquiat' ja tema teoste mõtestamisel on vaja tunda tema huve, isiklikke eeskujusid ja lugemust.[3]

Kõneluses teiste kunstnikega[muuda | muuda lähteteksti]

Basquiat on oma töös "Mona Lisa" (1983) ümbritsenud figuuri sümbolitega ja viidetega valuutale. Istuja ümber on asetatud fraasid: FEDERAL RESERVE NOTE ja THIS NOTE IS LEGAL TENDER FOR ALL DEBTS PUBLIC + PRIVATE ning ringide sisse on joonistatud number ühed. On arvatud, et nende fraasidega tunnistab Basquiat oma võlga suure kunstniku Leonardo da Vinci ees ning n-ö maksab oma võlga ära. Ta on teinud ka teisi töid ("Leonardo da Vinci's Greatest Hits", 1982; "Madonna", 1985), et tunnustada Leonardo mõju enda kunstis ning ka valuuta ja raha käsitlemine ilmub mitmes teoses. Basquiat'd on tihti seostatud ka teiste suurte Euroopa ja Ameerika kunstnikega. Näiteks on kriitikud teda kutsunud "mustaks Picassoks".[4] Oma loomingus viitab ta nii visuaalselt kui ka tekstiga teistele kunstnikele. Viiteid on ta lisaks Leonardole korduvalt teinud ka näiteks E. Manet'le ("Untitled (Maid from Olympia)", 1982), A. Rodinile ("Jawbone of an Ass", 1982), E. Degasile ("Three Quarters of Olymipa Minus the Servant", 1982) ja P. Picassole ("Untitled", 1983).[5] Basquiat' visuaalset keelt on tinglikult seostatud Cy Twombly, Jean Debuffet' ja Robert Rauschenbergi stiiliga. Tihti on Basquiat' loomingut käsitletud kõrvuti Euroopa ja Ameerika modernismi ja valgete avangardistidega, kellega paljudest ta jagab ka visuaalset sõnavara. Taolised käsitlused on ka õigustatud, sest kunstnik oli ise väitnud, et Twombly, Rauschenberg ja Franz Kline olid talle inspiratsiooniks. Lisaks tegi Basquiat koostööd ka Warholi ja Francesco Clementega. Siiski ei tohiks see olla ainus vaatepunkt, sest tema teoste sisu ja sõnum erineb paljuski privilegeeritud valgete meeste traditsioonist.[6]

Rassismitemaatika Basquiat' kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud Basquiat' tööd käsitlevad mustanahaliseks olemist ja stereotüüpe, mida mustadele omistati. Mustanahalised esinevad tema teostes tihti vangistatutena ("Obnoxious Liberals", 1982), teenritena ("Untitled (Maid from Olympia)", 1982), kokkadena ("Eyes and Eggs", 1983; "Farina", 1981), koristajatena ("Untitled", 1981) ja orjadena ("The Nile", 1983). Töö "The Irony of Negro Policemen" (1981) kujutab mustanahalist politseinikku, mis kunstniku meelest oli irooniline. Teostes "Hollywood Africans" (1983) ja "Hollywood Africans in Front of the Chinese Theater with Footprints of Movie Stars" (1983) demonstreerib kunstnik võimet kujutada provokatiivseid figuure esmapilgul üsna märkamatult. Võimalik, et kunstnik on siin kujutanud ennast ja oma sõpru Toxicut ja Rammellzeed, kes tal aasta varem Los Angeleses külas käisid. Lisaks on mõlemas maalis ohtralt viiteid filmimaailmale, televisioonile ja ka kriitikat mustade inimeste kujutamisele meelelahutuses ja popkultuuris vägivaldsete kriminaalidena ("GANGSTERISM"). Lisaks kujutas ta kuulsaid mustanahalisi inimesi (näiteks "Famous Negro Athletes", 1981; "Untitled (Sugar Ray Robinson)", 1982) ning uuris asjakohaseid ajaloolisi sündmusi. Huvitav on märkida, et Basquiat vahel viitas oma kaasaegsetele kunstnikele kui "oponentidele", kontseptualiseerides kunstimaailma omamoodi poksiringina.[7] Basquiat käsitles veel palju koloniseerimise temaatikat nii Aafrikas kui ka mujal (näiteks "Amorites on Safari", 1982; "Eye-Africa", 1984). Lisaks huvitus ta Vana-Egiptuse kultuurist ning viitas sellele arvukates teostes (näiteks "The Dutch Settlers", 1982).[8]

Kroon[muuda | muuda lähteteksti]

Kroon on Basquiat' teostes korduv sümbol. Seda on tõlgendatud kunstniku võimete tõendina, tema püüdluste tähistajana ja viitena Charles I-le või Thorile. Basquiat' endine tüdruksõber Suzanne Mallouk väidab, et kroon on viide kunstniku lemmikjoonisfilmile "Väikesed Rascalid" ("The Little Rascals"), mille lõputiitrites näidati samuti krooni. Lisaks on arvatud, et kroon pärineb tolleaegsest grafitikultuurist, kus krooni motiivi kasutati, tähistamaks omavahelisi võimusuhteid. Näiteks joonistasid grafitikunstnikud ja -kirjutajad tavaliselt kolmetipulise krooni just nende teoste kõrvale, mis neile väga meeldisid. Vastavalt mõned kunstnikud n-ö krooniti kuningateks ja nemad joonistasid krooni ise oma tähise või nime kohale. Tihti olid eri rongiliinidel eri "kuningad". Kuninglikkus seostub ka džässikultuuriga, mis oli tihedasti esinev teema Basquiat' loomingus. 1920ndatel mängisid muusikud tihti ööklubide uste ees ning võistlesid omavahel publiku arvus. Kuningaks sai see muusik, keda kuulas tänaval enim inimesi. Tundubki, et kroon ei ole ühetähenduslik sümbol, vaid sõltuvalt kontekstist viitab Thorile, Charles I-le, joonisfilmidele, grafiti- või džässkultuurile ning peegeldab sotsiaalseid, ajaloolisi ja kunstipõhiseid hierarhiaid.[9]

Koopia roll kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Terve karjääri vältel kasutas Basquiat teostes ohtralt oma joonistuste koopiaid, mida ta kleepis lõuenditele. Näiteks teos "La Colomba" (1983) koosnebki kollaaži tehnikas paljundustest. Paljundusi aitas Basquiat'l lõuendile panna tema stuudioassistent Stephen Torton, kellelt kunstnik ootas juhuslikkust ja mõtlematust, et joonistuste koopiad poleks disaineri kombel läbimõeldult paigutatud. Pärast seda lõpetas Basquiat teose kriitide, akrüülide ja värvirulliga. Koopiate tegemine moodustas tema loomes nii olulise osa, et hilisemas karjääris ostis Basquiat endale värviprinteri.[10] Basquiat' loomingust rääkides tulebki tihti rääkida ka kopeerimisest ja imiteerimisest, sest tema töö on jõuline ümbertöötlus varasemast (ja tihti klassikalisest) kunstist, mida ta isikupäraselt interpreteeris.

Muusika ja kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Paljudele Basquiat' kaasaegsetele olid muusika ja kunst lahutamatud. Isegi näitus "New York / New Wave" keskendus rohkem muusikale kui kunstile. Basquiat'd on tihedalt seostatud nii eri džässivormidega kui ka hiphopiga. Tema huvi ei olnud puhtalt temaatiline, vaid ta seostas ka oma kunstilist tehnikat džässiliku improvisatsiooniga. Ta kuulas töötamise ajal muusikat ja püüdis seda ka oma loomingus peegeldada. Sellele viitavad nii tekstilised kui ka pildilised osundused (näiteks muusikute figuurid, pillid, plaadid, silmad ja kõrvad). Basquiat' jaoks võis džäss olla ka vahend ja teema, mille abil tegeleda enda paiknemisega ja identiteedi otsimisega Euroopa, Aafrika ja Ameerika kultuuride põrkumiskohas (näiteks "Zydeco", 1984).[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Jean-Michel Basquiat". The Art Story: Modern Art Insight. Vaadatud 28.02.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 "Artist-timeline". Vaadatud 1.03.2018.
  3. Jordana Moore Saggese (2014). Reading Basquiat: Exploring Ambivalence in American Art. Berkeley: University of California Press. Lk 6. 
  4. Jordana Moore Saggese (2014). Reading Basquiat: Exploring Ambivalence in American Art. Berkeley: University of California Press. Lk 13, 32. 
  5. Jordana Moore Saggese (2014). Reading Basquiat: Exploring Ambivalence in American Art. Berkeley: University of California Press. Lk 72. 
  6. Jordana Moore Saggese (2014). Reading Basquiat: Exploring Ambivalence in American Art. Berkeley: University of California Press. Lk 15–16. 
  7. Jordana Moore Saggese (2014). Reading Basquiat: Exploring Ambivalence in American Art. Berkeley: University of California Press. Lk 23–26. 
  8. Jordana Moore Saggese (2014). Reading Basquiat: Exploring Ambivalence in American Art. Berkeley: University of California Press. Lk 33–35. 
  9. Jordana Moore Saggese (2014). Reading Basquiat: Exploring Ambivalence in American Art. Berkeley: University of California Press. Lk 54–55. 
  10. Jordana Moore Saggese (2014). Reading Basquiat: Exploring Ambivalence in American Art. Berkeley: University of California Press. Lk 77. 
  11. Jordana Moore Saggese (2014). Reading Basquiat: Exploring Ambivalence in American Art. Berkeley: University of California Press. Lk 80–81, 85, 88–89. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • A Cura di Gianni Mercurio (2006). The Jean-Michel Basquiat show. Milano: Skira.
  • Richard Marshall (2001). Jean-Michel Basquiat. New York: Whitney Museum of American Art.