Janusz Korczak

Allikas: Vikipeedia
Janusz Korczak

Janusz Korczak (kodanikunimega Henryk Goldszmit; 22. juuli 1878 või 1879 Varssavi – 5. või 6. august 1942, mõrvati saksa natslikus surmalaagris Treblinkas) oli poola arst, pedagoog, kirjanik, publitsist, ühiskonnategelane, Poola armee ohvitser.

Ta oli uuendusmeelne pedagoog, kasvatusteooria ja -praktika alaste publikatsioonide autor. Ta oli teerajaja laste õiguste kaitsel ning tegutses aktiivselt nende täieliku võrdõiguslikkuse saavutamise nimel. Orbudekodu direktorina kutsus muuhulgas ellu kollektiivse seltsimeheliku kohtu, mille ees lapsed ise vaatasid läbi nende eakaaslaste esitatud asju; selle kohtu ette võisid nad tuua ka oma kasvatajaid. „Sel suurepärasel inimesel oli julgust usaldada lapsi ja noori, kellega ta tegeles, isegi niivõrd, et anda nende kätesse distsipliini puudutavad küsimused ning usaldada kollektiivi üksustele kõige raskemaid ülesandeid, mis olid seotud väga suure vastutusega,” ütles Korczaki kohta tuntud Šveitsi psühholoog Jean Piaget, kes külastas Korczaki asutatud ja juhitavat orbudekodu.

Korczak asutas esimese ajakirja Mały Przegląd (‘väike ülevaade’), mida pandi kokku laste saadetud materjalidest ja mis oli mõeldud just esmajoones lastest lugejatele. Oli üks laste arengu ja lastepsühholoogia ning kasvatusliku diagnoosimise alaste uuringute algatajaist. Poola juut, kes läbi kogu elu teadvustas oma kuuluvust mõlema rahva hulka.[1]

Noorus ja haridustee[muuda | muuda lähteteksti]

Korczak sündis poolastunud juudi perekonnas, Varssavi advokaadi Józef Goldszmiti (1844–1896) ja Cecylia Gębicka (1853/4–1920) pojana. Tema sünnitunnistuse originaal ei ole säilinud, seetõttu pole sünniaeg kindel. Goldszmittide pere pärines Lublini kandist, Gębickid aga Poznańist; tema vaarisa Maurycy Gębicki ja vanaisa Hersz Goldszmit olid arstid.[2] Janusz Korczaki isa (ema hauda pole leitud) ja emapoolsete vanavanemate hauad on Varssavis Okopowa tänava juudikalmistul.

Goldszmittide perekonna esialgne hea majanduslik olukord hakkas halvenema isa vaimuhaiguse tõttu, kes 1890. aastate algul sattus esimest korda meeltesegaduse tunnustega haiglasse. Isa suri 26. mail 1896. Pärast tema surma hakkas Korczak 17–18-aastase kooliõpilasena andma eratunde, et aidata perekonda ülal pidada. Tema ema Cecylia Goldszmit üüris välja tube nende Varssavi korterist. Lõpueksamid tegi Korczak 20-aastase noormehena.

Lapsena luges Korczak palju. Aastaid hiljem märkis ta getos kirjutatud memuaarides: „Ma langesin lausa lugemishullusesse. Maailm kadus mu silme eest, oli olemas ainult raamat.” 1898. aastal astus ta Keiserliku Varssavi Ülikooli arstiteaduskonda. 1899. aasta suvel sõitis esimest korda välismaale – Šveitsi, kus tutvus muuhulgas Johann Heinrich Pestalozzi pedagoogilise tegevuse ja loominguga. Sama aasta lõpul ta lühiajaliselt ka arreteeriti tegevuse eest Varssavi Heategevusühingu lugemissaalides. Ta õppis kokku 6 aastat, jäädes I kursust kordama. Õppis ka nn lendülikoolis. Üliõpilasaastatel sai ta vahetult tunda elu vaestes proletariaadi ja lumpeni linnaosades.

Kuulus ka vabamüürlaste looži „Meritäht” rahvusvahelisse föderatsiooni „Le Droit Humain” mis oli ellu kutsutud selleks, et „ühendada kõiki inimesi, keda lahutavad religioonibarjäärid, ning otsida tõde, säilitades austuse teise inimese suhtes”.[3]

Arst[muuda | muuda lähteteksti]

23. märtsil 1905 sai Korczak arstidiplomi. Sama aasta juunis kutsuti ta arstina tsaariarmeesse (Poola oli tollal kolme suurriigi vahel ära jagatud) ning osales Vene–Jaapani sõjas. Ta teenis Harbiinis ja õppis Mandžuuria lastelt hiina keelt. Naasis märtsi lõpul 1906. Varssavisse, aastatel 1905–1912 töötas pediaatrina Bersonite ja Baumanite nimelises lastehaiglas. Korteri eest haigla territooriumil pidi ta olema nn kohalik arst ning täitis ustavalt oma kohustusi, olles pidevalt haiglavalves. Oma arstipraktikas ei vältinud ta proletaarseid töölislaste linnaosi. Ta võttis vaestelt patsientidelt tihti sümboolset tasu või isegi andis neile raha ravimite jaoks, ent ei kõhelnud nõudmast kõrget tasu jõukatelt inimestelt, mida tal oli lihtsam teha tänu oma kirjanduslikule populaarsusele.

Aastatel 1907–1910/11 viibis ta välismaal, kus kuulas loenguid, praktiseeris lastekliinikutes ning külastas kasvatus- ja hoolekandeasutusi. Berliinis oli ta peaaegu aasta (1907–1908), Pariisis 4 kuud (1910), kuu veetis ka Londonis (1910 või 1911). Nagu ta aastaid hiljem tunnistas, võttis ta just Londonis vastu otsuse, et ei loo perekonda, vaid hakkab „teenima last ja tema üritust”.[4] Sel ajal oli ta ühiskondlikult aktiivne, kuuludes muuhulgas Varssavi Hügieeniseltsi ja suvelaagrite seltsi TKL. Aastatel 1904, 1907, 1908 töötas ta juudi ja poola laste jaoks korraldatavates laagrites. 1906. aastal ilmunud „Salongilaps” võeti lugejate ja kriitika poolt väga hästi vastu. Sellest ajast peale sai ta tänu oma kirjatükkidele Varssavis kuulsaks ja nõutud pediaatriks. 1909. aastal sai temast juudi seltsi „Abi Orbudele” liige, mis mõni aasta hiljem ehitas ka orbudekodu; selle direktoriks saigi Korczak.

I maailmasõja ajal kutsuti ta uuesti tsaariarmeesse. Ta teenis divisjoni laatsareti osakonnajuhatajana peamiselt Ukrainas. 1917. aastal kutsuti ta arstitööle Ukraina laste varjupaikadesse Kiievi lähedal. Kaks aastat varem oli ta lühikese Kiievis veedetud puhkuse ajal kohtunud Poola ühiskonna- ja rahvusliku liikumise tegelase Maria Rogowska-Falskaga, kes juhtis poola poiste kasvatusmaja. Pärast teenistuse lõpetamist Vene tsaariarmees kapteni auastmes 1918. aasta juunis naasis ta Varssavisse.

Poola iseseisvuse väljakuulutamise järel 11. novembril 1918 sattus Korczak taas kord sõjaväkke. Seekord mobiliseeriti ta taasloodud Poola armeesse. Nn poola-bolševike sõja ajal (1919–1921) teenis arstina Łódźi ja Varssavi sõjaväehospidalides, kus haigestus ka tüüfusesse. Teenistuse eest edutati teda majori auastmeni.

Pedagoog[muuda | muuda lähteteksti]

Vaated[muuda | muuda lähteteksti]

Lastekasvatuse küsimused huvitasid Korczakit juba varasest noorusest: ta oli "uue kasvatuse” ideede ja kogemuste mõju all. Muu hulgas inspireerisid teda John Dewey arendatud pedagoogilise progressivismi teooria, Decroly ja Montessori tööd ning varasemad pedagoogid Pestalozzi, Spencer, Fröbel; ta tundis ka Tolstoi pedagoogilist kontseptsiooni.[5] Rõhutas dialoogi vajadust lastega.

Avaldas kirjutisi ning luges loenguid lastekasvatuse ja pedagoogika teemadel. Kogemused töötamiseks lastega sai algul eraarstina, hiljem ka ühiskondlikus tegevuses, töötades orbudekodu direktori ja lastekodu Nasz Dom kaasasutajana. Maailmasõdadevahelisel ajal luges ta loenguid mitmetes Poola kõrgkoolides, sealhulgas Riiklikus Eripedagoogika Instituudis (praegune Maria Grzegorzewska nimeline Eripedagoogika Akadeemia), Riiklikus Mooseseusu Õpetajate Seminaris ja Riiklikus Õpetajate Instituudis.

Korczak oli laste emantsipatsiooni, nende iseseisvuse ja õiguste austamise pooldaja. Korczaki kasvatusasutustes tegutsesid kasvandike omavalitsused, mis iga päev praktiseerisid demokraatia põhimõtteid: need kehtisid tema arvates võrdsel määral nii laste kui ka täiskasvanute jaoks. "Laps tajub ja mõistab nagu täiskasvanud inimene – tal pole vaid sellist kogemustepagasit" (allikas?).

Lastele mõeldud ning nende endi toimetatav ajakiri oli foorumiks, talentide sepikojaks ja assimileerumise tähtsaks tugisambaks, eriti ortodokssetest juudiperedest pärit lastele. Arstina pooldas Korczak resotsialiseerumist ning kompleksset ja uudset lastehooldust ka ühiskonna äärealalt pärit laste jaoks. Ta kinnitas, et lapse koht on tema eakaalaste seltsis, mitte koduses vaikuses, püüeldes selle poole, et lapsed loobuksid oma varasema nooruse veendumustest ja seisukohtadest, alluksid sotsialiseerumisprotsessile ja valmistaksid endid sel viisil ette täiskasvanueluks. Püüdis kindlustada lastekodulastele muretut – mis aga ei tähenda kohustustevaba – lapsepõlve. Oli arvamusel, et laps peab käesolevat olukorda ise mõtestama ja emotsionaalselt läbi elama, saama selle läbi kogemuse, tegema ise järeldused ning võimalusel ka vältima eeldatavaid tagajärgi. ”Pole lapsi – on inimesed,” kirjutas Korczak.

Kõiki lapsi, keda ta ravis või kasvatas, pidas ta omadeks. Tema hilisem tegevus kinnitas seda suhtumist. Altruistlikud veendumused poleks tal lubanud kellegi suhtes mingit erikohtlemist ega samuti väikese grupi lemmiklaste eraldamist oma armastatud hoolealuste seast. Ta ei pidanud traditsioonilist perekonda kõige tähtsamaks ega ühiskonda siduvaks põhilüliks. Ta ei aktsepteeriunud rolli, mida see mängis ühiskonna kristlik-konservatiivsetes ja traditsioonilistes juudiringkondades.

Korczaki kasvatuskontseptsiooni tähtsaimad elemendid on järgmised:

  • loobumine füüsilisest, verbaalsest ning vanuse või positsiooni eelistest tulenevast üleolekust;
  • täiskasvanute ja laste vastastikuse kasvatusliku mõjutuse idee, mis laiendas klassikalise pedagoogika definitsiooni;
  • veendumus, et laps on täiskasvanuga samaväärne inimolend;
  • põhimõte, et kasvatusprotsess peab arvesse võtma iga lapse individuaalsust;
  • usk, et laps ise teab oma vajadusi, püüdlusi ning emotsioone kõige paremini, seega peab tal olema õigus, et täiskasvanud ka tema arvamust arvesse võtaksid;
  • tunnustas lapse õigusi austusele, mitteteadmisele ja ebaõnnele, privaatsusele, oma arvamusele ja omandile;
  • lapse arenguprotsessi kui raske töö tunnustamine.

Kaasaegne tõlgendus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaasajal on Janusz Korczakit üha enam hinnatud mitmete uutena tunnustatud pedagoogika arengusuundade teerajajana, tema tõlgendused laste õiguste vallas on aga toetuspunktiks paljudele kaasaegsetele autoritele.[6] „Reformida maailma – see tähendab reformida kasvatust,” arvas Korczak.

Korczakit peetakse[7] ühe pedagoogikasuuna teerajajaks, mida praegu nimetatakse "moraalseks hariduseks" (moral education), ehkki ta ei loonud sel teemal ühtegi süsteemset teooriat.[8] [9] Tema väga kaasaegsed pedagoogilised ideekavatsused tuginesid praktikale. Ta oli didaktiliste doktriinide vastane, vaatamata sellele, et orienteerus hästi erinevates oma aja pedagoogika ja psühholoogia suundades.[10] Igor Newerly arvates[11] ei samastanud Korczak ennast ühegi konkreetse poliitilise ideoloogia ega haridusdoktriiniga.

Vaatamata sellele peetakse teda mitme pedagoogilise suuna eelkäijaks. Kohlbergi arvates tugineb nn. õiglane lasteühiskond (Children Just Community)[12] just Korczaki praktikatele. On märgitud[13], et Korczakil ja Paulo Freire'il on sarnased vaated demokraatiale koolis ja dialoogiteooriale. Pedagoogilise armastuse (pedagogical love) pooldajate teooria toetub Korczaki välja töötatud suhtemudelile õpetaja-õpilane.[14] Teised autorid[15] leiavad Korczakilt ka Martin Buberi "religioosse hariduse" suuna algeid. Korczaki ideid on kasutatud veel intellektipuudega laste hariduse "normaliseerumise ideoloogias".[16] Tema lastekasvatuse alastel käsitlustel oli pärast sõda mõju ka laste heaks algatatud seadusandlikele õiguslikele initsiatiividele. Poolal, kes aktiivselt osales Laste Õiguste Deklaratsiooni ettevalmistamises 1959. aastal, oli selles suur osa. Samuti oldi ÜRO Üldkogu poolt 1989. aastal vastu võetud "Laste õiguste konventsiooni" koostamise algatajaks.

Orbudekodu ja lastekodu Nasz Dom[muuda | muuda lähteteksti]

Koos Stefania Wilczyńskaga asutas ja juhtis Korczak Varssavi juudi laste orbudekodu, mida rahastas juudi selts „Abi Orbudele”; see asus Krochmalna t 92 (praegune Jaktorowska t 6). Lastekodu alustas tegevust 7. oktoobril 1912 ja Korczakist sai selle direktor. Vanemkasvatajaks sai preili (proua) Stefa – Stefania Wilczyńska (1886–1942). Korczak juhtis orbudekodu üle 30 aasta. 1940. aasta oktoobris-novembris viidi orbudekodu üle geto territooriumile Chłodna tänaval. Selle asutuse ümberkolimisaktsiooni käigus Korczak arreteeriti. Hitlerlased vangistasid ta ja viisid Pawiaki vanglasse, ent paari nädala pärast lasksid kautsjoni vastu vabaks.

1919. aastal asutas Korczak koos Maria Falskaga veel teise hoolekandeasutuse – orbudekodu Nasz Dom (´Meie Kodu´) poola lastele, mis algul asus Varssavi lähistel Pruszkowis, alates 1928. aastast aga pealinna Bielany linnaosas. Sealgi võeti kasutusele novaatorlikud pedagoogilised meetodid. Koostöö M. Falskaga kestis kuni 1936. aastani.

Mõlemad lasteasutused olid ette nähtud 7–14-aastastele lastele; neis viidi ellu omavalitsusliku isejuhtiva kogukonna kontseptsiooni, mis asutas enda jaoks vajalikke institutsioone nagu parlament, kohus, ajaleht, korrapidajate süsteem, notariaat ja laenukassa. Oma kasvatusharidusliku tegevuse eest sai Korczak 1926. aastal Poola Taassünni ordeni ohvitseriristi, mis omistati talle Poola rahvuspühal – sõltumatuse päeval 11. novembril 1925.

Kirjanik, publitsist, raadiohääl[muuda | muuda lähteteksti]

26. septembril 1896 debüteeris Korczak nädalalehes Kolce ('okkad'). Gümnaasiumiõpilasena ei saanud ta tollases pressis ametlikult kirjutisi avaldada ja kasutades seetõttu pseudonüümi Hen. Hiljem kasutas ta ka teisi pseudonüüme, sealhulgas Hen-Ryk, Hagot, Stary Doktor. Pseudonüümi Janasz Korczak, mis veidi muudetud kujul Janusz Korczak sai palju rohkem tuntuks kui tema tõeline nimi, võttis ta J.I. Kraszewski teose „Janasz Korczakist ja kaunist mõõgakandjapiigast” pealkirjast. Esimest korda kasutas ta seda 1898. aastal, allkirjastades nii oma neljaosalise draama „Kuhu?”, mille saatis dramaturgiakonkursile. Selle näidendi tekst pole säilinud. Aastatel 1898–1901 avaldas ta kirjutisi ajakirjas Czytelnia dla Wszystkich. Alates 1900. aastast hakkas ta avaldama oma loomingut Janusz Korczaki nime all, allkirjastades nii isegi oma erakirju, ent ei loobunud ka teistest pseudonüümidest. Varjunime Hen-Ryk all tegi ta koostööd satiirilise nädalakirjaga Kolce . Alates 1901. aastast hakkas kirjutama följetone. 1905. aastal ilmusid tema varem Kolce veergudel ilmunud följetonide kogumik ning varasem romaan „Tänavalapsed” (1901).

Korczaki kirjanduslik pärand hõlmab kokku 24 raamatut ja üle 1400 muu teksti erinevates väljaannetes. Säilinud on ainult vähesed käsikirjad, masinkirjalised koopiad ja dokumendid (sealhulgas kirjad), kokku umbkaudu 300 nimetust. Kõige tähtsamaiks pedagoogilisteks töödeks on neljaosaline tsükkel „Kuidas armastada last” (1920), „Kasvatuslikud momendid” (1924), „Kui ma jälle olen väike” (1925), „Lapse õigus austusele” (1929) ja „Naljatlev pedagoogika” (1939). Lasteraamatutest said eriti populaarseks „Kuningas Maciuś Esimene” ja „Kuningas Maciuś üksikul saarel” (1923), mis on tõlgitud rohkem kui 20 keelde, samuti „Väikese Jacki pankrott” (1924), „Elu reeglid” (1930) ja „Võlur Kajtuś” (1935). Oma kirjandusloomingu eest sai Korczak 1937. aastal kirjandusakadeemia Kuldse Loorberi auhinna.[17] II maailmasõja ajal hakkas ta kirjutama memuaare, mis on tähtsad autori sõjakogemuste tõttu ja võttes arvesse kirjapanemise asjaolusid.

Oma pedagoogilises töös kasutas Korczak tollal väga kaasaegseid vahendeid. Ta asutas laste- ja noortelehe Mały Przegląd ('väike ülevaade', 1926–1939), väljaanne ilmus Varssavi päevalehe Nasz Przegląd nädalalisana. Esmanumber tuli välja 9. oktoobril 1926 ja tegu oli esimese laste loodud väljaandega Poolas. See ilmus edasi hoolimata ka 1930. aastatel tugevnenud antisemitismist, ebatolerantsusest ja rassilisest segregatsioonist. 1930. aastal sai toimetajaks kirjanik Jerzy Abramow (pärast sõda tuntud kui Igor Newerly), kes täitis ka Korczaki sekretäri kohuseid. Viimane lehenumber ilmus 1. septembril 1939.

Väljapaistev pedagoog esines Vana Doktori varjunime all ka sarjas raadiosaadetes. Neis lõi ta omapärase stiili kõige nooremate kuulajate poole pöördumiseks, rääkides neile lihtsalt tähtsatest asjadest. 1936. aastal eemaldati tema pedagoogilised programmid raadioeetrist kasvavate antisemiitlike meeleolude ja nendega seotud välise surve tõttu, seda isegi vaatamata kuulajate ja retsensentide soodsatele arvamustele. Kaks aastat hiljem Korczak naasis eetrisse ning kõneles Poola Raadio kuulajatele veel ka pärast sõja puhkemist, 1939. aasta esimestel septembripäevadel.

II maailmasõda, geto ja viimne teekond[muuda | muuda lähteteksti]

Poola armee ohvitserina tahtis Korczak II maailmasõja puhkedes vabatahtlikuna väeteenistusse minna, ent teda ei võetud vanuse tõttu vastu. Saksa okupatsiooni ajal kandis ta Poola sõjaväemundrit. Ta ei nõustunud ka natside poolt peale surutud juute diskrimineeriva tähise, Taaveti tähe kandmisega, mida pidas selle sümboli rüvetamiseks. Oma elu viimased kuud veetis ta Varssavi getos. Korczaki hilisem biograaf Newerly püüdis sellal talle kätte toimetada „aarja linnaosast” pärit valedokumente, ent doktor keeldus getost lahkumast. Getos taastas ta regulaarse päevikupidamise tava, mida oli alustanud juba 1939. aastal. Vahepeal polnud ta juba üle 2 aasta sissekandeid teinud, kuna kogu energia kulus orbudekodu kasvandike eest hoolitsemisele ja muudele aktiivsetele tegevustele, mis olid seotud laste olukorraga getos laiemalt. Tema memuaarid avaldati esimest korda Varssavis 1958. aastal. Viimane sissekanne neis on dateeritud 4. augustiga 1942. Sama aasta 5. või 6. augusti hommikul piirasid väikese geto territooriumi ümber SS väeosad ning Ukraina ja Läti politseinikud. Sakslaste nn suure aktsiooni läbiviimise ajal – Varssavi geto elanikkonna hävitamise põhietapil – lükkas Korczak tagasi järjekordse päästmisettepaneku, tahtmata lahkuda lastest ja orbudekodu töötajatest. Getost deporteerimise päeval läks ta oma kasvandike eesotsas nn. Umschlagplatzile, kust väljusid rongid hävituslaagritesse. Sel viimasel „surmamarsil” osales umbes 200 last ja mitukümmend lastekodutöötajat, sealhulgas Stefania Wilczyńska. Nende viimne teekond on saanud legendiks, olles üheks sõjaaegsetest müütidest ning memuaarides sagedasti meenutatavaks motiiviks, mis siiski kaugeltki mitte alati ei kõla oma üksikasjades seostatult ega usaldusväärselt.

„Ma ei taha olla pühaduserüvetaja ega -teotaja, ent pean rääkima, kuidas ma tookord seda kõike nägin. Tollesse õhustikku oli sisse imbunud justkui mingi tohutu kangestus, automatism, apaatia. Ei olnud silmnähtavat ärevust, et näe, Korczak tuleb, ei olnud auandmist (nii nagu mõned kirjeldavad), kindlasti polnud Judenrati komitee saadikute sekkumist – Korczaki juurde ei tulnud mitte keegi. Ei olnud uhkeid žeste, polnud laule ega püstilöödud päid; ma ei mäleta, et oleks kantud orbudekodu lippu, kuigi räägitakse, et kanti. Oli kohutav, piinav vaikus. (…) Keegi lastest hoidis Korczaki kuuehõlmast kinni, aga võib ka olla, et käest, ning astuti nagu transis. Mina saatsin neid kuni Umschlagplatzi väravani ... ”.[18]

Teiste versioonide kohaselt marssisid lapsed neljakaupa reas ja kandsid nende kasvataja ühest teosest tuntud raamatukangelase kuningas Maciuś I lippu. Igal lapsel oli kaasas lemmikmänguasi või -raamat. Rongkäigukolonni ees mängis üks poiss viiulit.[19] Ukrainlased ja SS-lased vihistasid nuute ja tulistasid üle laste peade, ehkki kolonni eesotsas käis üks nende hulgast, kes laste suhtes lausa silmnähtavalt osutas isegi mõningast sümpaatiat.[20]

Janusz Korczak koos oma kasvandikega hukkus natside surmalaagris Treblinkas. 1948. aastal autasustati teda postuumselt Poola Taassünni ordeni Rüütliristiga.

Identiteet[muuda | muuda lähteteksti]

Janusz Korczak pidas ennast nii juudiks kui ka poolakaks. Ta tegutses poolakate ja juutide lähendamise heaks. Tema emakeeleks oli poola keel, selles keeles kirjutas ta ka raamatuid. Heebrea keelt hakkas õppima alles 1930ndatel, mil lähenes sionistlikule liikumisele, ent jidišit, mis oli enamiku Poola juutide keeleks, mõistis ainult veidi tänu oma saksa keele oskusele. Alles 1930. aastatel hakkas teda rohkem huvitama juudi rahvuslik taassünd; siis tegi ta koostööd sionistlike noorteorganisatsioonide väljaannetega ning osales ka nende seminaridel. Sel ajal elas ta üle ka kriisi isiklikus elus ja töises tegevuses. Teatud määral aitasid tal sellest välja tulla kaks reisi Palestiinasse – 1934. ja 1936. aastal, kuhu ta sõitis, nagu ise on kirjutanud, et „hingata sisse minevikku, leida tuge oma mõtetele olevikus ning isegi – ulatuda tulevikku”.

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

  • „Te olete vaba, doktor Korczak” ("Sie sind frei Doktor Korczak") – Saksa režissööri Aleksander Fordi film (1975), mille sisuks on Janusz Korczaki viimased eluaastad; teda kehastas Leo Genn.
  • Poola režissööri Andrzej Wajda film „Korczak”Agnieszka Hollandi stsenaariumi järgi (1990) kujutab dr. Korczaki saatust fragmentidena, natside kuritegusid laste vastu ja vägivalda orbudekodu kasvatajate kallal aktsiooni "Reinhardt" läbiviimise ajal. Korczaki rolli mängis Wojciech Pszoniak.

Vaata veel[muuda | muuda lähteteksti]

  • Janusz Korczaki nimeline rahvusvaheline kirjandusauhind
  • International Janusz Korczak Association

Viited ja bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Joanna Olczak-Ronikier, Korczak, Próba biografii, W.A.B., Varssavi, 2011
  2. ↑ Maria Falkowska, Rodowód Janusza Korczaka, Juudi Ajaloo Instituudi Bülletään, 1997, nr. 1
  3. ↑ Daniel Bargiełowski: Po trzykroć pierwszy.
  4. ↑ Janusz Korczaki kiri Mieczysław Zylbertalile 30. märtsil 1937. a.: Janusz Korczak, Teosed kd.14, 2. osa, lk.213, Varssavi 2008.
  5. ↑ Lewowicki, T., 1994, Janusz Korczak, Prospects:the quarterly review of comparative education (Pariis, UNESCO: International Bureau of Education), vol. XXIV, nr. 1/2, 1994, lk. 37–48
  6. ↑ Patricia Anne Piziali, 1981, A comparison of Janusz Korczak's concept of the Right of the Child with those of Other Selected Child Advocates, George Washington University (dissertatsioon)
  7. ↑ Lifton, B. J. (2003): Who was Janusz Korczak? In J. Korczak, Ghetto diary (pp. vii–xxx). New Haven, CT: Yale University Press
  8. ↑ Efron S. 2005, Janusz Korczak – Legacy of a practitioner-research, Journal of teacher education, 56,145–156, DOI:10.1177/0022487104274415
  9. ↑ Efron Sara Efrat, 2008, Moral education between hope and hopelessness: The legacy of Janusz Korczak, Curriculum Inquiry, 38, 39–62 DOI:10.1111/j.1467-873X.2007.00397.x
  10. ↑ Valejeva, R. (1996): Korczak theory in the context of the humanistic pedagogy. Kogumikus: A. Cohen, S. Aden, & R. Yatziv (Eds.): Studies in the legacy of Janusz Korczak, 1 (pp. 93–89). Haifa, Israel: University of Haifa Publishing House, The Janusz Korczak Associaion in Israel and Beit Lochamei Hagetaot
  11. ↑ Newerly, I. (1967): Introduction (A. Bidwell & G. Bidwell, Trans.). Kogumikus: M. Wolins (Ed.): Selected works of Janusz Korczak (pp. xvii–xlv). Washington, DC: National Science Foundation
  12. ↑ Kohlberg, L. (1981): Education for justice: The vocation of Janusz Korczak. Kogumikus: L. Kohlberg (Ed.): Essays on moral development, vol. 1: The philosophy of moral development (pp. 400–407). San Francisco: Harper and Row
  13. ↑ Gadotti, M. (1998): Janusz Korczak as the pioneer of child’s rights. The Sixth International Janusz Korczak Conference. Israel: Kibbutz Lochamei Haghetaot
  14. ↑ Hatt, B. E. (2005). Pedagogical love in the transactional curriculum. Journal of Curriculum Studies, 37(6), 671–688
  15. ↑ Boschki, R., 2005, Re-reading Martin Buber and Janusz Korczak: Fresh impulses toward a relational approach to religious education, Religious education, 100, 114–126 DOI:10.1080/00344080590932391
  16. ↑ Reiter, S., Asgad, B., Sachs, S. 1990: The implementation of a philosophy in education – Korczak, Janusz educational principles as applied in special education, The British journal of mental subnormality, 1990, 4 -16
  17. ↑ Rocznik Polskiej Akademii Literatury 1937–1938, Varssavi 1939, lk. 174
  18. ↑ M. Rudnicki: Ostatnia droga Janusza Korczaka. „Tygodnik Powszechny” 1988, nr. 45
  19. ↑ Szpilman W., Pianista
  20. ↑ Joshua Perle´i mälestused

Kasulikud lingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Janusz_Korczak&oldid=4176695"