Janar Ala

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Janar Ala (sündinud 8. oktoobril 1979) on eesti semiootik, ajakirjanik ja kirjanik.

Janar Ala on õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ja ajakirjandust ning töötanud seejärel pikemat aega Postimehes kultuuriajakirjanikuna.

2014. aastal ilmus Ala lühiproosaraamat "Ekraanirituaalid" (tiitellehel "Ekraanitseremooniad") kirjastuses Jumalikud Ilmutused, teos arvati ka Betti Alveri kirjandusauhinna nominentide sekka[1]. 2018. aastal esitles ta jutukogu "Oma rahva lood"[2]. Oluline osa Ala loomingust käsitleb sülti[3][4].

Kultuuriajakirjanik Maia Tammjärv on nimetanud Ala jutte "eluhoo ja -rõõmu kirjanduseks", pärnakas Kaupo Meiel aga hindab teda stilistina: "Heaks suudab Ala oma täiesti suvalised mõttekäigud ja järeldused muuta stiiliga, tähenduses stiilne autor võrdub stiilne tekst, ning stiilist autoril puudust ei ole, ja see on suurepärane".[5] Kriitik Ave Taavet tõstab esile, et Ala "tekstid on võrsunud sotsiaalmeediast" ja "teoste retseptsioonis on see ajendanud mitmeid arutelusid kirjanduslike ja sotsiaalmeedia tekstide ühisosast ja erinevustest", ent leiab Ala sotsiaalmeedia trendidele pigem vastanduvat ning võrdleb tema teoseid Andrus Kiviräha varaste raamatutega "Kalevipoeg" (1997) ja "Õlle kõrvale" (1996), millele Taaveti hinnangul samuti "oli omane ajakirjanduslike žanride (näiteks intervjuu ja reportaaži) kasutamine, suvaline pildivalik ja maalähedane kaader"[6]. Mart Juur pidas sobilikumaks pikka võrdluste rida: "Janar Ala võiks kirjeldada kui ühendavat lüli, mis liidab Oskar Lutsu, Mati Undi, Hillar Kohvi ja Onu Bella."[2]

Janar Ala abikaasa on digikirjanik ja kalamburist Keiti Vilms (nad abiellusid 28. juunil 2019)[7].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjutisi[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]