Jakobsoni kommunikatsioonimudel

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Roman Jakobsoni kommunikatsioonimudeli eesmärk on kirjeldada inimestevahelist suhtlust. Mudel koosneb kuuest osast ja igale osale vastab üks keelefunktsioon. Need kuus funktsiooni on vajalikud verbaalse kommunikatsiooni efektiivseks toimimiseks. Jakobson oli mõjutatud Bühleri keelemudelist, millele omalt poolt lisas poeetilise, faatilise ja metakeelelise funktsiooni.[1]

Kommunikatsioonimudeli osad[muuda | muuda lähteteksti]

Jakobsoni järgi tuleb keelt uurida kogu tema funktsioonide mitmekesisuses. Seega mistahes keeleline suhtlus saatja ja vastuvõtja vahel toimib läbi keelelise suhtlusteo põhiosiste: kontekst ehk mingi situatsioon, millele viidatakse; teade ehk kommunikatsiooni sisu, mida omavahel vahetatakse; kontakt ehk füüsiline või psühholoogiline suhtluskanal; kood ehk sellise teate kodeerimine, mis on arusaadav nii saatjale kui vastuvõtjale.[2] Mudelit kirjeldab kokkuvõtlikult Jakobsoni tsitaat:

„ SAATJA saadab TEATE VASTUVÕTJALE. Toimimiseks vajab teade osutatavat KONTEKSTI ("referenti" teises, mõneti mitmetähenduslikus terminoloogias), mida vastuvõtja on võimeline haarama ning mis on kas sõnaline või sõnastatav; KOODI, mida nii saatja kui ka vastuvõtja (ehk teisisõnu teate kodeerija ja dekodeerija) täielikult või vähemasti osaliselt jagavad; ja ühtlasi KONTAKTI, füüsilist kanalit ning psühholoogilist sidet saatja ja vastuvõtja vahel, mis võimaldab mõlemal suhtlema asuda ning seda ülal hoida. “
[3]

Kõiki neid keelelises suhtluses vältimatuid tegureid võib esitada järgmise skeemina:

                             KONTEKST
                 SAATJA ------ TEADE  ------ VASTUVÕTJA
                             KONTAKT
                               KOOD
                                                                        

Keele funktsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

[4]

Iga kommunikatsioonimudeli tegur tingib keele erineva funktsiooni. Eristades küll keele kuut põhiaspekti, on raske leida keelelisi teateid, mis täidaksid ainult ühte funktsiooni. See mitmekesisus tuleneb funktsioonide erinevast hierarhiast. Jakobson esitas keele funktsioonidest järgmise skeemi:

                          REFERENTSIAALNE
           EMOTIIVNE ------  POEETILINE  ------ KONATIIVNE
                              FAATILINE
                            METAKEELELINE
                                         

Referentsiaalne funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Referentsiaalne ehk viiteline funktsioon on seotud kontekstiga ja kirjeldab situatsiooni, objekti või vaimset seisundit. Sõnum nõuab oma operatiivsuseks viidatavat konteksti, mis oleks vastuvõtjale haaratav ja verbaalne või verbaliseerimisvõimeline. Kasutatakse kirjeldusi ja deiktilisi väljendeid (kontekstis tähendust omavaid). Kõik järgnevad viis funktsiooni on selles funktsioonis suuremal või vähemal määral ka osalised. Näiteks: "Lumi on ära sulanud."

Emotiivne funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Emotiivne funktsioon on emotsioone tekitav, ekspressiivne funktsioon, mis on suunatud sõnumi saatjale. Keskendub kindla ja vahetu, kas tõese või teeseldud, emotsiooni loomisele ja adressandi tundmuste väljendamisele. Keele tundelist laadi annab edasi hüüdsõnade ja -lausete kasutamine, mis ilmestab kommunikatsiooni. Näiteks: "Oh kui ilus ilm!"

Konatiivne funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Konatiivne funktsioon on tungiv või käskiv funktsioon, mis on seotud sõnumi vastuvõtjaga. Grammatiliselt kõige paremini väljendub vokatiivis ja imperatiivis. Näiteks: "Mari! Tule tuppa sööma!"; "Joo oma piim ära!"

Poeetiline funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Poeetilises funktsioonis on keskel kohal teade ise. See on verbaalse kommunikatsiooni määravamaid funktsioone, kuigi mitte ainus funktsioon. Süvendab märkide ilmsust ja objektide fundamentaalset dihhotoomiat. Oluline on teate vorm ning funktsiooni esineb tihedalt poeesias ja lööklausete kasutamisel. Näiteks: "Ükskord me võidame niikuinii!"

Faatiline funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Faatiline funktsioon keskendub kontaktile ja toimib selle kehtestamiseks, pikendamiseks, katkestamiseks või kontrollimiseks, kas kanal töötab. Eesmärgiks on tõmmata kaaskõneleja tähelepanu suhtlemiseks või kinnitada jätkuvat tähelepanu. Näiteks: "Kas kuuled?"; "Hmmm!"; "Mh-mh!"; "Kas pole?"

Metakeeleline funktsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Metakeelelise funktsiooni puhul koondub kõne koodile, kus suhtlejad soovivad omavahel kontrollida, kas nad kasutavad sama koodi. Metakeel on kirjeldamaks parasjagu kasutatavat keelt, objektkeelt. Näiteks: "Millest sa räägid?"; "Mida sa selle all mõtlesid?"; "Mis mõttes ta põrus selle ülesandega läbi?"

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Roy Harrise kriitika (1978) Jakobsoni kommunikatsioonimudelile seisneb "fikseeritud koodi arutlusveas" (fixed code fallacy), mille kohaselt teade sõltub vältimatult pigem koodist kui teistest kontekstuaalsetest teguritest, mis kommunikatsioonis ilmnevad.[5] Jean Baudrillard toob samuti välja koodipõhisuse kriitika, mille järgi teate mitmetimõistetavuse korral kogu kommunikatsioon kukub kokku, sest teate jaoks, mida saab kaheti tõlgendada, ei leidu ühte kindlaksmääratud koodi. Ja ilma koodita ei leidu ka kodeerijat ja dekodeerijat ning teate loomine muutub võimatuks.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "The Functions of Language".
  2. "Encyclopedia of Rhetoric and Composition: Communication from Ancient Times to the Information Age".
  3. Roman Jakobson. "Lingvistika ja poeetika", Akadeemia nr. 10 - 2012, lk 1735
  4. Roman Jakobson. "Lingvistika ja poeetika", Akadeemia nr. 10 - 2012, lk 1735 - 1741
  5. "Theories and Models of Communication".
  6. Jean Baudrillard, 2003 [1972] Requiem for a Media. Rmt. Wardrip-Fruin, Noah; Montfort, Nick (toim.) theNewMediaReader. The MIT Press, lk 278-288