Jagamismajandus

Allikas: Vikipeedia
Kaart maailma piirkondadega, kus Uberil oli 2015. aastal õigusprobleeme

Jagamismajandus (inglise keeles sharing economy) on majandustegevus, mille käigus jagatakse ajutiselt ja omandiõigust üle andmata alakasutatud ressursse, seda enamasti isikult-isikule (P2P)[1]. Tihti toimub see veebiplatvormide kaudu. Eestis sõidujagamiseks nimetatav taksoteenus (Bolt, Uber) ei ole jagamismajandus, vaid tavaline äri. Samuti oma elamispinna väljaüürimine (nt Airbnb). Kas ka ühisrahastus ja heategevus on jagamismajandus, on kaheldav.

Jagamismajanduse sisu peaks olema kulude jagamine mingit ressurssi ühiselt kasutades, mitte oma varalt või tööga kasumi teenimine. Oma tööjõu müümine taksoteenust osutades või oma vara laenutamine raha eest kasumit teenides on tavaline äritegevus, mitte jagamismajandus.

Kuna mõistet „jagamismajandus" on määratletud ka teisiti (nt ühiskondlike tegevuste kaudu), on valdkonna analüüsimine tavalisest keerulisem.[2]

Kuna valdkond pole selgelt piiritletud, on terminit „jagamismajandus" peetud sageli ka eksitavaks. Mõiste levinud definitsioon viitab eraisikult-eraisikule vahetamisega seotud hübriidsele turumudelile (paikneb omamise ja kinkimise vahel). Nendele tehingutele aitavad sageli kaasa kogukondlikud veebiteenused.[3][4]

2016. aastal Euroopa Komisjoni koostatud Euroopa jagamismajanduse tegevuskavas viitab mõiste „jagamismajandus" "ärimudelitele, kus tegevust hõlbustavad koostööplatvormid, mis loovad avatud kauplemisvõimaluse selliste kaupade või teenuste ajutiseks kasutamiseks, mida tihti pakuvad eraisikud". Selle järgi hõlmab jagamismajandus kolme liiki osalisi: teenuste osutajaid (sh aeg-ajalt teenuseid osutavaid eraisikuid), teenuste kasutajaid ja vahendajaid, kes viivad veebiplatvormide abil teenuste osutajad kokku teenuste kasutajatega. Määratlus lõpeb sedastusega, et "jagamismajanduse tehingud ei hõlma üldiselt omandiõiguse muutumist ning neid võidakse teha kasumi teenimise või mittetulunduslikul eesmärgil".[5]

Jagamismajandus on muutnud majanduskeskkonna tavapärast toimimist ja olemust ning praeguseks on tegemist rahvusvaheliselt ühe kõige kiiremini areneva majandusvormiga. Valdkonna ettevõtted hakkasid tekkima 2000. aastatel, mil tehnoloogia areng oli jõudnud interneti laiema leviku faasi. Jagamismajanduse võidukäigule aitasid kaasa nn platvormimajanduse efektiivsus ja hind ning olulised muutused tarbimisharjumustes.[2]

Aastal 2016 oli maailmas enam kui 7500 jagamismajandusele keskendunud platvormi ja valdkonna üleilmne hinnanguline kogumaht oli 103 miljardit eurot (Euroopa Liidu osa oli sellest 28 miljardit).[6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kogukondliku tarbimise (taas)tekkeni viis mitu üldist arengusuunda. Jagamismajandus on mitme suure tehnoloogilise, majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku muutuse tulemus:[7]

  • tehnoloogiline: tarbija ja asjade suhte muutumine veebi mõjul;
  • majanduslik: kokkuhoid, kriisid ja stabiilse täiskohaga tööhõive ning ostujõu kahanemine;
  • poliitiline: riigi rolli vähenemine ja riigi järjest suurenev kohanemine turu tavadega;
  • ühiskondlik: tarbijate arusaam, et tarbimine on nende elu keskne osa.

Termin „jagamismajandus" tekkis 2000. aastate alguses, mil üleilmse majandussurutise tõttu hakkasid välja kujunema uued äristruktuurid. Nende mõjul võeti kasutusele uued ühiskondlikud tehnoloogilised vahendid. Üha rohkem pöörati tähelepanu maailma rahvaarvu kasvu ja ressursside ammendumisega seotud teemadele. On võimalik, et esimesena kasutas terminit „jagamismajandus" professor Lawrence Lessig aastal 2008, kuigi teiste väidete järgi on termini päritolu teadmata.[8]

Jagamismajandus ise on alguse saanud palju varem kui 2008. aastal, seda isegi veebiplatvormide koordineeritud vahetuskaubanduse mõttes. Üks selle inspiratsiooniallikatest oli ühisomanditragöödia – idee, mille järgi ammendame ainult enda huvides käitudes omaühised ressursid, mida vajame enda elukvaliteedi tagamiseks. Üks esimesi avatud lähtekoodiga tarkvara idee toetajaid, Harvardi õigusteaduste professor Yochai Benkler väitis, et võrgutehnoloogia võib seda probleemi leevendada. Selleks sõnastas ta aastal 2002 esimest korda kontseptsiooni, mille kohta kasutas ta terminit „ühisvaral põhinev koosloome" (inglise keeles commons-based peer production).[9] Mõni aasta hiljem laiendas Benkler seda analüüsi ka „jagatavatele kaupadele".[10]

Termini „ühistarbimine" (inglise keeles collaborative consumption) võtsid kasutusele Marcus Felson ja Joe L. Spaeth oma uurimistöös „Community Structure and Collaborative Consumption: a Routine Activity Approach", mis avaldati aastal 1978 ajakirjas American Behavioral Scientist.[11] 2011. aastal nimetas ajakiri Time mõiste „ühistarbimine" üheks kümnest ideest, mis muudavad maailma.[12]

Nn jagamismajandus Eestis, mis ei pruugi oma sisult seda üldse olla[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aasta seisuga oli Eesti (eksitavalt jagamismajanduseks nimetatav) kõige suurema käibega platvormide esikümme järgmine.[2]

Koht Nimi Sektor
1. Bondora Finantsteenused
2. Booking.com Majutus
3. Airbnb Majutus
4. GoWorkaBit Estonia Isiku- ja äriteenused
5. Omaraha Finantsteenused
6. EstateGuru Finantsteenused
7. EstRent Cottages Majutus
8. Bolt Transport
9. Uber Transport
10. Crowdestate Finantsteenused

2016. aastal oli Eestis kolme kõige suurema osakaaluga jagamismajanduse sektori ehk finantsteenuste, transpordi ja majutuse käive 40,3 miljonit eurot.[6] Ent osakaal üldistes tegevusvaldkondades ei olnud suur: finantsteenuste turust moodustas see 1%, transporditeenuste turust 0,1% ja majutusteenuste turust 7,8%.[13]

Nii nagu mujal maailmas, oli ja on ka Eestis probleeme valdkonna reguleerimisega. Liigne regulatsioon võib pärssida inimeste soovi majandusega tegeleda ja seega mõjuda negatiivselt majandusele üldiselt. Kuna jagamismajandusega tulu teenides puudub seaduste mõistes tavapärane töösuhe, ei pruugi sellise tulu teenija saada kõiki tavalise töölepinguga kaasnevaid hüvesid.[2]

Pärast aastatepikkust eeltööd võttis Riigikogu 14. juunil 2017 vastu taolist äri käsitleva seadusemuudatuste paketi, mis oli rahvasuus saanud nimetuse sedaUberi eelnõu". Muudatustega võrdsustati platvormi taksoteenuse vahendajad klassikaliste taksoettevõtetega ning neile anti suures osas samad õigused ja kohustused. Platvormitaksoteenust sätestav õigusakt, millega muudetakse ühistranspordiseadust, liiklusseadust ja riigilõivuseadust, jõustus 1. novembril 2017 ja seeläbi sai Eestist üks väheseid riike, kus on seadustatud näiteks Uberi tegevus. Muudatuste järgi peab ka platvormitaksoteenuste osutajatel olema taksoveoluba, teenindajakaart ja sõidukikaart – kokkuleppevedu käsitletakse edaspidi taksoveo alaliigina.[14][15]

Transpordi sektoris on taoline äri toiminud kõige pikemalt, kus esimesena tuli teenusega välja hübriidautosid pakkuv Minirent (aastast 2011), mis hiljem liideti Eesti Riigi poolt 2012 asutatud elektriautode laenutuse äriettevõttega ELMO Rent.

Jagamismajandus Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Hetkeseis[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Komisjoni tellitud uuringu tulemusel selgus, et äriplatvormide kaudu tehtud tehingute käigus saadud kogutulu ulatus 2015. aastal Euroopa Liidus enam kui 28 miljardi euroni (77% kasv võrreldes eelneva aasta 15,9 miljardi euroga). Vahendajate ehk veebiplatvormide tulu ulatus seejuures aga 3,6 miljardi euroni (97% kasv võrreldes 2014. aasta 1,8 miljardi euroga). Allpool on toodud platvormiäri alamvaldkondade osakaal kogutulus 2015. aastal.[2]

Sektor Osakaal kogutulust Osakaal platvormide kogutulust
Finantsteenused 18% 7%
Isikuteenused 7% 12%
Majutus 54% 32%
Transport 18% 46%
Äriteenused 3% 3%

Eurobaromeetri 2016. aasta märtsi uuringust selgus, et üle poole küsitletutest olid teadlikud koostööplatvormide kaudu osutatavatest teenustest (52%), kuid neist enam kui kolmandik ei olnud neid kunagi kasutanud. Uuringu järgi kasutasid neid teenuseid kõige tõenäolisemalt inimesed vanuses 25–39 aastat ja need, kes olid haridustee lõpetanud 20 aasta vanuselt või hiljem. Samas selgus veel, et 32% vastanutest oli vähemalt korra ka ise sel viisil teenust osutanud.[16]

Peamised põhjused, miks seda tüüpi platvorme kasutati, olid eurobaromeetri järgi järgmised: ligipääs teenustele on mugavamalt korraldatud (41%), see on odavam või tasuta (33%), võimalus rahaga tasumise asemel tooteid või teenuseid vahetada (25%) ja uute või teistsuguste teenuste osutamine (24%). Eurobaromeetri uuring käsitles ka valdkonna probleeme ja tervelt 41% vastanutest pidas suurimaks murekohaks seda, et ei teata, kes tekkinud probleemi eest vastutab.[16]

Euroopa ees seisvad ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Nõustamisettevõtte PricewaterhouseCoopers 2016. aasta analüüsis rõhutatakse, et jagamismajanduse kiire kasvu korral on Euroopal võimalus kehtestada end globaalse turuna ja uuenduste inkubaatorina, kuid selleks on vaja välja töötada tasakaalustatud ja dünaamiline reguleeriv raamistik, mis hõlmaks iga liikmesriiki. See annaks Euroopale võimaluse katsetada uute seadusandlike uuendustega.[17]

Malthe Mikkel Munkøe Kopenhaageni Ülikoolist väidab, et Euroopa on Ameerika Ühendriikidega võrreldes digitaalse maailmaga jätkuvalt vähem kohanenud ja ei lõika sellest, sh jagamismajandusest piisavalt kasu. Mitmesugused riiklikud regulatsioonid takistavad kogu Euroopat katvate jagamismajandusteenuste väljatöötamist. Nii riikide kui ka Euroopa Liidu ametnikud peaksid õigusloomes olema tähelepanelikud, et õigusaktid ei oleks ebamäärased (tagada tuleks selgus ja ühtsus) ega liiga ranged (Euroopa jagamismajanduse areng ei tohiks olla takistatud). Vaid nii saaks Euroopa Liit jagamismajanduse pakutavast täielikku majanduslikku kasu.[18]

Prognoosid[muuda | muuda lähteteksti]

PricewaterhouseCoopersi prognooside järgi võib viie peamise jagamismajanduse sektori kogutulu kasvada 2025. aastaks koguni 570 miljardi euroni. Enim saavad prognoosi järgi sellest kasu teenuseosutajad, kelle osaks langeb 85% jagamismajanduse teenuste tulust ehk 487 miljardit eurot.[17]

Jagamismajandusega kaasnevad probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Jagamismajanduse ettevõtted konkureerivad traditsiooniliste ettevõtetega.[19]. Kohalikel väikeettevõtetel on raske konkureerida suurte platvormidega nagu Uber või Bolt. Selle tagajärjel võib toimuda oluline konkurentsi vähenemine, mille tagajärjel võivad tõusta hinnad ning langeda kvaliteet. Probleemiks on ka riigi perspektiivist maksutulu teenimine ning teenust osutavate töötajate vaatest sotsiaalsete garantiide puudumine.[20].

Väärtuslikud tarbekaubad on tavaliselt koondunud jõukama osa ühiskonna liikmete kätte.[21]. Jagamismajandus võib majandusliku ebavõrdsust suurendada, sest kasu jaotub ühiskonnakihtide vahel ebavõrdselt. Jagamismajanduses saavad teenuseosutajatena osaleda need kellel juba on tarbekaupu või kapitali üle ning tarbijatena need kellel on eelmainitutest puudus.

Kas platvormi taksoettevõtete lubadus vähendada autostumist ja liiklusummikuid on ebaõnnestunud? Uurimuste tulemused on vasturääkivad. Osa väidab, et autostumine ja liiklusummikud vähenevad. Teised toovad aga välja, et autostumine ja liiklusummikud suurenevad[22][23].

Jagamismajanduse ärimudelid[muuda | muuda lähteteksti]

Jagamismajanduse ärimudelite kompass[24]

Jagamismajanduse ärimudeleid leidub laias valikus. Tihti põhinevad jagamismajanduse ärimudelid veebipõhistel platvormidel ning on tehnoloogilisest lahendustes lähtuvad, kuid mitte alati. Sharing Business Model Compass identifitseerib 6x6 kategooriat, mis loovad raamistiku, mille põhjal on võimalik jagamismajanduse ettevõtet kategoriseerida. Need on järgmised[25][26]:

  • Tehnoloogia kasutus – kas hinnatava jagamismajanduse ärimudel on tehnoloogiast kannustatud (tech driven), tehnoloogia poolt võimendatud (tech enabled) või tehnoloogiavaene/tehnoloogiatu (low tech/no tech).
  • Tehingu vorm – kas tehingu käigus vahetub kahe osapoole vahel raha, alternatiivsed kaubad või toimub tehing ühele osapoolele midagi vastu saamata ehk on tasuta. Enamasti on jagamismajanduse tehinguvormid siiski rahalised (Uber, Airbnb jne), kuid eksisteerib ka alternatiivsete vahendite vahetust. Näiteks kasutatud asjade vahetust pakkuv Yerdle platvorm annab kasutajatel platvormi enda valuutat, mida hiljem saab vahetada samal platvormil kaubeldavate kaupade vastu. Tasuta mudeli näiteks on üle maailma suurlinnades eksisteerivad tasuta jalgratta jagamissüsteemid.
  • Äritegevuse eesmärk – kasumile orienteeritud, eesmärgile orienteeritud või hübriid mudel. Kasumile orienteeritud ärid seavad esmaseks kasumi teenimise nagu näiteks Uber või Upwork. Hübriidmudeliga ärid kuigi olles samuti kasumile orienteeritud on samas ka eesmärgiks seadnud propageerida ka mõnda sotsiaalset või keskkondliku hüve. Näiteks võib tuua Zipcar autojagamisteenuse, mis on välja öelnud oma missiooniks olevat ka autode vähendamine linnades, kus nad opereerivad. Eesmärgile orienteeritud äride esmaseks eesmärgiks on mõne ühiskondliku hüve saavutamine ja kasumi teenimine on teise- või isegi kolmandajärguline.
  • Ressursid, mille kasutust optimeeritakse – jagamismajanduse ärid võivad optimeerida kas
  1. uute ressursside jagamist,
  2. leida uue kasutuse/omaniku olemasolevatele ressurssidele, mis praeguse omaniku käes kasutust ei leia, või
  3. optimeerida omaniku poolt alakasutatud ressursside kasutamist.
  • Ärihaldamismudel – esimeseks alajaotuseks on traditsiooniliseks korporatiivmudeliks, kus eksisteerib hierarhiline ülesehitus ja struktuur. Selle lisaks on võimalik ka koostööl põhinev mudel (collaborative model), kus ärid teevad koostööd nii klientide kui teiste osapooltega läbi kogu tootmis või teenuseprotsessi. Viimaseks on kooperatiivne mudel, kus teenindus või tööstussektori põhiselt teevad ettevõtted koostööd.
  • Jagamismajandus äri korraldusmudel – enamasti seostatakse jagamismajandusettevõtteid isikult-isikule/kasutajalt-kasutajale (P2P) jagamisega. Samas on ka mitmeid jagamismajanduse ettevõtteid, kes opereerivad ettevõttelt-ettevõttele (B2B) või ettevõttelt-kasutajaskonnale (Business to crowd) mudelite alusel.

Jagamismajanduse ettevõtteid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Chappelow, Jim (25. august 2019). "Sharing Economy". Investopedia. Vaadatud 08.01.2020.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Jagamismajanduse põhimõtete rakendamine Eesti majandus- ja õigusruumis. Lõpparuanne. 14.11.2016.
  3. ↑ Hamari, Juho; Sjöklint, Mimmi; Ukkonen, Antti. "The Sharing Economy: Why People Participate in Collaborative Consumption". Journal of the Association for Information Science and Technology. 2016, 67, 9, lk 2047–2059.
  4. ↑ Hook, Leslie. Review – 'The Sharing Economy by Arun Sundararajan'. Financial Times, 22.06.2016.
  5. ↑ Euroopa jagamismajanduse tegevuskava. Vaadatud 25.09.2017.
  6. ↑ 6,0 6,1 Jagamismajandus – võimalused ja väljakutsed Eestile. 16.03.2017.
  7. ↑ Ertz, Myriam; Durif, Fabien; Arcand, Manon. "An analysis of the origins of collaborative consumption and its implications for marketing|journal". Academy of Marketing Studies Journal, 2016.
  8. ↑ Stephany, Alex. "The Business of Sharing: Making it in the New Sharing Economy". Palgrave Macmillan, 2015.
  9. ↑ Benkler, Yochai. "Coase's Penguin, or, Linux and The Nature of the Firm". The Yale Law Journal. 2002, 112.
  10. ↑ Benkler, Yochai. "Sharing Nicely: On Shareable goods and the emergence of sharing as a modality of economic production". The Yale Law Journal. 2004, 114.
  11. ↑ Felson, Marcus; Spaeth, Joe L. "Community Structure and Collaborative Consumption: A routine activity approach". American Behavioral Scientist, 21, 1978, 614–624.
  12. ↑ 10 Ideas That Will Change The World. 17.03.2011.
  13. ↑ Uuring: jagamismajanduse käive Eestis oli mullu üle 40 miljoni euro. 13.01.2017.
  14. ↑ Eesti seadustas Uberi. Postimees, 14.06.2017.
  15. ↑ Parlament võttis vastu nn Uberi seaduse, millega äpiga sõidud ja taksod võrdsustatakse. Geenius, 14.06.2017.
  16. ↑ 16,0 16,1 PublicOpinion – European Commission. Vaadatud 26.09.2017.
  17. ↑ 17,0 17,1 Europe’s five key sharing economy sectors could deliver €570 billion by 2025. PwC press room, 27.06.2016.
  18. ↑ Regulating the European Sharing Economy: State of Play and Challenges. Intereconomics, vol 52, jaanuar/veebruar 2017, lk 38–44.
  19. ↑ [1]./Demary, V. (2015)
  20. ↑ [2].Taxation of the collaborative economy - analysis of possible tax policies faced with the growth of the collaborative economy
  21. ↑ [Piketty, T. (2013). Capital in the Twenty-First Century. Belknap Press, Cambridge MA/London (2013)]
  22. ↑ Agarwal, Saharsh & Mani, Deepa & Telang, Rahul. "Impact of Ride-hailing Services on Congestion: Evidence from Indian Cities".
  23. ↑ Erhardt, Sneha, Cooper, Bhargava, Chen, Castiglione. Review – 'Do transportation network companies decrease or increase congestion?'
  24. ↑ Munoz, Pablo; Cohen, Boyd. "SHARING BUSINESS MODEL COMPASS". Vaadatud 08.01.2020.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)[alaline kõdulink]
  25. ↑ "INTRODUCING THE SHARING BUSINESS MODEL COMPASS". SHARING BUSINESS MODEL COMPASS. Vaadatud 09.01.2020.[alaline kõdulink]
  26. ↑ Cohen, Boyd (4. juuni 2016). "Making Sense Of The Many Business Models In The Sharing Economy". Fast Company. Vaadatud 08.01.2020.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Sharing economy seisuga 26.09.2017.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jagamismajandus&oldid=6528152"