Jagamismajandus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kaart maailma piirkondadega, kus Uberil oli 2015. aastal õiguslikke probleeme

Jagamismajandus (inglise keeles sharing economy) on veebiplatvormide kaudu toimuv majandustegevus, mille puhul jagatakse ajutiselt ja omandiõigust üle andmata alakasutatud ressursse. Peamiselt puudutab see sõidujagamist (Taxify, Uber) või oma elamispinna väljaüürimist (Airbnb), kuid ka nt ühisrahastust ja heategevust. Kuna mõistet jagamismajandus on määratletud ka teisiti (nt ühiskondlike tegevuste kaudu), on valdkonna analüüsimine tavapärasest keerulisem.[1]

Kuna valdkond pole selgelt piiritletud, on terminit jagamismajandus peetud sageli ka eksitavaks. Mõiste levinud definitsioon viitab eraisikult-eraisikule vahetamisega seotud hübriidsele turumudelile (paikneb omamise ja kinkimise vahel). Nendele tehingutele aitavad sageli kaasa kogukondlikud veebiteenused.[2][3]

Aastal 2016 Euroopa Komisjoni koostatud Euroopa jagamismajanduse tegevuskavas viitab mõiste jagamismajandus "ärimudelitele, kus tegevust hõlbustavad koostööplatvormid, mis loovad avatud kauplemisvõimaluse selliste kaupade või teenuste ajutiseks kasutamiseks, mida tihti pakuvad eraisikud". Selle järgi hõlmab jagamismajandus kolme liiki osalisi: teenuste osutajaid (sh aeg-ajalt teenuseid osutavaid eraisikuid), teenuste kasutajaid ja vahendajaid, kes viivad veebiplatvormide abil teenuste osutajad kokku teenuste kasutajatega. Määratlus lõppeb sedastusega, et "jagamismajanduse tehingud ei hõlma üldiselt omandiõiguse muutumist ning neid võidakse teha kasumi teenimise või mittetulunduslikul eesmärgil".[4]

Jagamismajandus on muutnud majanduskeskkonna tavapärast toimimist ja olemust ning praeguseks on tegemist rahvusvaheliselt ühe kõige kiiremini areneva majandusvormiga. Valdkonna ettevõtted hakkasid tekkima 2000. aastatel, mil tehnoloogia areng oli jõudnud interneti laiema leviku faasi. Jagamismajanduse võidukäigule aitasid kaasa nn platvormimajanduse efektiivsus ja hind ning olulised muutused tarbimisharjumustes.[1]

Aastal 2016 oli maailmas enam kui 7500 jagamismajandusele keskendunud platvormi ja valdkonna üleilmne hinnanguline kogumaht oli 103 miljardit eurot (Euroopa Liidu osa oli sellest 28 miljardit).[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kogukondliku tarbimise (taas)tekkeni viis mitu üldist arengusuunda. Jagamismajandus on mitme suure tehnoloogilise, majandusliku, poliitilise ja ühiskondliku muutuse tulemus:[6]

  • tehnoloogiline: tarbija ja asjade suhte muutumine veebi mõjul;
  • majanduslik: kokkuhoid, kriisid ja stabiilse täiskohaga tööhõive ning ostujõu kahanemine;
  • poliitiline: riigi rolli vähenemine ja riigi järjest suurenev kohanemine turu tavadega;
  • ühiskondlik: tarbijate arusaam, et tarbimine on nende elu keskne osa.

Termin jagamismajandus tekkis 2000. aastate alguses, mil üleilmse majandussurutise tõttu hakkasid välja kujunema uued äristruktuurid. Nende mõjul võeti kasutusele uued ühiskondlikud tehnoloogilised vahendid. Üha rohkem pöörati tähelepanu maailma rahvaarvu kasvu ja ressursside ammendumisega seotud teemadele. On võimalik, et esimesena kasutas terminit jagamismajandus professor Lawrence Lessig aastal 2008, kuigi teiste väidete järgi on termini päritolu teadmata.[7]

Jagamismajandus ise on alguse saanud palju varem kui 2008. aastal, seda isegi veebiplatvormide koordineeritud vahetuskaubanduse mõttes. Üks selle inspiratsiooniallikatest oli ühisomanditragöödia – idee, mille järgi ammendame ainult enda huvides käitudes omaühised ressursid, mida vajame enda elukvaliteedi tagamiseks. Üks esimesi avatud lähtekoodiga tarkvara idee toetajaid, Harvardi õigusteaduste professor Yochai Benkler väitis, et võrgutehnoloogia võib seda probleemi leevendada. Selleks sõnastas ta aastal 2002 esimest korda kontseptsiooni, mille kohta kasutas ta terminit "ühisvaral põhinev koosloome" (inglise keeles commons-based peer production).[8] Mõni aasta hiljem laiendas Benkler seda analüüsi ka "jagatavatele kaupadele".[9]

Termini ühistarbimine (inglise keeles collaborative consumption) võtsid kasutusele Marcus Felson ja Joe L. Spaeth oma uurimistöös "Community Structure and Collaborative Consumption: a Routine Activity Approach", mis avaldati aastal 1978 ajakirjas American Behavioral Scientist.[10] Aastal 2011 nimetas ajakiri Time mõiste ühistarbimine üheks kümnest ideest, mis muudavad maailma.[11]

Jagamismajandus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aasta seisuga oli Eesti jagamismajanduse kõige suurema käibega platvormide esikümme järgmine.[1]

Koht Nimi Sektor
1 Bondora Finantsteenused
2 Booking.com Majutus
3 Airbnb Majutus
4 GoWorkaBit Estonia Isiku- ja äriteenused
5 Omaraha Finantsteenused
6 EstateGuru Finantsteenused
7 EstRent Cottages Majutus
8 Taxify Transport
9 Uber Transport
10 Crowdestate Finantsteenused

2016. aastal oli Eestis kolme kõige suurema osakaaluga jagamismajanduse sektori ehk finantsteenuste, transpordi ja majutuse käive 40,3 miljonit eurot.[5] Ent jagamismajanduse osakaal üldistes sektorites ei olnud suur: finantsteenuste turust moodustas see 1%, transporditeenuste turust 0,1% ja majutusteenuste turust 7,8%.[12]

Nii nagu mujal maailmas, oli ja on ka Eestis probleeme valdkonna reguleerimisega. Liigne regulatsioon võib pärssida inimeste soovi majandusega tegeleda ja seega mõjuda negatiivselt majandusele üldiselt. Kuna jagamismajandusega tulu teenides puudub seaduste mõistes tavapärane töösuhe, ei pruugi sellise tulu teenija saada kõiki tavalise töölepinguga kaasnevaid hüvesid.[1]

Pärast aastatepikkust eeltööd võttis Riigikogu 14. juunil 2017 vastu jagamismajandust käsitleva seadusemuudatuste paketi, mis oli rahvasuus saanud nime "Uberi eelnõu". Muudatustega võrdsustati sõidujagamisteenuste vahendajad klassikaliste taksoettevõtetega ning neile anti suures osas samad õigused ja kohustused. Sõidujagamisteenuseid seadustav eelnõu, millega muudetakse ühistranspordiseadust, liiklusseadust ja riigilõivuseadust, jõustus 1. novembril 2017 ja seeläbi sai Eestist üks väheseid riike, kus on seadustatud nt Uberi tegevus. Muudatuste järgi peab ka sõidujagamisteenuste osutajatel olema taksoveoluba, teenindajakaart ja sõidukikaart – kokkuleppevedu käsitletakse edaspidi taksoveo alaliigina.[13][14]

Jagamismajandus Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Hetkeseis[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Komisjoni tellitud uuringu tulemusel selgus, et jagamismajanduse platvormide kaudu tehtud tehingute käigus saadud kogutulu ulatus 2015. aastal Euroopa Liidus enam kui 28 miljardi euroni (77% kasv võrreldes eelneva aasta 15,9 miljardi euroga). Vahendajate ehk veebiplatvormide tulu ulatus seejuures aga 3,6 miljardi euroni (97% kasv võrreldes 2014. aasta 1,8 miljardi euroga). Allpool on toodud jagamismajanduse alamsektorite osakaalud kogutulust 2015. aastal.[1]

Sektor Osakaal kogutulust Osakaal platvormide kogutulust
Finantsteenused 18% 7%
Isikuteenused 7% 12%
Majutus 54% 32%
Transport 18% 46%
Äriteenused 3% 3%

Eurobaromeetri 2016. aasta märtsi uuringust selgus, et üle poole küsitletutest olid teadlikud koostööplatvormide kaudu pakutavatest teenustest (52%), kuid neist enam kui kolmandik ei olnud neid kunagi kasutanud. Uuringu järgi kasutasid neid teenuseid kõige tõenäolisemalt inimesed vanuses 25–39 aastat ja need, kes olid haridustee lõpetanud 20 aasta vanuselt või hiljem. Samas selgus veel, et 32% vastanutest oli vähemalt korra ka ise sel viisil teenuseid pakkunud.[15]

Peamised põhjused, miks seda tüüpi platvorme kasutati, olid eurobaromeetri järgi järgmised: ligipääs teenustele on mugavamalt korraldatud (41%), see on odavam või tasuta (33%), võimalus rahaga tasumise asemel tooteid või teenuseid vahetada (25%) ja uute või teistsuguste teenuste pakkumine (24%). Eurobaromeetri uuring käsitles ka valdkonna probleeme ja tervelt 41% vastanutest pidas suurimaks murekohaks seda, et ei teata, kes tekkinud probleemi eest vastutab.[15]

Euroopa ees seisvad ülesanded[muuda | muuda lähteteksti]

Nõustamisettevõtte PricewaterhouseCoopers 2016. aasta analüüsis rõhutatakse, et jagamismajanduse kiire kasvu korral on Euroopal võimalus kehtestada end globaalse turuna ja uuenduste inkubaatorina, kuid selleks on vaja välja töötada tasakaalustatud ja dünaamiline reguleeriv raamistik, mis hõlmaks iga liikmesriiki. See annaks Euroopale võimaluse katsetada uute seadusandlike uuendustega.[16]

Malthe Mikkel Munkøe Kopenhaageni Ülikoolist väidab, et Euroopa on Ameerika Ühendriikidega võrreldes digitaalse maailmaga jätkuvalt vähem kohanenud ja ei lõika sellest, sh jagamismajandusest piisavalt kasu. Mitmesugused riiklikud regulatsioonid takistavad kogu Euroopat katvate jagamismajandusteenuste väljatöötamist. Nii riikide kui ka Euroopa Liidu ametnikud peaksid õigusloomes olema tähelepanelikud, et õigusaktid ei oleks ebamäärased (tagada tuleks selgus ja ühtsus) ega liiga ranged (Euroopa jagamismajanduse areng ei tohiks olla takistatud). Vaid nii saaks Euroopa Liit jagamismajanduse pakutavast täielikku majanduslikku kasu.[17]

Prognoosid[muuda | muuda lähteteksti]

PricewaterhouseCoopersi prognooside järgi võib viie peamise jagamismajanduse sektori kogutulu kasvada aastaks 2025 koguni 570 miljardi euroni. Enim saavad prognoosi järgi sellest kasu teenusepakkujad, kelle osaks langeb 85% jagamismajanduse teenuste tulust ehk 487 miljardit eurot.[16]

Jagamismajanduse ettevõtted Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Jagamismajanduse põhimõtete rakendamine Eesti majandus- ja õigusruumis. Lõpparuanne. 14.11.2016.
  2. Hamari, Juho; Sjöklint, Mimmi; Ukkonen, Antti. "The Sharing Economy: Why People Participate in Collaborative Consumption". Journal of the Association for Information Science and Technology. 2016, 67, 9, lk 2047–2059.
  3. Hook, Leslie. Review – 'The Sharing Economy by Arun Sundararajan'. Financial Times, 22.06.2016.
  4. Euroopa jagamismajanduse tegevuskava. Vaadatud 25.09.2017.
  5. 5,0 5,1 Jagamismajandus – võimalused ja väljakutsed Eestile. 16.03.2017.
  6. Ertz, Myriam; Durif, Fabien; Arcand, Manon. "An analysis of the origins of collaborative consumption and its implications for marketing|journal". Academy of Marketing Studies Journal, 2016.
  7. Stephany, Alex. "The Business of Sharing: Making it in the New Sharing Economy". Palgrave Macmillan, 2015.
  8. Benkler, Yochai. "Coase's Penguin, or, Linux and The Nature of the Firm". The Yale Law Journal. 2002, 112.
  9. Benkler, Yochai. "Sharing Nicely: On Shareable goods and the emergence of sharing as a modality of economic production". The Yale Law Journal. 2004, 114.
  10. Felson, Marcus; Spaeth, Joe L. "Community Structure and Collaborative Consumption: A routine activity approach". American Behavioral Scientist, 21, 1978, 614–624.
  11. 10 Ideas That Will Change The World. 17.03.2011.
  12. Uuring: jagamismajanduse käive Eestis oli mullu üle 40 miljoni euro. 13.01.2017.
  13. Eesti seadustas Uberi. Postimees, 14.06.2017.
  14. Parlament võttis vastu nn Uberi seaduse, millega äpiga sõidud ja taksod võrdsustatakse. Geenius, 14.06.2017.
  15. 15,0 15,1 PublicOpinion – European Commission. Vaadatud 26.09.2017.
  16. 16,0 16,1 Europe’s five key sharing economy sectors could deliver €570 billion by 2025. PwC press room, 27.06.2016.
  17. Regulating the European Sharing Economy: State of Play and Challenges. Intereconomics, vol 52, jaanuar/veebruar 2017, lk 38–44.

Selles artiklis on kasutatud ingliskeelset artiklit en:Sharing economy seisuga 26.09.2017.