Jacob Rees-Mogg
| Jacob Rees-Mogg | |
|---|---|
 | |
| House of Commonsi juht | |
| Ametis | |
|
Ametisse asumise aeg 24. juuli 2019 | |
| Eelnev | Mel Stride |
| North East Somerseti parlamendiliige | |
|
Ametisse asumise aeg 6. mai 2010 | |
| Eelnev | Valimisringkond loodud |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Jacob William Rees-Mogg |
| Sünniaeg |
24. mai 1969 Hammersmith, London, Suurbritannia |
| Rahvus | Britt |
| Erakond | Konservatiivne |
| Abikaasa | Helena de Chair |
| Vanemad |
William Rees-Mogg Gillian Morris |
| Lapsed | 6 |
| Sugulased | Annunziata Rees-Mogg (õde) |
| Alma mater | Trinity College (Oxford) |
Jacob William Rees-Mogg (sündinud 24. mail 1969) on Suurbritannia poliitik, kes on alates 24. juulist 2019 House of Commonsi juht. Ta on Konservatiivse Partei liige ning North East Somerseti parlamendiliige alates 2010. aastast.
Rees-Mogg sündis Hammersmithis Londonis ja sai hariduse Etoni kolledžis. Seejärel õppis ta ajalugu Oxfordi Ülikooli Trinity kolledžis ja oli Oxfordi Ülikooli konservatiivide assotsiatsiooni president. Ta töötas City of Londonis Lloyd George Managementis kuni 2007. aastani, seejärel asutas ta riskifondide haldamise ettevõtte Somerset Capital Management LLP. Ta on kogunud märkimisväärse varanduse: 2016. aastal oli see rahalises väärtuses hinnanguliselt 55–150 miljonit naela (sealhulgas tema naise vara). Poliitikasse astudes esines ta edutult 1997. ja 2001. aasta üldvalimistel, enne kui valiti 2010. aastal North East Somerseti parlamendiliikmeks. Ta valiti tagasi 2015. ja 2017. aastal. Konservatiivses Parteis liitus ta traditsioonilise ja sotsiaalselt konservatiivse Cornerstone Groupiga.
David Cameroni peaministriks olemise ajal oli Rees-Mogg üks Konservatiivse Partei mässumeelsematest liikmetest parlamendis, astudes valitsusele vastu sellistes küsimustes, nagu samasooliste abielu kehtestamine ja edasine sekkumine Süüria kodusõjas. Ta sai tuntuks oma sõnavõttude ja filibusterdamise kaudu parlamendi aruteludes. Euroskeptikuna tegi ta ettepaneku konservatiivide koalitsiooni loomiseks Suurbritannia Iseseisvusparteiga (UKIP) ja osales 2016. aasta Euroopa Liidu liikmelisuse referendumil lahkumise poolel. Hiljem liitus ta Brexiti-poolsete survegruppide Leave Means Leave ja European Research Groupiga (ERG), saades viimase esimeheks 2018. aastal. Ta pälvis tuge sotsiaalmeediakampaania Moggmentum kaudu ja ta ülendati peaminister Theresa May võimaliku järglasena Konservatiivse Partei juhiks. Siiski toetas ta Boris Johnsonit 2019. aasta Konservatiivse Partei liidri valimistel. Johnson nimetas ta House of Commonsi juhiks pärast enda valimist Konservatiivse Partei juhiks ja peaministriks nimetamist.