Jack Aitken

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jack Aitken (2018)

Jack Aitken (sündinud 23. septembril 1995 Londonis) on Briti-Korea vormelisõitja, kes debüteeris Vormel 1-s Williamsi roolis 2020. aastal Sakhiri Grand Prix'l, asendades George Russelli.

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Algus[muuda | muuda lähteteksti]

Šotlasest isa ja lõunakorealasest ema peres Londonis sündinud Aitken alustas oma karjääri kardiga 2006. aastal 11-aastaselt ning jätkas aastani 2011. Tema parimate tulemuste hulka kuulus võit Buckmore Parki suvemeistrivõistlustel - Minimax klassis. Ta vahetas 2012. aastal üle üheistmeliste autode vastu, võisteldes Dunlop Interstepsi meistrivõistlustel, kus tal õnnestus võita kaks võitu ja lõpparvestuses kolmas koht.

Väikesed valemid[muuda | muuda lähteteksti]

2013. aastal võistles ta Fortec Motorsport meeskonnaga Vormel Renault meistrivõistlustel koos Jake Dennise, Mikko Pakkari, Ed Jonesi, Shahaan Engineeri, Philo Paz Armandi ja Matt Parryga. Oma debüüdil selles kategoorias õnnestus tal lõpetada Vormel Renault 2.0 NEC sarja meistrivõistluste arvestuses teiseks. Samuti osaleb ta mõnel Vormel Renault Eurocup 2.0 võistlusel.

Järgmisel hooajal jätkas ta meeskonnaga, kes osales kogu Vormel Renault Eurocup 2.0 ja Vormel Renault 2.0 Alps 2014 hooajal koos Martin Kodrići, Thiago Vivacqua, Ben Barnicoati, Matt Parry, Martin Rumpi ja Charles Leclerciga. Ta võidab oma esimese võistluse Eurocupis ja saavutab meistrivõistluste seitsmenda koha.

2015. aastal jätkas ta mõlemas kategoorias, kuid siirdudes Anton de Pasquale, Jake Hughesi, Bruno Baptista, Philip Hamprechti, Stefan Rieneri ja Max Defourny kõrval Koiranen Motorsport meeskonda. Briti piloodi jaoks kujuneb triumfihooaeg, kellel õnnestub võita Vormel Renault 2.0 Alps ja Vormel Renault Eurocup 2.0 tiitel, võites vastavalt 4 ja 5 võitu.

2016. aastal palkas Arden Aitkeni osalema kogu GP3 hooajal koos Jake Dennise ja Tatiana Calderóniga. Esimesel hooajal paistis ta kohe silma, võites Spas sprindivõistlusel esimese võidu ja kokkuvõttes 7 poodiumikoha, kusjuures crescendo lõpp viis ta meistrivõistluste viiendale kohale.

2017. aasta hooajal jätkab ta kategoorias, pääsedes ART Grand Prix meeskonnale koos Nirei Fukuzumi, George Russelli ja Anthoine Hubertiga. Kategooria teisel aastal õnnestus tal Hungaroringil võita. Näidates suurepärast järjepidevust kogu meistritiitli vältel, suletakse ta edetabelis teisel kohal.

Vormel 2[muuda | muuda lähteteksti]

2018. aasta hooajaks tõuseb ta kategoorias kõrgemale, osaledes 2018. aasta FIA Vormel 2 meistrivõistlustel, taas ART Grand Prix’ga, millega ta sõitis koos George Russelliga GP3 viimasel hooajal. Ta saab Barcelonas sprindivõistlusel oma esimese kategooria võidu, kuid hooaja jooksul ei korda ja lõpetab edetabelis üheteistkümnendana.

Järgmisel hooajal ootab teda ees teine ​​aasta Vormel 2-s, siirdudes Dorian Boccolacci kõrvale (pärast Arjun Maini ja Marino Sato) Campose meeskonda. Hooaeg on parem kui eelmine ja näeb Aitkenil kolm võitu ja lõpparvestuses viiendat kohta.

Campose poolt 2020. aastaks kinnitatud Aitken vaidlustab rahulolu puudumise hooaja, mil ta võidab Guilherme Samaia kõrval kaks poodiumit ja neljateistkümnenda koha edetabelis. Teda asendab kahel viimasel võistlusel Ralph Boschung, kuna Williams kutsus 2020. aasta Sakhiri Grand Prix’le.

18. mail 2021, mil meistrivõistlused on käimas, palkab HWA Racelab Aitkeni Monaco ja Bakuu võidusõitudeks Matteo Nannini asemel koos Alessio Deleddaga.

IndyCar[muuda | muuda lähteteksti]

2021. aasta hooaja lõpus testib Aitken esimest korda IndyCari meistrivõistluste autot, osaledes koos Ed Carpenter Racingu meeskonnaga Sebringi ringrajal kavandatud testidel.

Endurance[muuda | muuda lähteteksti]

GT World Challenge Europe[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Camposest Vormel 2-s lahkumist lülitub Aitken 2021. aastal sportautode võidusõidule ja liitus võistlusega GT World Challenge Europe. Ta võistleb nii Endurance'i kui ka sprindi karikavõistlustel, sõites Emil Frey Racingu meeskonnas Lamborghini Huracán GT3 Evo koos Konsta Lappalaineni, Arthur Rougieri ja Luca Ghiottoga. 2021. aasta juulis satub 24 Hours of Spa Aitken avariisse veel kolme autoga, Briti autojuht tuleb välja tõsiste, kuid mitte eluohtlike vigastustega: rangluumurrud, arve selgroolülini ja väike kopsutrauma.

2022. aastal kinnitas ta Emil Frey Racing meeskonnas koos Mirko Bortolotti ja Albert Costaga.

European Le Mans Series[muuda | muuda lähteteksti]

2022. aastal palkas ta Racing Team Turkey, et sõita koos Charlie Eastwoodi ja Salih Yoluçiga European Le Mans Series LMP2 klassis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]