Jaapanlaste viisakuskõne

Jaapani viisakuskõne (敬語 keigo 'viisakas keel') on jaapani keele kõrgstiil, mida iseloomustab viisakusvormelite kasutamine.

Ebamäärast kõnet peetakse Jaapanis vooruseks, parem on olla kooskõlaline ja vältida vastuolu. Näiteks hoolimata toidust öeldakse söömise lõpus alati go-chisōsama deshita (御馳走様でした), mis otsetõlkes tähendab "tänan peosöögi eest". Kui toit oli hea, peab inimene koka pärast söömist üles otsima ja seda talle isiklikult ütlema, juhul kui ei olda juba tuttavad. Sumimasen (すみません) tähendab "vabandust", aga väljendit kasutatakse tihti ka tänu avaldamiseks – inimene vabandab, et sai midagi teenimatult. Arigatō (ありがとう), mis on tavaline tänuavaldus näiteks kingituste vastuvõtmisel, tähendab otsetõlkes "raske on olla" (aru gatai/katai). Raske oleku tekitab teadmine, et ollakse võlgu ning jaapanlastele ei meeldi võlakoorem.

Keigo muutused ajaloos

Tänapäeval on viisakuskõne palju lihtsam, kuigi muu emakeelega inimestele võivad jaapani keele austusliited tunduda keerulised. Pärast teist maailmasõda toimus Jaapani demokratiseerimine ja loobuti suurest osast viisakuskõnest:

• loobuti eri terminitest keisri ja tema perekonna nimetamisel. Ülevoolav viisakuskõne asendus minimaalsega;
• lihtsustati endale viitamist. Kui varem kasutati enesekohase isikulise asesõnana termineid watakushi, atakushi, atashi, atai, ore, washi, wagahai, temae, shoosee, kochitora jne, siis nüüd on aktiivses kasutuses vähem sõnu, näiteks watashi, boku ja ore;
• loobuti eri ühiskonnakihtide (näiteks poemüüja ja klient, direktor ja alluv jne) erinevast viisakuskõnest. Nüüd kasutatakse elementaarset tänapäevast viisakust ja inimeste vahel on keeleline võrdsus;
• loobuti paljudest fraasidest ja sõnadest, mis olid iseloomulikud ühele sugupoolele. Näiteks just naistele omaseid fraase shiranakute-yo ("ma ei tea") ja dekinai koto-yo ("ma ei saa seda teha") ei kasutata enam peaaegu kunagi. Mehed on aga hakanud panema sõnade ette silpi o, mis oli muidu omane naiste kõnele, näiteks osake (esialgse sõna 酒 ette lisatakse viisakuse pärast o: お酒), ocha (お茶, "tee"), okashi (お菓子, "komm"), obentoo (お弁当, "Jaapani lõunasöök karbis");
• kõige vähem muudeti vanuserühmadevahelist viisakussuhtlust. Säilinud on läbi aegade kasutatud viisakusväljendid endast eri eas olevate inimeste poole pöördumisel. Näiteks õpilased kasutavad teiste ja endast vanemate õpilaste kõnetamisel viisakuskõnet.

Vanusevahe

Nooremad räägivad vanematega viisakalt, kuid vanemad noorematega viisakuskõnet ei kasuta.

Alla teatud vanuse lapsed kasutavad ainult familiaarset kõnet. Viisakuskõne kujuneb välja algklassides (Jaapanis 6 aastat). Näiteks isa hakatakse kutsuma väljendi otoosan (お父さん) asemel chichi'ks (父), ema väljendi okaasan (お母さん) asemel haha '​ks (母).

Sõnaga kōhai (後輩) kutsutakse kaasõpilasi, kes on kõnelejast vähemalt üks õppeaasta tagapool. Senpai (先輩) kasutatakse inimese kohta, kes on samal alal kaugemale jõudnud või vanem. Viimast liiki suhted on Jaapani õpilaste seas väga tugevalt juurdunud ja sama põhimõte kehtib ka vanuserühmades, kus kōhai peab alluma senpai '​le. Vanemas eas kehtib see kolleegide vahel.

Sotsiaalsed suhted

Alluv (sarariiman ehk tavaline ärimees) kasutab juhiga suhtlemisel alati viisakat kõnet. Sarnane suhe on müüja ja kliendi vahel, kus müüja kasutab viisakuskõnet kliendi suhtes. Erinevalt tööalastest suhetest on müüja ja kliendi vahelises viisakuskõnes muidki tegureid. Näiteks kauba hind: mida kallimat toodet või teenust müüakse, seda viisakamalt müüja suhtleb. Igapäevaste ostude tegemine naabruskonnas, kus klient ja teenindaja on juba tuttavad, muudab kõne aga familiaarseks. Ka lastega suheldes rakendavad müüjad familiaarset keelekasutust.

Oluline on ka elukutse. Pankur kasutab klientidega suheldes alati viisakaid väljendeid, samas postitöötaja reeglina familiaarset. Restoranide ja kohvikute hinnaklass mõjutab kelnerite viisakuskõnet: mida kallim koht, seda viisakam suhtlus.

Sotsiaalne staatus

Üldiselt koheldakse inimesi võrdselt (v.a keiser ja tema perekond), kuid mõningaid ameteid austatakse rohkem kui teisi, näiteks on au sees arstid, kõrged ametnikud, õpetajad jne. Tavaline on kutsuda õpetajat ja eespool nimetatud ameteid austusnimetusega sensei (先生, せんせい, otsetõlkes "õpetaja").

Sotsiaalse staatuse mõju jõuab kaudselt paljudesse, ennekõike jõukamatesse perekondadesse. Nendes õpetatakse lapsi võõrastega (külalistega) alati viisakalt rääkima ning külalise juuresolekul kasutab viisakuskõnet mehe suhtes ka naine.

Sugu

Mehed ja naised kasutavad tihti eri viisakusväljendeid. Tavaline on kasutada viisakuskõnet eri sugupoolte vahel, kuid samasooliste suhtlus on familiaarsem. Familiaarsus on eriti tugev juhul, kui suhtlejad on õppinud ühesoolises koolis.

Austusnimetused

Jaapanis kasutatakse erinevaid austusnimetusi sõltuvalt sellest, kellega räägitakse. Neist vajalikumad on välja toodud alljärgnevalt.

Perekonnasisesed väljendid

Vanemaid inimesi kutsutakse järgmiste sõnadega: otoosan (isa), okaasan (ema), oniisan (vanem vend, お兄さん), oneesan (vanem õde, お姉さん). Viisakad variandid: otoosama, okaasama, oniisama, oneesama, familiaarsed: otoochan, okaachan, oniichan, oneechan.

Nooremat adresseerides (näiteks nimed Yoshio ja Kazuko) oleks viisakad variandid Yoshio-san ja Kazuko-san, familiaarsemad Yoshi-chan ja Kazuko-chan. Väljendit chan võidakse kasutada ka siis, kui inimesed on väga lähedased või kui laps pole jõudnud ikka, kus eeldatakse võimet eristada austusnimetusi.

Oma perekonnast rääkimisel tuleb väljenduda nagu endast rääkimiselgi (perekonna tegevused, mida teevad, kus on jne). Näiteks (minu) haha ehk ema, ani (兄) ehk vanem vend, ane (姉) ehk vanem õde, otooto (弟) ehk noorem vend, imooto (妹) ehk noorem õde.

Töökoht

Inimesed suhtuvad oma firma (töökoha) töötajatesse ja võõrastesse väljastpoolt seda mitut moodi. Kui tuleb võõras ja küsib Yamada-san '​i, siis alluv võib öelda Yamada, ilma san '​ita, või shachoo, 社長. Nagu perekonnast rääkimise puhulgi viitab töötaja oma firmale nagu endale, kuid väiksemas ulatuses ja sõltuvalt organisatsioonilistest suhetest (kas töötatakse koolis või väikses kontoris, kui kaua koos töötatud jne).

Situatsioon

Ühe vestluse või suhtlusseansi käigus võib familiaarne kõne muutuda viisakaks ja vastupidi. Familiaarseks muutumist peetakse lihtsakoelise inimese omaduseks (vihapursked jms). Haritumad inimesed lähevad familiaarsest viisakaks ning familiaarselt kõnelt viisakusele üleminek tähendab, et rääkijad pole enam lähedased. Eriti naised, kes on lingvistiliselt teadlikumad, hakkavad vihastudes tihti rääkima väga viisakalt.

Mitteverbaalne ja verbaalne viisakus

Viisakuskõne on ainult osa Jaapani viisakusetiketist. Jaapanis eeldatakse, et inimene käitub vastavalt viisakuskõnele. Kui jaapanlased avastavad, et on teinud viisakusvea, kasutavad nad tihti väljendeid sumimasen (ma palun vabandust), shitsureeshimata (vabandust, ma olin jäme/tahumatu/ebaviisakas) ja gomen-kudasai (vabandust). Viisakat lähenemist peetakse tihti tähtsamaks kui verbaalset viisakust. Võõrale inimesele lähenemisel peab järgima teatud kehakeelereegleid, näiteks kummardamine, asjade üleandmine ja distantsi hoidmine on viisakuse seisukohalt eriti tähtsad. Nende mittejärgimine, isegi kui puudub vestlus või kui kõne on korrektne, võib kedagi solvata. Ka kõne toon on väga tähtis, kõhklev toon näitab reserveeritust. Kui jaapanlased räägivad omavahel enesekindlalt, võib see mõne muu kultuuri esindajatele jätta agressiivse suhtluse mulje.

Vaata ka

• Jaapani keel
• Jaapan

Kirjandus

• How to be polite in Japanese, Osamu Mizutani and Nobuko Mizutani, 1987, The Japan Times, Tokyo, Japan ISBN 4-7890-0338-9