Jaapani kalligraafia

Jaapani kirjamärkides 書道 shodō

Jaapani kalligraafia (書道 shodō, teise nimetusega 習字 shūji) on jaapani keele kirjakunsti vorm. Kõige hinnatum kalligraaf Jaapanis oli 4. sajandi Hiina kalligraaf Wang Xizhi. Kuid pärast jaapani keelele ainuomaste kirjamärkide süsteemide hiragana ja katakana loomist arenes Jaapani oma kirjamärgisüsteem ning isepärane Jaapani kalligraafia.

Termin shodō (書道 'kirjutamisviis') pärineb hiina keelest ning seda kasutati Hiina kalligraafia kirjeldamiseks Tangi dünastia ajal.

Stiilid

Jaapani varajane kalligraafia pärineb Hiina kalligraafiast. Paljud Hiina kalligraafia põhimõtted ja tehnikad on väga sarnased. Tunnustatakse samu põhilisi kirjutamisstiile:

• pitserikiri (篆書 tensho; pinyin '​is zhuànshū). Pitserikirja kasutati laialdaselt kogu Zhou dünastia (1046–256 eKr) ja järgneva Hiina Qini dünastia (221–206 eKr) ajal. Peale seda perioodi ületas reishi stiil populaarsuselt tensho stiili. Tensho '​d kasutati siiski avaldatud teoste pealkirjades või pealdistes. Tensho selge ja julge stiil sobis hästi pealkirjadesse ning seda tehakse tänapäevalgi. Selleks ajaks, kui hiina tähemärgid ja kalligraafia Jaapanisse jõudsid, kasutati tensho '​d juba ainult pealkirjade jaoks ja seetõttu ei leidnud need Jaapanis laialdast kasutust. Hiina keiser Guang Wu kinkis 57. aastal pKr praeguse Fukuoka prefektuuri lähedal asuva väikese piirkonna kuningale kuldse pitseri. Kuigi see pitser ei olnud tehtud Jaapanis, arvatakse, et see on esimene tensho Jaapanis. Esimene teos, milles tegelikult kasutati tensho '​d, oli Nara perioodil (646–794) kuuepaneeline sirm Torige Tensho Byobu. Iga paneel on jagatud kaheks veeruks ja igas veerus on kaheksa märki. Sirmil on sõnum valitsejale, mis soovitab õiglaseks valitsemiseks võtta kuulda tarkade ministrite nõuandeid.
• vaimulike kiri (隷書 reisho; pinyin '​is lìshū). Vaimulike kiri on Hiina kalligraafias väga julge stiil, iga pintslitõmme on alguses ja lõpus liialdatud. Seda kasutati kõige sagedamini Hani dünastia ajal (206 eKr – 220 pKr). Terminil reisho oli mitu olulist tähendust, kuid nüüd on see tuntud ainult kui üks viiest Hiina ja Jaapani kalligraafia stiilist. Julge stiili tõttu kasutatakse reisho tehnikat nüüd vaid suurtel nimetahvlitel, siltidel, teoste pealkirjades jne. See oli selle peamine kasutusala ka Jaapanis kuni Edo perioodini (1603–1868), kui seda peeti kalligraafiliseks kunstivormiks.
• tavakiri (楷書 kaisho; pinyin '​is kǎishū). Tavakiri või plokk-kiri on oma funktsioonilt üsna sarnane rooma trükitähtedega. Kuigi jaapani kaisho erineb veidi hiina omast, põhineb see nii vormi kui ka funktsiooni poolest peamiselt hiina kǎishū kirjal. Jaapani kaisho stiili mõjutasid tugevalt Sui dünastia (581–618) ja järgnev Tangi dünastia (618–907). Varasemad näited selle stiili kohta Jaapanis on enamasti kujude ja templite kirjutised. Need pärinevad varasest Heiani perioodist (794–1185). Aegamisi muutus Jaapan kultuuriliselt iseseisvamaks ja arenes välja eripärane jaapani kaisho versioon, mis sisaldas natuke ka gyosho stiili. Kaisho mõju levimisel kasutati tehnikat põhiliselt "Lootossuutra" ümberkirjutamiseks. Kamakura (1192–1333) ja Muromachi perioodil (1338–1573) oli palju mõju zen-munkade poolt, kes kasutasid zen-arusaamal põhinevat tehnikat, mis erineb klassikalisest kaisho tehnikast.
• poolkursiivkiri (行書 gyōsho; pinyin '​is xíngshū). Poolkursiivkiri on veidi rohkem kursiivis versioon kaisho stiilist, mida praktiseeriti reisho kirjaga samal ajal. On olemas kolm erinevat kursiivi taset: seigyo, gyo ja gyoso. Gyōsho stiil kasutab pehmemat ja ümaramat tehnikat, kus teravaid nurki ei ole. Jaapanis tehti varasel Heiani perioodil gyōsho tehnikas palju teoseid. Hilisemal Heiani perioodil, kui Jaapan hakkas Hiinast kultuuriliselt eralduma, hakkas tekkima jaapani versioon wayō. Jaapani gyōsho sai laialt levinuks ning oli paljude kalligraafiakoolkondade aluseks. Suur populaarsus tulenes sellest, et gyōsho sobis väga hästi kokku nii hiina tähemärkide kui ka hiraganaga ning selle tehnikaga kirjutamine oli loomulik ja voolav.
• kursiivkiri (草書 sōsho; pinyin '​is cǎoshū). Kursiivkiri pärineb Hani dünastia ajast. Seda kasutati märkmete tegemiseks reisho kursiivversioonina. Varaseimateks näideteks sōsho '​st on pealdised bambusel ja puidul. Seda tehnikat saab hõlpsasti ära tunda selle järgi, et paljud pintslitõmbed lõppevad viimase tõmbega paremale üles. Hani dünastia lõppedes töötati välja uus sōsho versioon, mida erinevalt vanast kirjutati palju aeglasemalt. Pole täpselt teada, millal sōsho kasutusele võeti. Mitmed jaapani tekstid kasutasid sel ajal sōsho sarnast tehnikat nagu ka hiina tekstid, kuid esimest korda tõi sōsho stiili Jaapanisse budistlik munk ja õpetlane Kūkai, kes reisis varasel Heiani perioodil Hiinasse ja tõi kaasa sōsho stiilis ümberkirjutatud tekstid.

Vahendid

Traditsiooniline tušikivi tuši valmistamiseks

Tüüpiline kalligraafiapintsel

Tänapäeval kasutatakse kalligraafiateose loomiseks mitmeid vahendeid.

• Nelja põhilist vahendit tuntakse kui nelja hinnalist kirjatarvet (文房四宝 bunbō shihō).
  • Pintsel (筆 fude)
  • Tušipulk (墨 sumi). Valmistatud männitahmast ja loomsest liimist. Parimad tušipulgad on 50–100 aastat vanad.
  • Kalligraafiapaber (和紙 washi). Valmistatud mooruspuu kiududest.
  • Tušikivi (硯 suzuri). Kasutatakse tuši valmistamiseks, hõõrudes tušipulka vastu kivi ja segades veega.
• Muude vahendite hulka kuuluvad:
  • Paberiraskus (文鎮 bunchin) paberi hoidmiseks
  • Aluspaber või riie (下敷き shitajiki), et tušš läbi ei tuleks
  • Tempel (印 in) signatuuriks. Templi graveerimise kunsti nimetatakse 篆刻 tenkoku. Igal õpilasel soovitatakse oma tempel graveerida. Suutra kopeerimisel ei ole lubatud signatuuri panna.

Tuši valmistamiseks valatakse vett tušikivile ja hõõrutakse tušipulka vastu kivi, et tahkest pulgast vedel tušš teha. Kuna see on aeganõudev protsess, siis kasutavad tänapäeval algajad sageli valmis vedelat tušši, mida kutsutakse 墨汁 bokujū. Edasijõudnutel soovitatakse tušši valmistada tušikivil. Paber asetatakse kirjutamiseks tavaliselt lauale, kuid suurt paberit võib asetada ka põrandale või isegi maapinnale (performance '​i eesmärgil).

Pintslid on erineva kuju ja suurusega ning neid valmistatakse tavaliselt loomakarvadest. Tüüpiliselt kasutatakse kitsede, lammaste või hobuste karvu. Pintsli vars võib olla valmistatud puidust, bambusest, plastikust või muust materjalist.

Ajalugu

Hiina juured

Kirjutis ravibuddha kuju oreoolil Hōryū-ji templis.
Kirjutatud 7. sajandil

Jaapani kalligraafia Hiina juured ulatuvad 13. sajandisse eKr, hilisesse Shangi dünastia aega, mil religioossetel eesmärkidel graveeriti luusse piktogramme. Kui seda kirjutamisviisi hakati kasutama riigiasjade haldamiseks, hakati tundma vajadust ühtse kirjasüsteemi järele ning Qini dünastia peaminister Li Si ühtsustas kirjasüsteemi. Ta määras standardiks kirjavormi, mis koosneb sama suurusega ruutudest, kus iga kirjamärgi saab kirjutada kaheksa standardjoonega. Ta lõi ka kompositsioonireeglid, mille kohaselt horisontaalsed jooned tõmmatakse esimesena ning kirjamärgi kirjutamisel alustatakse ülevalt vasakult ning lõpetatakse all paremal. Kuna kirjamärke graveeriti teravate tööriistadega, siis olid jooned alguses pigem nurgelised ning ajaks, kui hakati kasutama pintslit ja tušši, olid Li Si loodud standardid juba aegunud. Pintsli ja tušiga kirjutatud jooned on küllaltki erinevad teravate tööriistadega graveeritud joontest. Pintsliga kirjutades saab joone paksusega manipuleerida ja paremini kõveraid jooni tõmmata. Kalligraafias säilis Li Si ühesuurustel ruutudel põhinev vorm ning kaheksa pintslitõmbe reegel, kuid kalligraafil oli vabadus kirjamärkide kirjutamisel erinevaid osi esteetilisel eesmärgil rõhutada, et luua tasakaalu vormi ja stiili vahel.

Hiina traditsioonilises vormis kalligraafia jõudis Jaapanisse umbes 600 pKr. Karayō (唐様) traditsiooni järgides tegeletakse sellega tänapäevani ning kuna hiina kultuuriga on Jaapanil olnud tihe kontakt, siis läbi sajandite on uuendused Hiina kalligraafias jõudnud ka Jaapani kalligraafiasse.

Vanim säilinud kalligraafiline tekst Jaapanis on Hōryū-ji templis asuva ravibuddha kuju oreoolil. See Hiina päritolu tekst on kirjutatud Shakyōtai (写経体) stiilis, mis oli laialdaselt kasutusel Hiina Kuue Dünastia perioodil.

Enne Nara perioodi

Gakki-ron, mille kirjutas keisrinna Kōmyō 744. aastal. Ta kopeeris selle teksti Hiina kalligraafilt Wang Xizhilt. Tänapäeval peetakse seda Wang Xizhi kalligraafia üheks kõige olulisemaks koopiaks

Hōryū-ji templis hoitakse ka tolle ajastu "Lootossuutra" bibliograafiat. "Hokke Gisho" (法華義疏) on kirjutatud 7. sajandi alguses ja seda peetakse vanimaks jaapanikeelseks tekstiks. See on kirjutatud kursiivkirjas ja on kinnituseks sellele, et Asuka perioodil oli kalligraafia juba kõrgelt arenenud.

Jaapani vanim käsitsi kopeeritud suutra on "Kongō Jōdaranikyō". Buda preester Hōrini poolt 686. aastal kopeeritud kalligraafia stiilis võib näha mõjutusi Ouyang Xuni loomingust.

"Uji silla katkine kivi" (宇治橋断碑 ujibashi danpi; 7. sajandi keskpaik) ja "Kivi Nasu maal" (那須国造碑 nasu kokuzō hi) on selle ajastu silmapaistvaimad näited. Mõlemas graveeringus on näha mõjutusi Põhja-Wei dünastia robustsest stiilist.

7. sajandil kehtestas Tangi dünastia Hiinas oma ülemõimu. Tangi dünastia teine keiser Taizong hindas väga Wang Xizhi kalligraafilisi teoseid, tema populaarsus Hiinas mõjutas ka Jaapani kalligraafe. Kõik Wang Xizhi kirjutatud originaaltekstid on kaduma läinud, seepärast on koopiad nagu keisrinna Kōmyō kirjutatud "Gakki-ron" (楽毅論) Wang Xizhi stiili oluliseks allikaks.

Wang Xizhi stiil mõjutas Jaapani kalligraafiat oluliselt, eriti Jaapanile omase wayō (和様) stiili väljakujunemist: "Isegi tänapeäval on Jaapani kalligraafias midagi, mis on säilitanud Wang Xizhi muutumatu maitse."

Heiani periood

"Järelehüüe õilsale Saichōle" (哭最澄上人), mille kirjutas keiser Saga peale Saicho surma. Saga oli hiina klassika õpetlane. Ta oli tuntud ka kui osav kalligraaf

Keiser Kanmu viis pealinna Nagaoka-kyōsse aastal 784 ja siis 10 aasta pärast Heian-kyōsse. See tähistab Heiani perioodi, Jaapani "kuldajastu" algust. Hiina mõjutused kalligraafias varasel Heiani perioodil ei muutunud. Näiteks õppisid keiser Saga ajal kuningapere, aristokraadid ja isegi õukonnadaamid kalligraafiat, kopeerides kunstilises stiilis hiina luuletekste.

Wang Xizhi mõjutused jäid endiselt domineerivaks, mida võib näha Kūkai või Saichō kirjutatud kalligraafiatekstidest. Samuti olid ka teised Hiina kalligraafid nagu Ouyang Xun ja Yan Zhenqing kõrgelt hinnatud. Nende tähelepanuväärseimad austajad olid vastavalt keiser Saga ja Tachibana no Hayanari.

Samal ajal tekkis Jaapanis oma kalligraafiastiil. Kirjutamine muutus levinumaks ning loodi oma man'yōgana foneetiline kirjamärgisüsteem (tänapäeva hiragana ja katakana eelkäija), sest laenatud hiina märkidega ei olnud võimalik kõiki jaapani keele häälikuid väljendada. Hiina kirjamärgid (kanji 漢字) jäid jaapani keeles kasutusele ning kirjutamisel mahutati need endiselt kastidesse nagu varem seda oli tehtud. Esimeseks Jaapanile ainuomase stiiliga kalligraafiatekstiks loetakse teost aastast 749 pealkirjaga "Kara-ai no hana no utagire" (韓藍花歌切). Selles on kirjutatud lühiluuletus tanka (短歌), milles on kasutatud man'yōganat, mida kaasaegses Hiina kalligraafias ei kasutatud. Jaapani wayō (和様) või wayō-shodō (和様書道) stiili loojaks peetakse kolme meest, keda koos tuntakse kui sanseki (三跡 'Kolm pintslijälge'): Ono no Michikaze (894–966 pKr), Fujiwara no Sukemasa ja Fujiwara no Yukinari. Uus jaapanipärane kirjutamisstiil keisrile meeldis, ta võttis kuulda nõu meister Kūkailt, kes ütles: "Hiinaga võrreldes on Jaapan suhteliselt väike, seetõttu soovitan kirjutada teistmoodi." Keiser Saga kirjutatud "Järelehüüe õilsale Saichōle", luuletus Saichō auks peale tema surma, oli üks näide uue kirjasüsteemi kasutuselevõtust.

Kamakura ja Muromachi periood

Leht teosest "Sarashina nikki" (Sugawara no Takasue no musume reisipäevik, mille Fujiwara no Teika hilisematel aastatel kopeeris)

Kamakura periood (1185–1333) algas, kui Minamoto no Yoritomo sai šoguniks peale Minamoto klanni võitu Taira klanni üle, kuid see ei tähendanud veel rahu taastamist. Seda ajastut nimetatakse mõnikord "sõdalaste ajastuks": võim liikus keisrikojast sõdalaste kätte. See on aga ka aeg, mil jätkus suhtlus ja kaubavahetus Songi dünastia Hiinaga ja budism õitses. Nii mõnedki zen-mungad, nagu näiteks Shunjo, õppisid Hiinas, tuues endaga kaasa raamatuid, mis olid kirjutatud selges kaisho stiilis ja mõjutasid tugevasti tollast karayō (唐様) traditsiooni. See pole ainus näide Hiina mõjust. Asevalitseja Hōjō Tokiyori innustusel tulid Jaapanisse paljud Hiina mungad, kes naturaliseeriti.

Hilise Heiani ja varase Kamakura perioodi parimateks wayō (和様) stiili näideteks peetakse Fujiwara no Shunzei ja Fujiwara no Teika teoseid.

Kogu Muromachi perioodil (1336–1537) jätkusid poliitilised ja sõjalised rahutused – pinged keisri- ja tsiviilvõimu vahel ning kodusõjaperioodid.

Muromachi perioodil kunst õitses, kuid seda ei peetud nii väljapeetuks kui varasematel aegadel. Sellel perioodil muutus kalligraafia lahutamatuks osaks teetseremooniast, millele aitas kaasa Daitoku-ji templi munk Ikkyū.

Edo periood

Fragment "100 luuletaja antoloogiast". Autor Hon'ami Kōetsu

Edo periood algas Tokugawa Ieyasu võimu tsentraliseerimisega ning see tõi Jaapanisse 250 aastat suhtelist stabiilsust, mis kestis 19. sajandi teise pooleni. Perioodi iseloomustas Sakoku (鎖国) ehk lukustatud riigi poliitika, mis tähendas väga piiratud suhtlust välismaailmaga.

Ainus mõju Jaapani kalligraafiale oli karayō (唐様) uurimine läbi Mingi dünastia Hiina. Jaapanisiseselt mõjutasid kalligraafiat enim zen-budismi Ingeni ja Obaku sekt ning Daishi kalligraafiakoolkond. Daishi kalligraafiakoolkond keskendus kaheksa põhilise pintslitõmbe uurimisele, mille juured ulatuvad Wang Xizhi aega. Kalligraafid nagu Hosoi Kotaku, kes kirjutas 1735. aastal viieköitelise "Kanga Hyakudani", edendasid karayō (唐様) stiili veelgi. Varajasel Edo perioodil muutus populaarseks Hon'ami Kōetsu (1558–1637) meetod: ta maalis paberile enne kalligraafias kirjutamist dekoratiivse tausta mustrite, liblikate või lilledega, mis aitas teksti poeetilisemaks muuta. Kon'ami Koetsu oli koos Konoe Nobutada (1565–1614) ja Shōkadō Shōjōga (1584–1639) üks kolmest suurimast wayō (和様) stiili kalligraafist, kes olid parimaks näiteks Jaapanile eripärasest kalligraafiast.

1736. aasta paiku hakkas Yoshimune lõdvestama Jaapani isolatsioonipoliitikat, peale mida Hiina kalligraafia koopiate import kasvas, eriti Nagasaki sadama kaudu. Imporditud Hiina kalligraafiate kataloogidest võib näha, et jaapanlased, kes karayō stiilis kirjutasid, hindasid väga Hiina kalligraafide teoseid: traditsioonilisemad kalligraafid uurisid Wang Xizhi ja Wen Zhengmingi teoseid, samas kui uuendusmeelsemad võtsid eeskuju sōsho stiili harrastavatest kalligraafidest nagu Zhang Xu, Huaisu ja Mi Fu. Üldiselt ei harrastatud wayō stiili nii palju kui karayō stiili.

Tänapäeval on shodō populaarne õppeaine alg- ja põhikoolis. Paljud vanemad usuvad, et see on kasulik, kui nende lapsed õpivad kalligraafiat harjutades keskenduma ja paigal püsima.

Keskkoolis kuulub shodō valikainete hulka kunstis. Samuti on see populaarne keskkooli klubitegevus, eriti performance-kalligraafia. Mõnes ülikoolis, nagu Tsukuba ülikool, Tokyo Gakugei ülikool ja Fukuoka haridusülikool, on spetsiaalsed kalligraafiauuringute osakonnad, mis on keskendunud kalligraafiaõpetajate koolitamisele.

Seosed zen-budismiga

Musō Soseki teos (1275–1351, Jaapani zen-meister, luuletaja ja kalligraaf). Märgid "別無工夫" ('pole vaimset tähendust') on kirjutatud voolavas sōsho stiilis

Jaapani kalligraafiat on mõjutanud palju zen-mõtteviis, kalligraafil on vaid üks võimalus oma tööd teostada: pintslitõmbeid parandada ei saa ning iga kõhklus on töös näha. Ta peab olema väga keskendunud ja kirjutama sujuvalt, sest kirjutisest on kohe näha, millises vaimses seisundis kalligraaf kirjutamise ajal oli. Jaapani zen-kalligraafia meetodi hitsuzendō (筆禅道) kohaselt on kalligraafia viis, kuidas saavutada ühinemist kõrgeima reaalsusega. Zen andis Jaapani kalligraafiale eripärase esteetika, mida sümboliseerib tihti ensō ehk valgustatuse ring.

Zen-kalligraafiaga tegelevad budistlikud mungad, kuid enamik shodō '​ga tegelejaid, ka tavainimesed, tunnustavad selle meditatiivset mõju. Zen-kalligraafia meisterlikuks teostamiseks tuleb puhastada oma meel ja lasta pintslil ise paberil liikuda, mitte ülemäära palju pingutada. Sellisele vaimsele seisundile on Jaapani filosoof Nishida Kitaro andnud nime mushin (無心) ehk 'meele tühjus'. See põhineb zen-budismi põhimõtetel, mis rõhutab kalligraafia seost pigem vaimse kui füüsilisega.

Shodō on seotud ka Jaapani teetseremooniaga – enne tseremooniat vaadatakse meele puhastamiseks shodō teoseid. Seda peetakse teetseremooniaks ettevalmistamise oluliseks sammuks.

Vaata ka

• Sumi-e (Jaapani tušimaal, kasutatakse sarnaseid meetodeid)
• Barakamon – Jaapani kalligraafial põhinev manga

Välislingid

• Japanese Calligraphy 1950s Documentary YouTube'is

• Shodō Journal Research Institute
• Shodō. Japanese calligraphy
• Brush Calligraphy Galleries
• The History of Japanese Calligraphy
• Unistuste sild: Mary Griggs Burke'i Jaapani kunstikogu, Metropolitani kunstiraamatukogude muuseumi kataloog (täielikult saadaval veebis PDF-vormingus), mis sisaldab materjali Jaapani kalligraafia kohta