Jaan Jaago
 |
See artikkel räägib maadlejast; kitarristi kohta vaata artiklit Jaan Jaago (muusik) |
 | |||||||||||||||||||||||||
| Isikuandmed | |||||||||||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Riik | Eesti | ||||||||||||||||||||||||
| Sünniaeg |
6. juuli 1887  | ||||||||||||||||||||||||
| Sünnikoht | Luunja vald | ||||||||||||||||||||||||
| Surmaaeg |
28. august 1949 | ||||||||||||||||||||||||
| Surmakoht | Berliin | ||||||||||||||||||||||||
| Medalid | |||||||||||||||||||||||||
| |||||||||||||||||||||||||
Jaan Jaago (6. juuli (24. juuni vkj) 1887 Luunja vald, Tartu-Maarja kihelkond, Tartumaa – 28. august 1949 Berliin) oli eesti maadleja.
Amatöörina esindas ta Tartu maadlusklubisid Aberg ja aastatel 1907–1913 Lurich. Elukutselise sportlasena tuli ta Kreeka-Rooma maadluses seitsmekordseks maailmameistriks ja viiekordseks Euroopa meistriks. Jaago deviis oli "Ükskõik kelle vastu ja hirmuta".[1] Elukutselise atleedina Jaago olümpiamängudel osaleda ei saanud.
Amatöörina
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast karjapoisi-karjääri, mida tema puhul sageli rõhutati, hakkas Jaago sepaselliks. Regulaarselt hakkas ta treenima 1905 Tartu Abergis ja järgmisel aastal osales esimesel maadlusturniiril Tartus tsirkuses.[2]
1907. aastal üritas ta hakata elukutseliseks ja sõitis Tallinna, kuid pääses esialgu ainult tsirkuse piletikontrolliks. Siiski nägi ta mõndagi huvitavat. Ta läks koos teise tartlase Karl Paabutiga mööda Eestit rändama ja andis maadlusetendusi, mille eest Tartu Aberg kui amatööride klubi heitis ta endi hulgast välja.[2]
1910. aastal tutvus ta Georg Lurichiga, kellest sai hiljem tema sõber, Lurichit pidas Jaago ühtlasi oma suurimaks õpetajaks.[1] Noored elukutselised maadlejad Jaago, Paul Ingermann, August Ploom, Johannes Tigane jt asutasid uue spordiklubi Lurich, mis tegutses Esimese maailmasõja alguseni, kui enamik selle liikmeid sõjaväkke võeti. Jaago ja Tigane sõjaväes ei käinud, sest olid juba varem Tartust lahkunud ja tsirkusega mööda Venemaad reisima hakanud.[3]
Esimese maailmasõja aastad
[muuda | muuda lähteteksti]1913. aastal tuli Jaago Peterburis esimest korda elukutseliste maailmameistriks. Võistlejate koosseis polnud eriti tugev, sest Georg Lurich, Aleksander Aberg ja paljud teised maadlustipud võistlesid tollal USA-s ning Georg Hackenschmidt oli spordist juba loobunud. Ka 1914. aastal Odessas ja 1915. aastal Petrogradis tuli ta maailmameistriks.[2]
1920. aastad
[muuda | muuda lähteteksti]
1920. aastal naasis Jaago Eestisse, kuid ei leidnud sobivat tööd (oli lühikest aega Tallinna sadama jaoskonnas politseinik). Olümpiaideaalidele tuginedes lõpetas Eesti elukutseliste spordi rahastamise ja Jaago sõitis Soome kaudu Lääne-Euroopasse. Saksamaal kui sõjasüüdlasel ei lubatud olümpialiikumises osaleda, seetõttu olid seal elukutseliste sportlaste teenimisvõimalused paremad.[2]
Jaago tuli elukutseliste maailmameistriks 1924 ja 1925 Münchenis, 1926 Pariisis ja 1928 Münchenis. 1930 Madridis võitis ta tiitli "tšempionide tšempion". Vahel esines ta koos Karl Paabuti, Karl Tombergi ja Karl Veimanniga.[2]
1928. aastal ilmus Tartus Postimehe kirjastuselt tema raamat “Mälestused. Seitsmekordse ilmameistri senine elukäik”[2], mis oli esimene eesti sportlase elulugu käsitlev raamat. Raamatus tõstatas Jaago ka teema, et eestlastel on aeg saksapärased nimed eestistada.[1]
1930. aastal ostis ta Tallinnas Juhkentali tänaval asunud kivitööstuse, mida edaspidi juhtis tema poeg Rudolf Jaago.[4] Mõnedki hauatähised Tallinna kalmistutel kannavad JJ signatuuri.
1930.–1940. aastad
[muuda | muuda lähteteksti]1930. aastate algul loobus ta võistlemisest ja töötas Berliinis spordipedagoogina. Tallinna kivitööstus kuulus talle kuni 1936. aastani, kui see läks pankrotti. Elama jäi ta Saksamaale.
Aastatel 1941–1945 oli ta Nõukogude Liidu kodanikuna Berliinis koduarestis. Sealt vabanedes töötas ta Nõukogude sõjaväe spordiinstruktorina Berliini Nõukogude okupatsioonitsoonis.
Ta suri 1949. aastal Berliinis infarkti.[2] 1950. aastal saatis tema elukaaslane Barbara Schuller urni tema tuhaga Tallinna ja see maeti Tallinna Metsakalmistule. Tema hauda ehib massiivne dolomiidist hauatähis, mille 1977. aastal tegi kujur Enn Roos.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1929. aastal korraldas Uudisleht küsitluse "Kes on Eesti suurim tegevsportlane?", kus esikoha pälvis Jaago. Teiseks jäi 1920. aasta olümpiamängudel maratonijooksus hõbemedali võitnud Jüri Lossmann.[5]
- 1930. aastal Rahvalehe korraldatud hääletusel "Kes on kõige populaarsem isik Eestis?" osales üle 64 000 inimese. Jaan Jaago asetus Johan Laidoneri ja Jaan Tõnissoni järel kolmandale kohale, edestades teiste seas ka Konstantin Pätsi.[5]
Mälestusvõistlused
[muuda | muuda lähteteksti]Esimesed Jaan Jaago mälestusvõistlused 8–18-aastastele maadlejatele korraldati 1978. aastal Tartus Helene Kullmani nimelises kutsekoolis.[5] 1979. aastast hakati maadlema juba vastvalminud Luunja keskkooli võimlas.[2] Jaan Jaago saavutuste ja mälestusvõistluste ajalooga on huvilistel võimalik tutvuda Luunja raamatukogu teisel korrusel, kus 2015. aastal avati maadluslegendi mälestustuba.
Muud mälestusavaldused
[muuda | muuda lähteteksti]- 6. juulil 1983 avati Jaan Jaago mälestuskivi tema sünnikohas Sääsekõrva külas Luunja vallas, Luunja-Kavastu tee ääres.[6]
- 10. juulil 2025 avati Tallinnas Juhkentali tn 12 mälestuskivi elukutseliste maadluse seitsmekordse maailmameistri Jaan Jaago auks.[1]
- Lapselaps Jaan Jaago: "Teda on nimetatud ka Eesti välisministeeriumi mittekoosseisuliseks saadikuks, sest rõhutas võistlustel ja kohtumistel muu ilma tähtsate meestega alati, et on eestlane. Kui vaadata tabeleid, siis teised Eestist pärit maadlustipud nagu Lurich või Aberg esindasid ikkagi Vene riiki ja nende nime taga seisab RUS, kuid vanaisa päritolumaaks on alates esimesest MM-tiitlist märgitud alati Eesti."[5]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 3 4 Tiit Lääne. Avati mälestuskivi seitsmekordsele maailmameistrile Jaan Jaagole, kelle ettepanekul algatati nimede eestistamine. 10. juuli 2025, sport.delfi.ee
- 1 2 3 4 5 6 7 8 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1996. Lk 92–94
- ↑ "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 21
- ↑ Ärimaailmast. Rahvaleht nr 29, 9. märts 1936, lk 3
- 1 2 3 4 Luunja kandi matimehed hoiavad Sääsekõrva karjapoisi mälestust endiselt au sees. tartu.postimees.ee, 6. juuli 2017
- ↑ Jaan Jaago mälestuskivi. visittartu.com
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Heino Kermik. "Jaan Jaago. Heitlused matil ja eluteel" (dokumentaaljutustus). Olympia, Eesti Raamat. Tallinn 1990
- Heino Kermik. "Jaan Jaago Euroopat seljatamas: seitsmekordse profimaailmameistri hiilgeaastad kahe sõja vahel". Jäärak. Tallinn 2002
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Jaan Jaago |