Jüri Jaama

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Jüri Jaama (29. detsember 1936 Tallinn – 8. august 2004 Tallinn) oli eesti arhitekt, Eesti Arhitektide Liidu liige ja juhatuse esimees, Tallinna linna peaarhitekt.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis pangaametniku perekonnas[2].

Jaama koolitee algas 1944. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi Harjutuskoolis. Hiljem astus ta Tallinna 2. keskkooli, mille lõpetas 1955. aastal.[2]

Pärast keskkooli astus Jüri Jaama Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonda tsiviil- ja tööstusehituse erialale. Eriala kolmandal kursusel läks üle Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri teaduskonna teisele kursusele. ERKI arhitektuuri eriala diplomi ja arhitekti kvalifikatsiooni sai Jaama 1963. aastal. Samal aastal astus Eesti NSV Arhitektide Liitu.[2]

Õpingute ajal töötas Jaama Tsentrosojuzprojekti Tallinna filiaalis tehnikuna, Riiklikus Projekteerimise Instituudi Eesti Tööstusprojekt arhitektina ning RPI-s Eesti Projekt vanemarhitektina. 1966. aastast RPI Maaehitusprojekt grupijuhi, projekti peaarhitekti, osakonna peaarhitekti ja arhitektuurse planeerimise töökoja juhatajana[2][1]

1978–1993 oli Jaama juhtiv arhitektuuriametnik Tallinna Linnavalitsuses. 1980–1990 oli Jaama linna peaarhitekt. 1990–1993 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti juhataja.[3][1]

1993. aastast tegutses oma büroos Esperon[1] (hilisem Jüri Jaama Arhitektuuribüroo).

Jaama abiellus 1963. aastal.[2]

Tegevus Arhitektide Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1984–1989 oli Jaama Eesti Arhitektide Liidu juhatuse esimees. Jaama juhtis liitu tormilistel aegadel, kui Liidu ja Riikliku Ehituskomitee vahel arenenud vastasseis Ehituskomitee arhitektuurivaenuliku poliitika pärast lahenes soodsalt just arhitektidele ja 1987. aastal loodi komitee juurde Eesti Arhitektuuri Peavalitsus.[3] Selle sünni juures oli olulisel kohal 1986. aastal esimees Jaama partei keskkomitee sekretärile ja ministrite nõukogu esimehele saadetud pikk kiri, mis kirjeldas arhitektide ja Ehituskomitee vahelisi keerulisi suhteid – muuhulgas takistusi näitustegevusele, liidu esitatud žüriiliikmete väljavahetamist võistlustel ja muud sarnast õõnestavat tegevust.[4]

Liiduga korraldati ka vastuolulisi kohaliku ehituskunsti mainet tõstnud näitusi: 1985. aastal Tallinna Matkamajas ja Riias Peetri kirikus ning 1986. aastal Moskva Arhitektide Majas.[3]

1987. aastal loodi just arhitektide juhtimisel loomeliitude kultuurinõukogu. Selle kroonina korraldati 1988. aasta Loomeliitude ühispleenum, kus arhitektid muuhulgas kritiseerisid masselamuehituse kehva kvaliteeti ja kiirustamise tõttu elamurajoonides ehitamata jäänud polikliinikuid, saunu ja raamatukogusid ning nõudsid võimalust ehitada ka eriprojektide mitte vaid tüüpprojektide järgi.[3][5]

Samal aastal hakati välja andma Eesti Nõukogude Arhitektide Liidu esimese esimehe Alar Kotli nimelisi arhitektuuripreemiaid.[3]

1988. aastal alustati arhitektide liidu eraldumisega Moskva alluvusest, mis lõppes 27. juunil 1989 sõltumatu loomingulise ühenduse väljakuulutamisega, mille asutamisaeg oli 1921. aastal. Sellega taastati Eesti Arhitektide Liit.[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Projekteeris modernistlikke avalikke hooneid ning linna- ja maaelamuid.[1][3]

Uus raadiomaja[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Uus raadiomaja

Seoses raadioside kiire arengu ja tähtsuse suurenemisega jäi 1952. aastal valminud stalinistliku dekooriga vana raadiomaja kitsaks juba vähem kui paari aastakümnega.[6] 1972. aastal valmis Jüri Jaama ja Ado Eigi juurdeehitis aadressil Gonsiori 21.[7] Tegemist on ühe efektseima Nõukogude modernismi näitega Tallinnas.[8]

Hoone koosneb kahest korpusest – saledast kümnekorruselisest tornmajast ja selle kontrastina postidele tõstetud tummseinte ja katuseakendega terrasiitkrohvitud nn valge saali osast. Madalama ploki nurka ehib Riho Kulla valge rahutuvi skulptuur. Vana ja uut raadiomaja ühendab pikk galerii, mis saab alguse tornist.[7]

Uue raadiomaja torniplokile on projekteeritud mõjuvaim ribifassaad Tallinnas. Olude sunnil asendati metallribid raudbetoonribidega. Eenduv valge ribistus ning mustjad klaasitud pinnad ja aknad jätavad vastavalt lähenemise suunale erinevaid muljed – Gonsiori tänavalt liikudes paistab tegemist olevat valge fassaadiga, Politseipargist või Kreutzwaldi tänavat mööda liikudes avaneb aga läikivmust.[9][10] Nõukogude arhitektide leidlikkust kasina materjalivaliku juures ilmestab see, et mustade klaaspindade saavutamiseks kasutati toonklaasi asemel tavalist 4 mm kirgast klaasi, mille taha oli asetatud mustaks värvitud eterniiditahvel.[11]

2014. aastal taasavati arhitekt Andres Kase projekti järgi renoveeritud uus raadiomaja.[12] Kahjuks on originaalne betoonribi rekonstrueerimise käigus vahetatud alumiiniumribistuse vastu. Seetõttu kaotas hoone ka osa omanäolisusest.[11]

Pärnu KEK-i administratiivhoone[muuda | muuda lähteteksti]

1960. aastate lõpul hakkas Kolhoosi Ehitus Keskus Pärnu piirile rajama suurt tootmis- ja elamukompleksi. Sinna kuulusid lisaks Jüri Jaama ja Andres Ringo projekteeritud administratiivhoonele ka Ringo projekteeritud puidu- ja metallitsehhid, Toomas Reinu projekteeritud kortermajad ja lasteaed ning Ell Väärtnõu elamud.[13]

Ridaelamu "Kuldrannake"[muuda | muuda lähteteksti]

1971. aastal Pärnu KEK-ile ehitatud viiest neljatoalisest korterist koosnev ridaelamu kuulub esimeste neofunktsionalistlike majade hulka Eestis, esindades üleminekut karniisarhitektuurilt.[3][14][15]

Krundi väiksuse tõttu ei ole ridaelamu juures neile nii tüüpilist aiaosa. Ristkülikukujulist hoonet liigendavad põikkandeseinte eenduvad otsad ja kahe erineva materjali, krohvi ja puidu, vaheldumine. Iseloomulikud on rohked rõdud (avar rõdu elutoa juures, mis moodustab varikatuse sissepääsule, lisaks kaks väiksemat rõdu magamistubade ees). Kuldrannakese näol on tegemist ühega vähestest 3-korruselisest ridaelamutest.[14][15]

Kakumäe küla, Pajusti[muuda | muuda lähteteksti]

Maaehitusprojektis 1974. aastal planeeritud uus eksperimentaalne kolhoosiasustuse tüüp. Küla asub 12 hektaril. Hoonestus koosneb kahekümnest majast, mis valmisid 1985. aastal. Kasutati mitut tüüpi maju ja hoonestama hakati mitmest küljest korraga. Eesmärk oli luua hajaasustuse simulatsioon – individuaalelamud asetsevad ümber väikeste küngaste. Põhjaservas paiknevad ühekorruselised madala viilkatusega elamuhooned, mis on liidetud majandushoonega, on Jüri Jaama projekteeritud.[7][16]

Tähtsamad projektid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Peatoimetaja Mart-Ivo Eller (1996). Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Arhitektuurimuuseum. Fond 10/Nimistu 1/Säilik158
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 "Jüri Jaama 29. XII 1936 - 8. VIII 2004". Sirp.
  4. ↑ Mait Väljas. "Arhitektid juubeldavad" Sirp, nr. 37, 7. oktoober 2011
  5. ↑ Karin Paulus. "Arhitektide Liidu sügavad jäljed".
  6. ↑ 100 sammu läbi 20. sajandi Eesti arhitektuuri.
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Peatoimetaja Villem Raam (1996). Eesti arhitektuur. 3, Harjumaa. Järvamaa. Raplamaa. Lääne-Virumaa. Ida-Virumaa. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
  8. ↑ Margus Karu "Arhitekt Ado Eigi lõi hea elu miraaže" Eesti Päevaleht, nr. 11, 16 jaanuar 2014
  9. ↑ Karin Paulus (2013). Ado Eigi. Solnessi Arhitektuurikirjastus.
  10. ↑ Mart Kalm (2002). Eesti 20. sajandi arhitektuur = Estonian 20th century architecture. Tartu: Greif. Lk 305.
  11. ↑ 11,0 11,1 Muinsuskaitse aastaraamat 2014
  12. ↑ "Vana raadiomaja uus ilme on kaunis". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. mai 2018.
  13. ↑ Karin Paulus. "Kuldne kodu teel kaduvikku". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. mai 2018.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 Peatoimetaja Villem Raam (1996). Eesti arhitektuur. 2, Läänemaa. Saaremaa. Hiiumaa. Pärnumaa. Viljandimaa. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
  15. ↑ 15,0 15,1 Eesti XX sajandi arhitektuuri kaitse programm: Pärnu linn. Välitööd ja hinnang ehituspärandile.
  16. ↑ 16,0 16,1 LÄÄNE-VIRUMAA XX SAJANDI EHITUSPÄRAND. Mart Kalm. 2010. https://register.muinas.ee/ftp/XX_saj._arhitektuur/maakondlikud%20ylevaated/laane-virumaa/Laane-Virumaa.pdf

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jüri_Jaama&oldid=6594609"