Jüri Õim

Jüri Õim (22. september 1893 – 12. august 1983) oli eesti keraamik.

Elulugu

Jüri Õim sündis Helme kihelkonnas praeguseks hävinenud sepatares. Peres kasvas üheksa last. Tema isa oli sepp ja lubjapõletaja. Hiljem elas pere Koobatares, mis asus praeguse Kogri talu lähedal.

Vaevalt teismelisena saadeti Jüri Õim Lätti Luke pottsepa juurde õpipoisiks, kus õppis keraamika- ja pottsepatööd. Sealt naastes töötas sugulaste (Pirside) juures Tõrvas.

Jüri Õim võttis osa Esimesest maailmasõjast.

1922. aastal ehitas Õim Tõrvasse Riiska järve äärde maja koos keraamikatöökojaga.

Jüri Õim rajas Urule tellisetööstuse, kus valmistati põhiliselt šamottkive ja drenaažitorusid.

Töökoda ja looming

Jüri Õimi töökojas valmistati ahjupotte ja -karniise ning majapidamisesemeid (kausid, kruusid, lillevaasid, mänguasjad jne). Tooteid müüdi peamiselt laatadel üle Eesti, aga ka kohalikele elanikele ja Võrumaa (kaltsu)kaupmeestele.

Keraamikakojas said tööd ja väljaõpet nii kohalikud kui ka kaugemalt tulnud huvilised, kes hiljem keraamikute või pottseppadena tööle asusid.

Nõukogude aja alguses natsionaliseeriti Õimi töökoda ning see jätkas tegevust artellina "Õhne". Hiljem kuulus töökoda veel Valga Teeninduskombinaadile ja Kolhoosidevahelisele Ehituskontorile kuni artelli tegevuse lõpetamiseni 1960. aastate alguses.

Eesti Ajaloomuuseumi eestvedamisel tehti 1974. aastal dokumentaalfilm "Kuidas valmis savinõu", kus Jüri Õim demonstreerib oma töökojas savitoodete valmistamist algusest lõpuni.

Valikut Jüri Õimi töödest võib näha Helme Koduloomuuseumis ja Tallinnas Ajaloomuuseumis.

Tema valmistatud savist mänguasjad said 1970. aastatel Jaapanis mänguasjanäitusel III koha.

Isiklikku

Jüri Õim oli suhtlemisaldis ja sõbralik ning tundis huvi ümbritseva vastu, seetõttu säilisid tal pikaajalised suhted endiste õpilaste ja töökaaslastega. Ta oli laia silmaringiga ja vitaalne elu lõpuni. J. Õim armastas lugeda ajaloo- ja maateadusteoseid, samas pakkus huvi ka ilukirjandus. Ta osales ühiskondlikus elus, suheldes tihedalt teiste Tõrva ettevõtjate ja meistritega. Lisaks võttis ta osa vabatahtlike pritsimeeste seltsi tööst ja üritustest.

Üks Õimi kirgi oliaiandus. Osaledes Tõrva Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi töös, oli ta korduvalt valitud selle juhatusse. Õim kasvatas ja pookis vilja- ja ilupuid ning tegeles koos abikaasaga ka iluaiandusega, teenides veidi lisa lille- ja aedviljataimede müügiga. Aiandussaavutuste eest pälvis ta korduvalt aukirju.

Jüri Õimil oli elektrikust poeg Uno, kes töötas Tõrva raadiosõlmes ja mitmes toitlustusettevõttes.

Kirjandus

• Carmen Põldsalu. MTÜ Tõrva Kunsti ja Käsitöö Koda tutvustas pottseppi. – Helme-Tõrva Elu, nr 5 (257), 26. mai 2011[1]