Jüri Õim

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Jüri Õim (22. september 189312. august 1983) oli Eesti keraamik.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jüri Õim sündis Helme kihelkonnas, praeguseks hävinenud sepatares. Peres kasvas 9 last. Tema isa oli sepp ja tegeles ka lubjapõletamisega. Hiljem elas pere juba Koobatares, mis asus praeguse Kogri talu lähedal.

Varases teismeeas läks Jüri Õim Lätti, Luke pottsepa juurde õpipoisiks ja omandas seal keraamiku ning pottsepatöö kogemused. Sealt naastes töötas sugulaste (Pirside) juures Tõrvas.

J. Õim võttis osa Esimesest maailmasõjast.

1922. aastal ehitas J. Õim Tõrvasse Riiska järve äärde maja koos keraamikatöökojaga.

Jüri Õim rajas Urule tellisetööstuse, kus tehti põhiliselt šamottkive ja drenaažitorusid.

Töökoda ja looming[muuda | muuda lähteteksti]

Jüri Õimi töökojas valmistati ahjupotte ja -karniise ning erinevaid majapidamisesemeid (kausid, kruusid, lillevaasid, mänguasjad, jne). Tooteid müüdi laatadel üle Eesti ning kohalikele elanikele ja Võrumaa (kaltsu)kaupmeestele.

Keraamikakojas said tööd ja väljaõpet nii kohalikud inimesed kui ka paljud teised asjast huvitatud, kes hiljem keraamikute või pottseppadena tööle asusid.

Nõukogude aja alguses natsionaliseeriti Õimi töökoda ning see jätkas tegevust artell "Õhne" nime all. Hiljem kuulus töökoda veel Valga Teeninduskombinaadile ja Kolhoosidevahelisele Ehituskontorile kuni selle tegevuse lõpetamiseni 1960. aastate alguses.

Eesti Ajaloomuuseumi eestvedamisel tehti 1974. aastal dokumentaalfilm "Kuidas valmis savinõu", kus Jüri Õim demonstreerib oma töökojas savitoodete valmistamise protsessi algusest lõpuni.

Valikut Jüri Õimi töödest võib näha Helme Koduloomuuseumis ja Ajaloomuuseumis Tallinnas.

Tema valmistatud savist mänguasjad said 1970. aastatel Jaapanis mänguasjanäitusel III koha.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Jüri Õim oli loomult suhtlemisaldis ja sõbralik ning tundis huvi ümbritseva vastu, seetõttu suutis ta ka säilitada pikaajalised suhted endiste õpilaste ja töökaaslastega. Ta oli laia silmaringiga ja vitaalne elu lõpuni. J. Õim armastas lugeda ajaloolisi ning maateaduslikke teoseid, samas pakkus huvi ka ilukirjandus. Ta osales aktiivselt ühiskondlikus elus, suheldes tihedalt teiste Tõrva ettevõtjate ja meistritega. Lisaks võttis ta osa vabatahtlike pritsimeeste seltsi tööst ja üritustest.

J. Õimi suureks kireks oli ka aiandus. Osaledes Tõrva Eesti Aianduse ja Mesinduse Seltsi töös oli ta korduvalt valitud selle juhatusse. J. Õim kasvatas ja pookis vilja- ning ilupuid ning tegeles koos abikaasaga ka iluaiandusega, teenides veidi lisa lille- ja aedviljataimede müügiga. Aiandusalaste tulemuste eest pälvis ta korduvalt aukirju.

Jüri Õimil oli poeg Uno, kes tegutses elektrikuna. Tema oskusi ja teadmisi vajasid Tõrva raadiosõlm ning mitmed toitlustusettevõtted. Kultuuriüritustel Tantsumäel oli ta helivõimenduse paigaldaja.[viide?]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Carmen Põldsalu. MTÜ Tõrva Kunsti ja Käsitöö Koda

tutvustas pottseppi. – Helme-Tõrva Elu, 2011, nr 5 (257), 26. mai [1]